Olen sündinud Tallinnas enne II maailmasõda. Elasime Meriväljal, kuni põgenesime Eestist 1944. aasta septembris. Minu isa oli enne Nõukogude võimu poolt vallandamist Pikalaenu panga osakonnajuhataja, ema oli kodune. Mul on noorem vend, kes põgenemise ajal sai 3-aastaseks.

Kuna vend oli väike, otsustas isa, et meie pere ei purjeta üle Läänemere Rootsisse, nagu tegid ema vennad, minu onud. Meie põgenesime Saksa sõjaväelaste laevaga Minden, mille kaksiklaev oli Moero. Neid laevu pommitati ja Moero lasti põhja. Meie laevale lasti torpeedo läbi korstna ja 11 inimest said surma. Maabusime Gothenhafenis, kus oleksime pidanud end registreerima töölaagrisse. Minu isa aga otsustas, et tuleb proovida edasi liikuda nii kiiresti ja nii kaugele, kui võimalik.

Nii rändasime läbi varemetes Saksamaa põhjast lõunasse, vahel saime mõne auto peale (bensiini polnud saada), mõni jupp sai rongiga sõita (raudtee oli katki pommitatud), ning magasime tühjades talumajades. Jõulud veetsime Burg bei Magdeburgis, 1945. a kevadel elasime pikemat aega Mörslingeni külas, kuni pärast rahu sõlmimist loodi põgenikelaagrid Lõuna-Saksamaal.

Meie elukohaks sai Augsburgi Balti põgenike laager. Sealses Eesti algkoolis käisin viis aastat, kuni viimaks saime sissesõiduviisa Rootsisse, kus elasid ema vennad peredega. 1946. a sündis meie peresse veel üks väike tüdruk.

Rootsis elasime Stockholmis, kus lõpetasin gümnaasiumi ja ka ülikooli sotsioloogia erialal. Abiellusin saarlase Matti Klaariga ning sünnitasin kaks poega. 1973. a sai Matti huvitava tööpakkumise Zürichist ning algas jälle rändamine. Elasime Šveitsis kuni 1980. aastani, seal sündis meile ka 1977. aastal tütar, kes samal aastal suri. Natuke aega elasime jälle Rootsis ning seejärel viis Matti töö (edasikindlustaja) meid Kanada läänerannikule Vancouverisse, kus elasime kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

Kuna Eesti oli jälle vaba, oli loomulik, et tuleme tagasi. Olime ju kasvatanud pojad eesti keeles ja vaimus. Matti tuli juba oktoobris 1991 ning hakkas kindlustusseltse üles ehitama. Meie poeg Toivo oli juba aastast 1988 Tartus, sest tahtis olla esimene lääne tudeng Tartu ülikoolis (aga neid tuli 3)! Minu ülesanne oli meie koerale kodu leida, maja maha müüa ja oodata, kuni noorema poja esimene ülikooliaasta lõppeb. Siis asusime ka meie teele.

Aastast 1992 olen jälle elanud Tallinnas. Kuna Mattil oli hea töökoht ja korralik palk, hakkasin tegelema heategevusega, sest seda oli meie toona üsna vaese riigi jaoks hädasti vaja. Minu esimene ülesanne oli Lastehaigla Toetusfondi ülesehitamine. Nüüd tulid välismaal saadud tutvused kasuks, sest just neilt saime esimesed toetused.

Korraldasin nii heategevuskontserte kui ka kunstioksjone. Meile tekkis püsiv toetajate ring, sellega suurenes üha rohkem ka meie töömaht ning vajasime abijõudu. Praegune Lastehaigla Toetusfondi juhataja tuli mulle abiliseks, algul poole kohaga. 1999. aastal kutsuti mind kandideerima Riigikokku, sest sinna vajati rohkem naisi ning kuna olin ühiskonnas tuntud. Riigikokku valituks osutudes saigi minu abilisest uus Lastehaigla Toetusfondi juhataja.

Riigikogus olin Mõõdukate nimekirjas, kuid järgmistel valimistel kaotasid nad hääli ja mina enam Riigikokku ei pääsenud. Õnneks oli Toetusfondil nüüd oma juht olemas ja mind sinna enam vaja polnud. Poliitika vastu oli mul aga endiselt huvi ning jätkasin ka tegevusi selles vallas. Olin Tallinna kesklinna halduskogus kuni Matti haigestumiseni, mil kolisime Viimsisse.

Olen nüüd pensionär ja lesk ning elan jälle Tallinnas, Kristiines. Olen Kristiine linnaosakogu liige ja kuulun nii linna kui ka Kristiine sotsiaalkomisjoni. Olen ka SeRe juht, teisisõnu Reformierakonna seeniorite juht. Juba varem olin hakanud huvi tundma, kuidas meie pensionärid elavad. Kohtasin seenioreid, kes kurtsid, et elavad kõrgetes korrusmajades, kus puuduvad liftid ning üles-alla käimine hakkab üle jõu käima. Kohtasin ka vanureid, kes kurtsid, et üksindus tapab, kel on raskusi ots otsaga toime tulla ning neid, kel rohtude hinnad ja ravikulud käivad üle jõu.

Tuletasin meelde, kuidas minu vanemad olid veetnud oma viimased aastad Rootsis.

Nad kolisid oma korterist teenusmajja, kus neil polnud enam olmemuresid, kus arstiabi oli kättesaadav ja kus elas nendevanune seltskond – st et oli nii rääkijaid kui ka kuulajaid. Samal ajal oli aga tagatud privaatsus, sest igal paaril või üksikul oli oma väike korter, kus oli võimalik ise süüa teha ja omaette olla.

Hakkasin siis rääkima ja kirjutama Teenusmajast. Huvi oli suur, aga … Tallinna linn ehitas hoopis sotsiaalmaju ja hooldekodusid. Teenusmaja aga on mõeldud tegusatele vanemaealistele, kes saavad iseseisvalt hakkama ja kellel on veel huvi kontsertide, teatri ja reisimise vastu ning kes ise või kelle pere on võimelised nende kulutusi katma.

Olen siiani veendunud, et ehitaja peaks olema eraettevõte, linn võiks aga loovutada krundi, mis asub väga hea ühistranspordiühendusega ilusas kohas.

Soovin kandideerida selleks, et:

  • saaks ellu viia Teenusmaja projekti,
  • meie eakatel oleks väärikas pension,
  • oleks tugev riigikaitse ja vaba Eesti,
  • kogu haridussüsteem toimiks eesti keeles.

 

Teie Liis

Reformierakond esitas eelnõu Tallinna pensionilisa tõstmiseks

27. jaanuar 2023

Kuna Tallinna linnavalitsusel on endiselt täitmata eakatele kohalike valimiste eel antud lubadus pensionilisa tõusust 200 euroni, esitas Reformierakond linnavolikogus uuesti eelnõu selle ära tegemiseks.   Reformierakonna seeniorite klubi juht Liis Klaar meenutab, et enne 2021.

Loe veel