Sõda Ukrainas. Vähima kahtluseta maailma enim mõjutanud sündmus aastal 2022. Puudutanud meid veel enam, geopoliitilistel ja ajaloolistel põhjustel. Tõstis ja kinnitas esiplaanile Eesti riigi julgeoleku kõige otsesemas tähenduses.

Aga ka Soomes, Rootsis ja … Kes oleks uskunud, et aastakümneid neutraliteedipoliitikat viljelnud ja Venemaaga heades suhtes olnud Soome otsustab liituda NATOga. Pilt on muutunud. Illusioone enam pole.

Kuid pole põhjust ülearu muretseda: NATO on pähkel, mida Venemaa pole suuteline ega valmis katki hammustama. See on meie peamine julgeolekugarantii. Aga vabaduse hind on tõusnud: kaitsekulude tõstmine kahelt protsendilt kolmeni tähendab riigieelarvele 330 miljonit eurot lisakulu. Mida kõike selle eest saaks … Aga pärast 24. veebruari pole alternatiive.

Ja ärgem unustagem: ukrainlased võitlevad elu ohverdades ka Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest, mistõttu meie abi ja solidaarsus on vähim, mida selles olukorras tegema peame.

COVID-19. Ei pea end eksperdiks, aga julgen arvata, et oleme selle seljatanud. Eksperdid prognoosisid oktoobriks uut koroonalainet, aga seda ei tulnud. Eksisid, nagu, vabandage väga, enamasti. Kuid kõike polegi lihtne prognoosida, küll on lihtne olla kriitiline. Koroona pole maa pealt kadunud, aga ta sarnaneb üha enam meie kliimavöötmes harjumuspärase külmetushaiguse või gripiga.

COVIDi seljatamine kestis kolm aastat, üllatavalt kaua, võttis inimelusid ja tervist, aga ütle haigus, mis ei võta … Ebamugavaid piiranguid oli, kuid võrreldes enamiku Euroopa riikidega, rääkimata Hiinast, olid need tagasihoidlikud. Kahju majandusele oli siiski suur. Järgmise koroonatõusu risk tulenevalt reisipiirangute leevendamisest Hiinas siiski püsib.

Pärnu täiskasvanute gümnaasium (PTG). Jäi alles. Hoolimata mõne kohaliku poliitiku erakonna toega egotripist selle uksed Noorte väljakul kinni panna. Mis sest, et koolis on üle 500 õpilase; mis sest, et õpetamise kvaliteediga (suuri) probleeme pole; mis sest, et ka eelarvega asjad korras.

Mida tugevamaks sulgemise surve läks, seda enam kasvas minu kirg sellele vastu seista. Naabrimees, kes pole arvaja kõige suurem fänn, tuli pool aastat tagasi ligi ja ütles, et kui sa selle kooli päästad, oled väga õigel teel, et mitte öelda enamat.

Oma lapse näitel, kes oli proovinud mitut kooli, ja PTG oli ainus, mis sobis tema karakterile. Ongi teistmoodi kool ja peabki olema, muidu jääks igal aastal kümnetel (et mitte öelda sadadel) koolitee pooleli varem, kui peaks.

Tänusõnad Liina Kersnale, kellega koos ja toel päästeplaan õnnestus! Munitsipaalkoolist sai riigikool.

Uue kunsti muuseum. Jäi ellu. Taas oli kaks rühmitust (volikogu fraktsiooni), kes igal võimalusel kaikaid kodaratesse loopisid. Nagu Läänemere kunstimuusemi uputamisest veel vähe oli (Pärnu üks suurimaid kaotusi)! Täiesti mõistmatu. Kunstnikega ongi vahel raske (minul ka) ja nende rehkendused vahel ei pea, sest kirg, emotsioon ja looming domineerivad.
Aga parafraseerides Jaanus Männiku ütlust Konstantin Pätsi kohta: Mark Soosaar on suurem kui kõik tema kritiseerijad kokku. Pean silmas loodut uue kunsti muuseumi seinte vahel, aga sageli ka sealt väljaspool (filmifestival, Kihnu kultuuriruum) – mõeldud meile vaatamiseks, meie harimiseks.

Ei väsi kordamast: linnale tuleb alati odavam toetada erainitsiatiivi, olgu see kultuur, kunst või sport, selmet hallata ise maja, maksta palka ja küttearveid. On erandeid (muusikakool, kunstikool).

Pärnu Sadam. Eesti parim. Ei, mitte ettevõte, vaid seekord korvpallimeeskond. Mulle tundub, et kossusats on varsti kuulsam kui peasponsor ise. Kiidan Pärnu Sadama omanikke järjepideva ja suure (rahalise) panuse eest. Selleta poleks pidu olnud. Ka linna toeta polnuks seda tulemust.

Aga kes tegi? Ikka mehed (ja mõni naine) ise, nii platsil kui platsi ääres. Kestev aplaus. Emotsioon, mida läbi hooaja pakuti tuhandetele pärnakatele, ületab rahalise kulu mitu korda. Minu tütar, kes pole liiga suur spordifänn, armus samuti Pärnu Sadamasse ja pani meeskonna tulemuse oma 2022. aasta tippkümnes kõrgele kohale. Emotsioon loeb.

Kui Rannula suhtleb tooliga vägivaldsel moel, ei pruugi see küll kõigile meeldida, aga see läheb korda sadadele saalis. Väga. Emotsioon, kirg, võidu(l)ootus ongi see, mille pärast mängule tullakse.

Pärnu sild ja Via Baltica. Eelmise aasta suurim võit Pärnumaale. Saime selle, millest Andrei Korobeinik pole veel undki näinud. (Vt Andrei Korobeinik, “Kas Via Baltica sai lõpuks valmis?”, PP 30.12.2022.) Esimest korda on selle aasta riigieelarves reaalselt viis miljonit eurot Pärnu uuele sillale ja 15 miljonit riigieelarve strateegias ja -eelarve seletuskirjas aastaks 2025. Kokku 20 miljonit eurot.

Mõistan sind, Andrei, et valus on, nagu noaga keerab, sest sinu ja Keskerakonna panus sellesse on ümmargune null. Nagu järgnevaski: Via Balticast on saanud riigi teedeehituse prioriteet, oleme välja võidelnud suurusjärgus 150 miljonit eurot, et lähiaastatel valmiks üksnes Pärnumaal 33 kilomeetrit 2+2-maanteed. See on reaalselt töös või kavades sees, mitte unistustes.

Paradigma on muutunud. Põhjendatult. Aga see ei muutu iseenesest …