Olen sündinud, kasvanud, õppinud ja töötanud kogu elu Tartus.

Ma olen väga tänulik oma õpetajast emale ja insenerist isale, kes andsid mulle ellu kaasa töötahte, aususe, austuse ja usalduse inimeste vastu.

Lõpetasin Tartu V keskkooli (Tamme gümnaasium). Meditsiinihariduse omandasin Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetasin 1977. aastal cum laude. Tööle asusin Tartu ülikooli arstiteaduskonda samal aastal teaduslabori vanemlaborandina. Edasine töö nii teaduses, õppejõu kui ka arstina kandis vilja 1984. aastal meditsiinikandidaadi väitekirja kaitsmisega ja 1993. aastal meditsiinidoktori kraadi saamisega. Olen väga armastanud oma tööd praktilise arstina, samas on vaja uusi arendusi teadustegevuse kaudu. Organiseerisin teaduslaboratooriumi, kus alustasin päriliku vähi konsultatsioonidega Tartu ülikooli kliinikumis. Jätkasin hematoloogia- ja onkoloogiaprofessorina Tartu ülikoolis. Olen aktiivselt panustanud hematoloogia ja onkoloogia arendamisse Eestis ja rahvusvaheliselt.

Käivitasin Eestis ja Balti riikides esimese luuüdi transplantatsiooni programmi ja tegin 1993. aastal esimese luuüdi siirdamise. Aastatega koolitasin spetsialistid. Euroopa vere ja luuüdi transplantatsiooni assotsiatsioon omistas mulle 2013. aastal kliinilise elutöö preemia ja nimetas organisatsiooni auliikmeks. Olen loonud ja juhtinud 2000. aastast kuni 2016. aastani Tartu ülikooli kliinikumi ja Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinikut, mis sai 2015. aastal kvaliteedimärgina Euroopa vähiinstituutide assotsiatsiooni rahvusvahelise akrediteeringu.

Rahvusvaheline tegevus ja koostöö on olnud intensiivne, alustades aastasest täiendusest Pariisi VII ülikooli Saint-Louis’ vähikeskuses ja Hadassah’ ülikooli luuüdi transplantatsioonikeskusega, jätkudes koostööga Helsingi ülikooli haigla, Karolinska instituudi, Nebraska ülikooli meditsiinikeskuse, Mayo kliiniku, Dana-Farberi vähikeskuse ja paljude teistega. Olen esinenud kutsutud professorina Ameerikas Mayo kliinikus, Harvardi ülikoolis ja Dana Farberi instituudis, Nebraska ülikooli meditsiinikeskuses ja arvukatel rahvusvahelistel konverentsidel.

Aastatel 1998–2003 olin Tartu ülikooli arendusprorektor, sellesse perioodi mahtus muude teadus- ja innovatsioonitegevuste juhtimise kõrval ka Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi asutamine, Eesti mereinstituudi liitumine Tartu ülikooliga jm.

Olen tegutsenud aastaid Eesti bioeetika nõukogu esimehena, Eesti hematoloogide seltsi ja Eesti kudede ja organite transplantatsiooni ühingu juhina, kavandanud ja läbi viinud Eesti vereteenistuse reformi. Aastaid olin Euroopa Nõukogu bioeetika juhtkomitee liige. Pikalt olen olnud Euroopa Komisjoni teadusekspert. Olen muu hulgas avaldanud arvukalt teadusartikleid rahvusvahelistes ajakirjades.

MINU KOGEMUS AITAB OTSIDA ÜHISKONNAS LAHENDUSI

Eeltoodud kogemus nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel tasemel on loonud võimaluse analüüsida ja vajadusel otsida lahendusi praegustele kitsaskohtadele Eestis. Eriliselt puudutavad mind meditsiini- ja sotsiaalküsimused ning eetilised aspektid meie kõikides tegevusvaldkondades. Viimaste teemadega olen tegelenud ka Riigikogus sotsiaalkomisjoni liikmena ja erinevate projektide juhtrühmades.

Ma ei saa kuidagi silma vaadata inimestele, kaasa arvatud haigetele, kui olen lugenud OECD raportist Eesti tervishoiusüsteemi erinevatest puudujääkidest: Eestis on Euroopa suurim katmata ravivajaduse määr (12,7%), tervishoiu rahastamine on kaks korda madalam EL-i keskmisest (6,7% versus 9,9% SKP-st) ja seetõttu on meil ka üha pikenevad järjekorrad eriarstide juurde, millest tulenevalt on võrreldes EL-i keskmisega oluliselt kõrgemad välditava suremuse kordajad. Peamiselt seetõttu, et suremus südame-veresoonkonnahaigustesse ja vähki on Eestis väga suur. Viimane pandeemia on teravdanud mitmesuguseid meditsiinikorralduse probleeme. Püsib suur sooline, sotsiaal-majanduslik ja piirkondlik ebavõrdsus tervishoius.

Eestis valmistatakse ebapiisavalt ette arste ja õdesid, mistõttu on professionaalse ressursi puudus. Siiani  puudus patsiendikaitse meditsiiniliste vigade eest. Sel aastal võeti vastu (peale kümneaastast ettevalmistust) tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, mis rakendub 2024. aastast. Ettevalmistused saavad olema pingelised, ent vajame inimestele ajakohast kaitset.

Olen veendunud, et kiiresti on vaja edasiviivat strateegilist lahendust, et tagada Eesti tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi rahastamise ja võimekuse jätkusuutlikkus. Sellest sõltub meie inimeste elu ja tulevik. Tervise julgeolek on oluline kogu riigi julgeoleku seisukohast.

Olen Tartu linnavolikogu liige olnud alates 1996. aastast praeguseni. Sotsiaal- ja tervishoiuküsimuste kõrval olen panustanud ka haridus- ja kultuuriküsimustesse. Olin aastaid Tartu Kultuurkapitali nõukogu esimees ja praegu selle liige.

Olen XIV Riigikogu liige ning kuulun sotsiaalkomisjoni. Olen asutanud bioeetika toetusrühma ning vaktsiinikahjude toetusrühma. Olen Eesti-Prantsuse parlamentide sõprusrühma juht. Olen Balti Assamblee tervishoiu ja heaolu komitee aseesimees. Kuulun organisatsiooni Global Council for Political Renewal.

Parlamendiliikmete rahvusvaheline koostöö on väga oluline.

Olen veendunud, et Riigikogu liikmed kannavad olulist vastutust kõigi valijate ees. Me saame sihipäraste tegevuste kaudu kujundada meie riigi arengut, tagamaks kõikidele eluks vajaliku: hariduse, töö, majanduslikud ja sotsiaalsed garantiid ning tervishoiuteenused tänapäevasel tasemel.

Mitmed alustatud tegevused vajavad jätkamist, mistõttu kandideerin Riigikogu uude koosseisu.

Hele Everaus