Minu nimi on Pärtel, ma olen linnastrateeg ja ettevõtja. Olen kaasasutanud Stockholmis ettevõtte, mis annab tänaseni valitsustele ja linnadele strateegilist nõu kuidas meelitada talente ja investeeringuid. Töötan igapäevaselt kinnisvara-, tehnoloogia- ja liikuvusettevõtetega. Olen endine eurokraat ja välispoliitika nõunik ning Eesti Välispoliitika Nõukogu, Jaani kiriku koguduse, Eesti Üliõpilaste Seltsi ning alates 2015. aastast Kaitseliidu liige. Lõpetanud Kõrgema Riigikaitsekursused (2016). Olen abielus ja kolme lapse isa. Kandideerin Riigikokku.

Vähendame Eesti perede kulutusi 25%!

Juba enne sõda kulutasid väga paljud inimesed 20-30% oma pereeelarvest autopidamisele (allikas: Transpordiameti statistika).

Anname inimestele vabaduse ise valida, kas nad tahad pidada üht, kaht autot või ei ühtegi autot. Praegu see vabadus puudub, sest linnades ja maal on puudulikult ehitatud teed ning “tasuta” ühistransport on läbi kukkunud nii pealinnas kui riigis. Inimesed on lihtsalt sunnitud autot või kaht pidama.

Riik saab aidata nende kulude alla viimisel, sest riigi kasutada on Euroopa Liidu fondid, mis rahastavad ühistransporti ja rattaliiklust. Riigi otsustada on kas, kui palju ja mis elektrisõidukitele jagada EL toetusi. Kõik need sammud saab teha teadmistepõhiselt nii, et inimeste igapäevane elukvaliteet tõuseb ja märgatavalt. Nii rahas, ajas kui tervises mõõdetuna.

Küsimus on poliitikute teadmistes ja julguses neid valikuid teha. “Eesti 2035” strateegia üks eesmärke on jalgsi, ratta või ühistranspordiga töölkäivate inimeste osakaal 55%. 2021. a oli see langenud 33,9% peale. Ka Transpordi ja liikuvuse arengukava aastateks 2021-2035 näeb ette, et 2030. a on liikuvus 38% puhtam kui 2018. Alates 2014 on heide igal aastal suurenenud. ELis on Eesti kokku leppinud  “Eesmärk 55” raames, et 2030. aastaks väheneb transpordijalajälg (ühes põllumajanduse ja tööstusega) 24% võrreldes 2005.aastaga. Kui seda ei täideta, maksab see tulevikus iga aasta 225 miljonit eurot heitmekvootide hindades.

Tegutsema peab.

Lahendused:

Autostumine peab vähenema. Loome jagatud elektriautode levimiseks laadimisvõrgustiku, suurendame investeeringuid ühistransporti ja raudteevõrku ning tuleviku liikuvuslahendustesse. Rajame Põhja-Euroopa tasemel rattataristu ning kasutame vastavaid Euroopa Liidu fonde. Teeme riikliku rattastrateegia – Eesti on väheseid EL riike, kus see puudub. Võtame vastu kliimaseaduse ning teeme riigihaldusministrist rohepöörde ministri, kelle üks eesmärke on justnimelt autojagamise, ühistranspordi ja rattaliikluse jõuline edendamine kõikjal Eestimaal. Kaotame riigis tasuta ühistranspordi, et era- ja avaliku sektori koostöös tuleks turule rohkem Liikuvus kui teenus (Mobility as a Service) ettevõtteid. Täpselt nagu me endise ettevõtlusministri Andres Sutiga lehes kirjutasime.

Nii anname vabaduse liikuda ohutult, kiirelt ja mugavalt neile, kes täna autost sõltuvad. Need on teadmistepõhised poliitikad, mille eest mina seisan.

57% eestlasi soovib autost loobuda. Tõstan Eestimaa sadulasse! 

Auto on loomulik igapäevaelu osa. Kuidas leevendada ummikuid linnades ja maanteedel? Mida teha, kui tänaval pole parkimist leida? Inimesed valivad igapäevaseid liikumisi tehes ikka kõige ohutuma ja kiireima viisi tööle, kooli või koju jõudmiseks. Kui riik annab vahendid  ja nõuab kliimaseadusega linnadelt ohutut rattataristut, saavad tahtjad rattaga sõitma. Nii väheneb tänavail eraautode hulk, turul langeb autode järele nõudlus ja hind – ning teedel on sujuvam sõita.

“Sarnaselt võib ka Eesti puhul märgata positiivseid ilminguid tervist tugevdavate ja keskkonnasõbralike liikumisviiside suunas – järgmise viie aasta perspektiivis näeb 66% Eesti elanikest end kasutamas ühistransporti, 57% jalgratast (sh elektrilist jalgratast) ning 22% tõukeratast (sh elektrilist tõukeratast).“

Allikas: Eesti elanike liikuvusprofiilid, Arenguseire keskus ja Kantar Emor, 2020

Jälgi mind Facebookis või loe mu ajakirjanduses ilmunud lugusid Mediumis.

Mis teemade eest seisan poliitikuna?

Ma seisan iseseisva, eestikeelse Eesti Vabariigi eest. Eesti majandus rajaneb teadmistele, tehnoloogiale, ekspordile, ringmajandusele ja madala süsinikujalajäljega toodetele. Eesti kuulub Põhjamaade sekka. Meie kultuur on elujõuline ning ühiskond avatud.

