Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.
Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine.
Selle aasta kevadel, 15. aprillil tähistame tartlase Artur Alliksaare 100. sünniaastapäeva. Sissejuhatuseks loetud Alliksaare read tuletavad meile meelde aega, millal ja millises vabaduses on need read kirjutatud; tuletavad meelde, kui täpselt tuleb vabadust kaaluda ja mis on vabaks olemise hind. Artur Alliksaar, keda on ehk omal ajal kohanud veel mõnedki siin saalis olijaist, lõi enda ümber Tartusse selle vabaduse ja tõi kokku vabadust hindavad inimesed, lõi iseenda Tartu akadeemilise vaba riigi. Nüüd, mil meil on oma vabariik, on selliseid vabade kodanike loodud vaimseid riike kõikjal ning eks väljendu nendes see omamoodi vabaduse otsimise ja vabaduse väljendamise pastoraal. Ilmamaa kirjastuses juba üheksandat trükki näinud Alliksaare luulekogu näitab, et poeedi sõnad lähevad ka täna meile väga korda.
Austatud peaminister Kaja Kallas, auväärsed tartlased ja Tartu sõbrad!
Viimati kohtusime siin Raadil, Eesti Rahva Muuseumi mälestuste väljal silmast silma kolme aasta eest. Oma peokõnes puudutasin toona Tartu ettevalmistusi kultuuripealinnaks saamisel, suurejoonelist Tartu rattaringluse käivitamist, aukodanik Andres Metspalu ideed luua igale eestlasele oma geenivaramu aknake, vastvalminud Delta õppehoonet ja kõike seda, mis tol hetkel meile Tartus suur ja oluline näis. Need olidki suured ja olulised asjad, ja vahepealsed aastad on toonud neid juurdegi. Aga mu kõnes ei olnud toona sõnagi julgeolekust, rahutust maailmast ega ka just noil päevil ust paotama hakanud koroonaviirusest.
Tänagi ei saa ma rääkida asjadest, mida me veel ei tea ja märgata ei oska. Kuid viimatised keerulised aastad on meile õpetanud, et Tartu ja Eesti piirid ei ole üksnes geograafilised tähised, vaid et meie igapäevane mõte ja tegu peavad meid asetama märksa laiemasse konteksti, kui see, mida me kaartidel ja silmapiiri kaugusel Eestiks peame.
Täna ei ole mõeldav, et me ei räägi energiast ja energiajulgeolekust, toimetulekust, toidujulgeolekust, rohelisest elulaadist, piirideülesest empaatiast ning osavõtlikkusest aidata Ukrainat ja Ukraina sõjapõgenikke. Nendest teemadest on kõigest mõne aastaga saanud kaugelt lokaalsemad ja igat Eesti piirkonda kõnetavad päevateemad.
Riike ja rahvaste saatusi puudutavaid märke ja neid eesootavat ongi raske ära tunda. Selles ei saanuks meid aidata ka maailmakuulus tartlane, semiootik Juri Lotman. Ta kirjutab vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1992. aastal: „Me ei ole enam lapsed, kes aastatuhandeid on sõda mänginud, ega ela enam kiviajal. Võib-olla nüüd on sõdade ajastu lõpule jõudmas. Kui ainult ei juhtuks vaid nii nagu ukraina vanasõnas: „Kui ainult kaste silmi peast ei põletaks.“ Sõjad tulevad, kui inimesed hakkavad „väikest suureks rääkima“.“
Lotman hoiatab vaimupimeduse, hoolimatuse ja rumaluse eest, ta kordab rahvatarkust, et puude taga tuleb metsa näha ja mitte istuda oma turvaliseks mõeldud kapslis. Täna ja just praegu on meil vaja hoida oma meeled virged ja selged. Rohkem kui kunagi varem on meil vaja külma närvi, tarkust ja kaastundlikkust maailma-asjade vastu. Me ei tohi anda ruumi kergematele võimalustele ja hiljaks jäänud tegutsemissoovile „mis võinuks olla kui…“. Tegutsema peab kohe.
