Alustame välismõjudest, mis väikese Eesti paati maailmamerel suunavad. Ei pea elama ekvaatori läheduses, et pihta saada tormidest, kasvavatest geopoliitilistest pingetest ja majandussurutisest. Stanfordi teadlased ütlesid 1. jaanuaril, et praegune ühiskonnakorraldus kukub lähikümnenditel kokku. Meie kuulame teadlasi ja mõistame, et julgedes tegutseda, saame haarata võimalusest hoida Eestit elamisväärse, jõuka ja iseseisvana. Kogu planeedi areng ei ole meie kätes; Eesti otsused on meie kätes ja meie vastutus. Oma laste ees.

ÜRO andmeil on meil aega vaid kuus aastat muuta kurssi, et vältida 1,5-kraadist üleilmse temperatuuri tõusu 2050. aastaks. The Economist kirjutab, et me ei saa sellega hakkama, mis nende sõnul tähendab, et rohereforme peab kiirendama ning kohanemisse veelgi enam panustama. Teist sajandit ilmuv majandusajakiri näeb võimalusi.

Paraku tähendab 1,5 kraadi kuumenemist 2050. aastaks, et 2100 on see juba 3–4 kraadi võrra suurem. See muudab ühiskondi rohkem, kui see muudab loodust. Briti teaduskirjanik Gaia Vince kirjutab ajalehe Financial Times ühes aasta äriraamatus «Nomaadide sajand», et kõrbestumine suureneb kordades ja sajad miljonid või isegi miljard inimest peavad põgenema. Miks? Paigale jäädes tapaks kuumus, pole vett või «sõbralik» naaberriik otsustab näiteks tammi ehitada hiigeljõele, et endale rohkem vett jätkuks põllumajanduseks, hüdroenergiaks või lihtsalt joogiveeks.

Mis siin ikka päästa?

Isegi kui maailm jätkub sellisena, nagu ta täna on, pole aastakümne-paari pärast kellelgi enam huvi tegeleda süsiniku jalajäljega. Esiteks on arenenud riigid sellega ühel pool, näiteks Soome on lubanud kliimaneutraalsuse saavutada 2035. aastaks, Rootsi 2045. aastaks, Taani ja kogu Euroopa Liit 2050. aastaks. Teiseks, meid ootavad ees hoopis uued väljakutsed muutunud maailmas. Eriti kui idanaaber muutunud ei ole.

Igal juhul on sõjaline, energia- ja majandusjulgeolek esmatähtsad Eestile, see on Reformierakonna seisukoht. Senine kiire areng on vabas Eestis toimunud just seetõttu, et oleme enamuse ajast sel kursil kindlalt püsinud.

Majanduse rohereformimine mujal Euroopas juba käib. Eesti on avatud majandusega ehk ekspordile suunatud riik, meie ettevõtetele on vaja kliente Euroopast ja mujalt. Tegutsegem. Kui pakume turul toodet-teenust, mis kliendi negatiivset keskkonnamõju vähendab, teenindame aina kasvavat nõudlust. Innovatiivsetest Eesti rohetehnoloogia ettevõtetest on näiteid üksjagu – olgu Skeleton, Bolt või Arcwood. Miks mitte ka oma erilise kvaliteedi ja käsitöölise niši määratlenud Estonia klaverivabrik, kes ei anna järele pilli erilises laulvas kõlas ega ressursitõhususe eesmärkides.

Vaid eksport kasvatab heaolu. Soome ja Rootsi, me esmased partnerid ja sageli ka konkurendid, on tõsiselt edendanud puhast ja odavat energiatootmist. Riik peab jõulisemalt looma kohalikele ettevõtetele eeliseid – see on nn ülekaalukas avalik huvi.

Kui teised rebivad ette, pole meil ei kõrgelt tasustatud töökohti ega kõrget lisandväärtust pakkuvaid firmasid, selle asemel jäävad meile madalamate palkadega tööd.

Kui teised rebivad ette, pole meil ei kõrgelt tasustatud töökohti ega kõrget lisandväärtust pakkuvaid firmasid, selle asemel jäävad meile madalamate palkadega tööd. Jääb vaesem Eesti.

Mida teha?

Inimeste mured on paljuski igapäevased: kas miski läheb kallimaks või odavamaks, millised reeglid muutuvad ja kas minu elu muutub kuidagi, kas minu elustiil peab muutuma, võetakse mult lausa miskit ära? Riigi ülesanne on tagada tänastele ja tulevastele põlvedele julgeolek ja toimetulek, luua inimeste toimetulekuks ja heaoluks kestlik keskkond.

Kui riigil on koostöös teadlaste ja ettevõtjatega koostatud selge plaan, kliimaseadus ja sarnaselt innovatsioonitrepiga ka rohereformi trepp ehk ettevõtte kestlikkuse taseme hindamise tööriist, mille alusel ettevõtmisi toetatakse ja riik ise hangetes tellijana eeskuju näitab, täidab avalik sektor oma rolli ja aitab erasektoril turule tuua uusi teenuseid ja tooteid, mida muidu oleks raske teha.

