Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach ütles Venemaa ja Valgevene sportlaste võimalikust osalemisest Pariisi olümpiamängudel rääkides, et ajalugu näitab, kes teeb rahu jaoks rohkem. Rahvusvahelise spordiorganisatsiooni juhina võiks ta ajaloost muidugi teada, kuidas autoritaarsed režiimid rahvusvahelist sporti poliitilistel eesmärkidel kasutavad.
Ka Kremlile on see tuttav strateegia. Sotši olümpia ja 2018. aasta jalgpalli MM olid Putini isiklikud turundusprojektid, millega ta soovis tõestada, et Venemaa suudab korraldada suuri sündmusi maailmaareenil. PR-plaani osana andis ta enne mänge amnestia mitmele kuulsale vangile, nagu Pussy Riot, Mihhail Hodorkovski ja Greenpeace’i aktivistid.
Ka Hitleri propagandaminister Joseph Goebbels tunnistas enne Berliini olümpiat selle korraldamise võlusid: aarja rassi ideaali tähistamine ja natside kuvandi kujundamine sakslastele ja kogu maailmale.
Eelmisel aastal avaldatud lääne luureraporti järgi nõudsid Hiina kõrged ametnikud, et Venemaa enne Pekingi taliolümpiamängude lõppu Ukrainasse ei tungiks. Moskva ja Peking tegid 4. veebruaril 2022 avalduse, milles teatasid, et nende partnerlusel pole piire, taunisid NATO laienemist ja kinnitasid, et nad loovad uue ülemaailmse korra tõelise demokraatiaga.
Venemaal pole peaaegu ühtegi olümpiasportlast, kes poleks selle režiimi sõjamasina osa.
Nendelsamadel Pekingi olümpiamängudel võitsid Venemaa sportlased 32 medalit. 88 protsenti neist olid Venemaa relvajõudude või õiguskaitseorganite ohvitserid, see tähendab kas armee keskspordiklubi (CSKA) või spordiseltsi Dünamo liikmed, mille asutajate hulgas on näiteks FSB. Medalid pandi kaela Ukrainas võitlevate vägede esindajatele. Kas te kujutate ette, et Pariisi olümpial astuvad kõrvuti võistlusrajale ukrainlane ja tema kodumaal tsiviilelanike tapmist ja vägistamist korraldava armee esindaja?
Need peaksid olema üsna veenvad argumendid Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele: Venemaal pole peaaegu ühtegi olümpiasportlast, kes poleks selle režiimi sõjamasina osa. Isegi treeneritel ja juhendajatel on sõjaväelised auastmed.
Maailma demokraatlike riikide reaktsioon Krimmi annekteerimisele oli tagasihoidlikult dotseeriv. Euroopa Liit jättis hukka mõistmata jalgpalli MMi korraldamise Venemaal. Enamgi veel, pärast Krimmi annekteerimist kahekordistas Euroopa Liit oma gaasisõltuvust Venemaast. Sellist lödi käitumist ei tohi me enam lubada. Agressorriik tuleb täielikult isoleerida.
Me ei tohi endale lubada kapitulantlikku suhtumist. Esmalt peame tegema kõik selleks, et maailma üldsus ei lubaks Putini sõjamasina esindajaid olümpiamängudele. Kui me selles ebaõnnestume, millesse ma ei usu, siis muidugi ei peaks Eesti sportlased seal osalema.