Maailma asjad algavad ka Tartust. Kuid ikka ja jälle kohtan ma umbusku kõige selle suhtes, mis on need asjad homme või saja aasta pärast, mida me täna võõristame või koguni naeruvääristame. Tartu on olnud paljude maailma ja päris kindlasti meid endidki muutnud alguste kese ja kuskilt peavad ju need algused tõuke saama. Tuletagem meelde Tartu aukodaniku akadeemik Jaan Einasto sõnu: „Tartlasest astronoomi-geodeedi Struve töödeta oleks täiesti võimatu tänapäeva kosmosetehnika areng, puuduks tänapäevane ilmaennustussüsteem, avastamata oleksid paljud maavarad, puuduksid tänapäevased sidesüsteemid ja ka satelliittelevisoon, sest puuduksid esmased andmed tehiskaaslaste orbiitide arvutamiseks. See on Eesti panus maailmakultuuri.“
Tõepoolest – „kuskil peab alguskokkukõla olema, kuskil suures looduses varjul,“ ütleb Juhan Liiv. Ettenägelikkusest Tartu näitel võikski rääkima jääda, sest eesti kultuuri häll asub Tartus ja võime olla õnnelikud, et need alguskokkukõlad on üles leitud just Tartust: Jakob Hurda töö rahvaluule kogumise ja rahvaluule arhiivi loomise eestvedamisel, Oskar Kallase tegevus Eesti Rahva Muuseumi radade sisse käimisel, Morgensterni pärandatud tuhanded köited ülikooli raamatukogule, mis panid aluse meie ülikooli miljonite ühikutega raamatukogule, Academia Gustaviana ja rahvusülikooli imeline teekond, Vanemuise teatri ja muusikateatri, laulupeoliikumise algus ja kestmine, eesti rahva eneseks saamine Papa Jannseni eestvedamisel.
Jaan Einastot parafraseerides – tähetorn võinuks ka olemata olla, tähti saab ju ka mujal palja silmaga vaadata.
Aga ometi on just need sajandite taga tehtud otsused ja igatsused teinud Tartu suureks ja nähtavaks ka ilma mistahes maailmanurgas asuva teleskoobi või Eesti taevas hõljuva õhupallita.
Tartut on üle maailma näha ja Tartu on järgmisel aastal Euroopa südames, kandes Euroopa kultuuripealinna tiitlit juhtideega „Ellujäämise kunstid“. Sellesse aastasse ja sõnumisse mahub palju. Euroopa kultuuripealinna aasta ei tähenda üksnes kõrgel tasemel kontserte ja etendusi või vabaõhuüritusi, vaid euroopalike väärtuste, kultuuri- ja mõtteruumide kokkutulekut. Eks ikka selleks, et saada aru, kes me oleme ja kuhu me oma jalajälgede ja sõrmepuudutustega jõudnud oleme. Euroopa kultuuripealinna aasta võiks Tartule kui Eesti kultuurihällile anda päris tõsiseid tõukeid ja võnkeid.
Esimene tõuge on juba antud. Tartu saab 2029. aastaks oma esimese esindusliku kultuurikeskuse – kodu kaunitele kunstidele, kodu raamatukogule ja kunstimuuseumile. Selle aasta alguses välja kuulutatud südalinna kultuurikeskuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus on juba tekitanud rohkelt elevust, sest puudutab see ju tervet Tartu kogukonda, rääkimata kõikide tartlaste südames olevast südalinnast ja selle käekäigust. Uue kultuurikeskusega saab Tartu endale väga tähendusliku südame. See on koht, kus pannakse vaimsesse mulda uued seemned ja lõigatakse selle vilju ka sadade aastate pärast. Sarnaneb ju selle hoone rajamine tähetorni ehitusele kahesaja aasta taguses ajas. Kõlab veidi ulmeliselt, aga tänagi püüdleb kogu maailm oma moodsuses ja täppistehnoloogias tagasi just tollesse aastasadade tagusesse aega, mil oldigi kliimaneutraalsed ja teati une pealt rohelise värvi õiget koloriiti.
Ka täna otsivad linnad üle maailma puhtaks saamise ja puhtaks jäämise võimalusi, otsivad võimalusi raiskamise vähendamiseks, puhtamate kütuste ja tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Üksikuna võttes võivadki need algatused tühistena näida, kuid kui iga kogukond oskab need keskkonna-algatused siduda ühtseks visiooniks, saab nii meie ühisest Tartu elukeskkonnast kui ka maailmast tervikuna parema tervise ja õhuga elamiskoht. Ja olgugi, et õhk ei maksa midagi, on just õhk see, mis toob linnadesse inimesed, nutikuse ja elukeskkonna, milles on hea lastel sündida ja sirguda uuteks Struvedeks ja Einastoteks, Hurtadeks ja Kallasteks.
Tormiline aeg on. Päevad ei seisku ja päevad ei oota, et keegi neid meie eest ära elaks. Aga meie elupäevad vajavad inimlikku silmsidet, koosolemist ja head vaimu. Ajal, mil suur ärevus on südames, peab meil kõigil olema aega leida üles oma perekond, oma sõbrad ja kaasteelised. Selleks on meil kõigil voli aega peatada – „vabadus on valida veetlevaim veene“. Selleks, et vaadata seljataha ja külvata homme aasta või saja pärast võrsuv seeme. Nii Ukraina viljapõldude haljendamiseks kui ka meie endi vaimupõldude virgumiseks.
Elagu Tartu. Elagu Eesti. Elagu Eesti sõbrad.
Ilusat saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva.
