Kas kogemusest on kasu?

Kandideerin Riigikokku, sest soovin panustada Eesti elu paremaks muutmisesse kogemuse abil, mille olen saanud oma eelmistest ametitest ning viimase nelja aasta jooksul ka parlamendi liikmena. Olen Tartu patrioot ja tänulik ülikoolilinna inimestele, kes mind valisid ja mulle Riigikogu liikme mandaadi usaldasid.

Me elame keerulisel ja julgeolekupoliitiliselt ebakindlal ajal ning riigi esinduskogu peaks Eesti inimestele andma eeskuju ja tuge. Paraku on Riigikogu töökultuur muutunud ja sellega ei tohi leppida. Mina olen jäänud endaks – tööd saab teha ka eriarvamusi austades ja ilma kolleege sildistamata. Poliitikasse tuleb tuua tagasi kultuurne ja kaasav dialoog, et probleeme arutada ja lahendada!

Me peame rohkem rääkima kultuurist kui investeeringust, mitte kulust. Me peame teadvustama kultuuri ja loomemajanduse kui tänapäevase majandusharu potentsiaali, mis viib uute võimaluste ja ressurssideni. Edukas majandus toetab kultuuri ja kultuur annab ettevõtlusele väärtuse.

Kui osutun Riigikokku valituks, panustan lisaks kultuuri- ja haridusvaldkonnale ka terve elukeskkonna ning arvestava ja kaasava ühiskonna kujundamisse. Jah, me oleme teinud olulisi muudatusi vanemaealiste töö- ja elujärge puudutavas, aga see on alles algus.

Minu arvates tõstab rahva kindlustunnet tegus kodanikkond, usaldusväärne parlament ja otsusekindel valitsus. Lisaks tugevad perekondlikud sidemed, sallivus ja austus kaaskodanike vastu ning usk iseenda võimetesse.

Soovin tuua otsuste juurde noorte ja vanade, naiste ja meeste ja erinevate Eestis elavate rahvusgruppide nägemust, samuti suurendada visuaalkultuuri, disaini- ja arhitektuurivaldkonna olulisust majandusprotsesside analüüsimisel ja planeerimisel.

Minu tugi on minu hakkama saav ja positiivne perekond, aga ka kogemused Eesti kunstnike liidu presidendi, kultuuriministri, Eesti kunstiakadeemia rektori, Tartu kunstimuuseumi direktori ning Riigikogu liikmena.

Olen kunstnik – usun kultuuri ja hariduse jõusse maailma paremaks muutmisel.

Kogemusest on kasu!

Ma olen kunstnik ja minu poliitilist karjääri iseloomustab ehk kõige paremini see pildirida.

Tore on vaadata tagasi ja meenutada, miks ja kuhu olen pürginud ning millised on olnud erinevate aastate sõnumid ja visuaalid. Siit leiab tagasihoidliku Signe Kivi esimest korda kandideerimas sõltumatu kandidaadina Tallinna linnavolikogusse – aga tookord ma valituks ei tahtnudki saada ja olin päris nimekirja lõpus. Edasi tuli Eesti Naisliidu taasloomine ja suur meeleavaldus Raekoja platsil ning minu üleskutse: „Naised, käärime käised üles ja teeme Eestimaa puhtaks!” Oi, kuidas me võitlesime loomuliku sünnituse ja selle eest, et mehed pääseksid oma kaasadele haiglasse toeks – mäletate veel, et see polnud lubatud … Siis väga tõsine töö, et pääseda Eesti Kongressi delegaadiks. Nüüd on sellest juba 32 aastat, aga sinimustvalge pühalik tunne on siiani, kui ma kongressi esimese istungjärgu fotosid vaatan. Ja sealt edasi mitmed ja mitmed Tallinna linnavolikogu, Riigikogu ja ka esimesed europarlamendi valimised Reformierakonna ridades. Miks mulle seda kõike vaja on olnud? Ikka selleks, et ise midagi ära teha, sõna sekka öelda, tagant nügida. Samal ajal olen tegelenud loomingu ja õpetamisega ning kandideerinud ja töötanud kunstnike liidu presidendina, tekstiiliosakonna professorina – vahepeal ka kultuuriministrina –, siis kunstiakadeemia rektorina, Tartu kunstimuuseumi direktorina. Tartu ongi saanud minu lemmiklinnaks ja ma ootan huviga kultuuripealinna aastat 2024.

Eks poliitikas osalemine on ka üks suur kunst ja väljakutse ning kõik ei ole seal alati nii värviline ja naerusuine, kui plakatitelt paistab … see kogemus on mul olemas.