Kavatsen töötada järgmiste teemadega:

• Ehitatud ruum ja rohepööre (vt mu tööd Ehituse teekaardiga). Liikuvus kui teenus – tasuta ühistranspordi lõpetamine, andmepõhine liikuvuse korraldus üle riigi. Tervishoiu digitaliseerimine (meie digiriigis peab saama käia perearsti juures videosilla teel, nagu see teistes Põhjamaades juba aastaid nii toimib). Eestikeelne haridus kõigile – koolides tuleb õpetada uusi keeli: põhjamaade keeli ning programmeerimiskeeli (Python oleks hea algus). Teadmispõhine poliitika – otsuseid tuleb teha teadmispõhiselt. Riik peab näitama selget plaani ja teed rohepöörde läbiviimisel, et erasektori rahvusvahelist konkurentsivõimet tõsta.

Mis on valimistel kaalul?

2023.a valimiste küsimus on ellujäämine. Eestit ähvardab piiri taga Venemaa, piiride sees populistid, ning meie endi sees argus teha suuri reforme ja muutusi. Me peame oma ühiskonna desovetiseerimise lõpule viima. Praegu on vaja seista avatud liberaalse demokraatia eest ning teha suuri muutusi. Vaid see tagab meie majanduse ning rahva ellujäämise.

Miks mina kandideerin? 

Ma kandideerin Riigikokku, sest Eestis on puudu teadmispõhistest otsustest. Me ei kuula eksperte. Me teeme vanu asju vanal moel edasi. Rohepööre on majanduse ümberhäälestamine, seda tuleb teha oskuslikult ja kiirelt ning seda tuleb teha täna. Teised Euroopa riigid ja Põhjamaad on sellega juba alustanud. Ma olen veendunud, et poliitik peab lähtuma andmetest ja teadmistest. Näiteks on hea, erakondadeülene lähtekoht Eesti Inimarengu Aruanne 2019/2020 tulevikustsenaariumid.

Millist Eestit vajame? 

Me ei tohi olla enam kunagi üksinda. Me ei saa lubada endale mitte üht avaldust, kaheti mõistetavat sammu, mitte midagi vähem eeskujulikumast ja teednäitavast ambitsioonikusest, kui me tahame hoida Venemaad Euroopale kallale tungimast. Eesti kaitstus rajaneb Eesti avatusel.

Avatud Eesti, kus kõigil on hea elada ning võimalus ennast teostada, on ka kaitstud väliste ohtude eest. Avatuna, teiste riikide muredega solidaarsena ning uuendusmeelsena teeme koostööd teiste Euroopa riikidega ning suudame meelitada siia investeeringuid ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Ma olen töötanud Euroopa Parlamendis, andnud nõu valitsustele ja linnadele, kes on astunud samme rahvusvahelise ja kodumaise talendi meelitamiseks – selle kõige taustal on avatus pidev ja oluline konkurentsis püsimise eeldus.

Põhimõttekindlus ja väärtused on olulised, kui me tahame Eestit hoida eestikeelsena ning kaitsta oma rahvast ja kultuuri. See ei ole niivõrd nõrk, et peab end sulgema välismaa eest. Eesti kultuur on elujõuline ning muutub ajas nagu iga teinegi. Eesti on ja jääb eestikeelseks, me ei pea häbenema ega pisendama seda, kust me tuleme.

Me peame mõtlema mitu põlve ette. Eesti peab lugu pidama minevikupõlvedest, nägema ette ja katma tänaste põlvkondade vajadusi ning seda kõike nii, et me ei ela tulevikupõlvede arvelt.

Pikemalt minust

Ma töötan Helsingis asuva konsultatsiooniettevõtte Miltton linnaasjade (Urban Affairs) osakonnas. Mu kolleeg on Jan Vapaavuori, endine Helsingi linnapea. Viimase 15 aasta jooksul olen töötanud 12 aastat välismaal ja rahvusvaheliste klientidega Põhjamaades, Šveitsis, Madalmaades, Singapuris ning mujal. Minu töö on anda nõu, kõneleda ja kirjutada tuleviku linnade teemal. Töötan hetkel rohereformi pika plaaniga: olen Ehituse teekaart 2040 peatoimetaja, koostame kliimaneutraalselt ehitatud ruumi andmepõhist plaani.

Olen elanud aastaid Brüsselis euroametnikuna ja Stockholmis ettevõtjana. Kirjutan regulaarselt liikuvuse, linnade ja rohepöörde teemadel. Ma kirjutan, sest tean, et sel tööl on mõju. Näiteks, minu ja majanduseksperdi Kristjan Lepiku sulest ilmunud loost tekkis Bolti, Skeletoni ja teiste osaliste rahastatud MTÜ Elav Tänav. Varem olen kirjutanud Venemaast ja Euroopast arvamuslugusid ja tõlkinud Euroopa poliitikateooriat. Vabal ajal jooksen, käin iga ilmaga õues ujumas ja novembris ilmus mu esimene sooloplaat.

Reformierakonda astusin 2021. a 13. märtsil, sest Yoko Alender veenis mind tulema, et kohalikel valimistel Keskerakonna ainuvõim kukutada. Ma seadsin eesmärgi saada valimiste üheks peaküsimuseks linnaruum ja rattateed. Sellest sai valimiste peaküsimus ning ma sain 999 häält Põhja-Tallinnas. Esimesel aastal Tallinna linnavolikogus olen nõudnud abilinnapea Andrei Novikovi, Tallinna Transpordiameti juhataja Andres Harjo, KeKo pealiku Ain Valdmanni ja Haridusameti juhi Andres Pajula vallandamist. Kolm neljast on tänaseks areenilt lahkunud. Linna survestamine andmepõhise kriitika ja konstruktiivsete ettepanekutega jätkub.