Et kogeda ruumi ruumina, tuleks sellel lasta meile mõjuda. Ruumikunstnik peab looma koha inimesele.
Jälle jagati ruumiloome ehk arhitektuuripreemiaid. Tartu eeskujulik tegevus ruumiloome vallas sai ära märgitud mitmes olulises kategoorias. Maastikuarhitektuuri aastapreemia nominendiks valiti Supilinna Oa tänava rekonstrueerimine (Kino maastikuarhitektid) ja laureaadiks sama büroo kujundatud Emajõe linnaujula. Arhitektide liidu preemia «Väike» nominent oli EKA tudengi Alis Mäesalu varjualused nimega «Kino» Emajõe kaldal. Kulka arhitektuuri sihtkapitali nominendiks ja, vast ehk veel olulisem, publikupreemia laureaadiks valiti Vaksali jalakäijatesild ja -tunnelid (Siim Tuksam ja Sille Pihlak, PART).
Ruum mõjutab meid alati ühel või teisel moel, ent nagu kirjutab Eik Hermann, kes samal konkursil pälvis artiklipreemia, tuleb ruumi mõjumiseks meile ruumina lasta sel endile mõjuda. Hea koha, hea ruumi loomiseks peab seega esmalt selline taotlus olema ruumiloojal, kes olnud nende kohtade tellijaks, arhitektiks, maastikuarhitektiks jne. Kõiki ülalmainitud Tartu kohti just sellisena, nagu need on loodud, iseloomustab mu meelest tõsine taotlus lasta ruumil seda kogejale mõjuda. Ruumikunstnik on loonud ruumi – koha inimesele.
Lisaks kodule ja tööle mõjutab meie füüsilist ja vaimset tervist tõepoolest ka linnakeskkond. Füüsilise tervise koha pealt on lihtne mõista, et tunnike igapäevast argist liikumist teeb head ja võib lisada tervelt elatud aastaid lausa kümne võrra. Keerulises, pidevas kriisiohus ja lihtsalt kohati keerukas maailmas on sama oluline ruumi mõju vaimsele tervisele.
Liikumine ja eriti õues liikumine on esimene asi, mis lahustab stressihormoone, hommikune ja lõunane päevavalgus aga aitab hoida unehügieeni. Samuti on vaimsele tervisele olulised väikesed kohtumised, inimlik side, olgu selleks vestlus pargis teise koeraomanikuga või kena bussijuht, kes mõistab ilusat päeva soovida. Sellised inimlikud argihetked annavad kehale signaali, et on turvaline olla. Linnaruum võib neid tervislikke valikuid, liikumisi ja kohtumisi kas soosida või pärssida.
Mis siis teeb kohast hea koha, milline linnaruum kutsub liikuma, kohtuma, olema? Euroopas on püütud hea ruumi kriteeriume sõnastada lausa Euroopa Komisjoni tasemel, nn Davosi kvaliteedikriteeriumi kaudu (ka Eesti arhitektid ja kultuuriministeerium panustasid), mis peaks ruumiloomes alati läbi mõeldud olema: valitsemine, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohatunnetus/identiteet ja ilu.
Taani urbanist ja inimmõõtmelise linna eestkõneleja Jan Gehl räägib lihtsamas keeles: ruum peab pakkuma kaitset, mugavust ja nauditavust. Ta jagab need kolm tasandit omakorda. Hea koht pakub kaitset ja välistab hirmutunde liikluse, vägivalla, kuritegevuse, ebameeldivate ilmaolude ja müra eest. Hea koht on mugav kõndimiseks, olemiseks: seismiseks, istumiseks, jutuajamiseks, kuulamiseks, vaatamiseks, vaatlemiseks, mängimiseks ja trenniks. Nauditavuse loovad õige (inimesele sobilik, jalgsi käidav) mõõtkava, võimalus nautida ilma häid külgi, näiteks tuulevarjus nurgake esimese kevadise päikese jaoks või jahutav puudevari kuumal päeval linnas.
Ja lõpuks häid meelelisi tajuelamusi loov esteetika: materjalid, detailid ja vaated, puud, põõsad, lilled, vesi.
Kui kõiki neid kategooriaid arvesse võtta, saabki luua head kohta. Inimesed võtavad hea koha ka ruttu omaks ja tekib positiivne ring, seal, kus on inimesi, sinna tuleb inimesi juurde. Oleme karjaloomad, tahame teisi inimesi näha, vahel isegi nendega suhelda, ent vajame muidugi ka privaatsust, seega lisaksin, et ka privaatse ja avaliku ruumi määratlus on linnaruumi ja ka näiteks elamualade arendamisel ülioluline.