Igapäevase elukeskkonna rohereform

Võtame praktilise ja igapäevase näite. Kuidas me elame, kuidas me liigume ja kas meil jätkub ehituseks raha? Eesti on Euroopa Liidus kokku leppinud, et hoonete süsinikujalajälge hakatakse hiljemalt 2030. aastal mõõtma ja enam ei saa ehitada suure jalajäljega hooneid.

Kuidas saab ehitaja investeerida uutesse, puhta energiaga masinatesse? Kes tellib neid oskusi, millesse ehitusfirmasid ärgitatakse investeerima? TalTechi riigile koostatud pikaajalise renoveerimise strateegiast teame, et aastani 2025 on renoveerimistööde mahtu vaja viiekordistada – kust tuleb selleks raha ning ettevõtetele kindlus, et korteriühistud ehk eraomanikud oma kinnisvara soojapidavamaks muudavad? Meil võib vaja minna kolmekordset lisatööjõudu renoveerimises.

Betooni jalajälg peab vähenema ning juba on Soome turul ka poole väiksema (!) CO2 mõjuga tooteid. Hind on kolm protsenti kallim. Keegi ei telli kallimat kaupa, kui see pole seatud tingimuseks või soodustatud. Riik saab hinda alla seada, et pakkumine ja konkurents turul suureneks sedavõrd, et hind hakkab iseenesest langema ehk normaliseeruma.

Ruumiloome algab planeerimisest. «Maapoliitika põhimõtete väljatöötamine kestliku ruumipoliitika elluviimiseks» on praegu toimuv üleriigilise planeeringu uuendus. Uus riigikogu ning valitsus peab lendstardist töötama uue üleriigilise planeeringu, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rohereformiga. Riigi, maakonna, omavalitsuse üld- ja lõputud detailplaneeringud määravad, kuidas me elame ning kas me liigume oma eesmärkidele lähemale või ei.

Omavalitsused vajavad tuge uue maa- ja ruumiameti ekspertidelt, millel on lõpuks ometi lai poliitiline tugi tänu arhitektide aastatepikkusele tööle – ameti tegemine ja tööle panemine nõuab meelekindlust ja kestlikke ruumilise arengu eesmärke.

Ehituses on riik oluline tellija, näiteks taristu puhul. «Eesti 2035» strateegia eesmärgid, sh kliimaneutraalsus aastaks 2050, toetuvad eeldusele, et transport saab 38 protsenti puhtam (aastaks 2035 võrreldes 2018. aastaga). See tähendab palju suuremaid investeeringuid raudteesse, raudteevõrgu elektrifitseerimisse, laiendamisse ning uutesse rongidesse. Kõik see tähendab töökohti, mida riigi rohereformi tellimused loovad – ja mille jaoks on aeg nüüd, mitte hiljem.

Kui ohtlikud ja palju ruumi võtvad kaubaveod kolivad maanteelt raudteele, muutub maantee turvalisemaks ka neile, kes peavad siiski autoga reisima. Prioriteet on mugavam, säästlikum ja tulevikku vaatav rööbastransport, 16 uue rongi tellimus on juba otsustatud. Aastal 2024 tuleb kuus rongi ja edaspidi veel kümme.

Inimesi hakkavad uued rongid sõidutama 2024. aasta lõpus. Kuus uut rongi hakkavad plaani kohaselt sõitma Tallinna-Tartu raudteelõigul, veel kümme rongi on minemas Tallinna-Tapa ja Tallinna-Narva liinile. Uued rongid mahutavad palju rohkem reisijaid, sest need on pikemad ja neis on rohkem istekohti. Kohad on nummerdatud ja soovitud kohta saab edaspidi broneerida. Oluline on korrastada ka raudteeületuskohad, et oleks tagatud turvalisus. Kui keskendume liiklusohutusele ning investeerime raudteetaristusse, on riigil väga suur roll nii tellija, tööandja kui rohereformijana.

Suunanäitajana on riigi kätes suur osa rohereformi otsuseid: seadused, määrused, toetused ja hanketingimused – need kõik kas soodustavad rohereformi või ei tee seda. Iga järgmiste aastate eelarveotsus peab olema samm kestliku arengu suunas.

Riigikantselei rohepöörde tegevusplaan

Konkurentsivõimelise ja keskkonnahoidliku ettevõtluse arendamisele kaasaaitamine on «Rohepöörde tegevusplaani» peaeesmärk. Plaan on väga hea ning selle koostajad riigikantseleis koos ekspertidega eri sektoritest väärivad tunnustust. Sama võib öelda Rohetiigri egiidi alla koondunud ettevõtjate kohta. Eesti vajab tugevat rohereformi plaani ja inimesi, kes suudavad andmetele tuginedes teha otsuseid. Vahel ka lühikeses perspektiivis ebapopulaarseid otsuseid.

Nii saame Eesti inimeste elujärge ning ettevõtluskeskkonda parandada – mitte laenatud aja ja rahaga, vaid selge plaani, otsustusvõime ja konkurentsivõimelise puhta majanduse ekspordipotentsiaaliga. Puhaskasu.