Ütlesin Euroopa parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika arutelul, et ELi suhted kolmandate riikidega peavad senisest enam sõltuma nende suhtumisest Venemaa Ukraina-vastasesse agressiooni.
Et Vene agressioon Ukraina vastu on ELile kõige olulisem välis- ja julgeolekupoliitiline teema, mõjutades paljusid eluvaldkondi ning ennekõike Euroopa julgeolekut, siis tuleb ka kõiki teisi ELi välis- ja julgeolekupoliitilisi küsimusi vaadata läbi Venemaa Ukraina-vastase agressiooni prisma. Ehk, kuidas ELi suhted kolmandate riikidega aitaksid kaasa Venemaa agressiooni lõpetamisele Ukrainas.
Ka ELi kaubandus- ja arengukoostöö puhul kolmandate riikidega tuleb täpselt vaadata, kuidas ELi partnerriigid käituvad Venemaa agressiooni suhtes. Kuidas nad hääletavad ÜRO Peaassambleel, milliseid suhteid nad arendavad Venemaaga ja veelgi enam, millist sõjatehnikat nad Venemaale tarnivad.
Öeldakse, et you can’t be everybody’s darling. Ja see kehtib. EL peab vaatama suhted kolmandate riikidega läbi just Venemaa Ukraina-vastase agressiooni valguses. Rohkem tuleb toetada neid riike, kelle jaoks Venemaa kuritööd ja rahvusvahelise õiguse rikkumine on vastuvõetamatud. Ja teha korrektiive suhetes riikidega, kes jätkavad Venemaa režiimiga läbikäimist, nagu midagi poleks juhtunud.
See on oluline Ukraina aitamiseks ja Venemaa režiimi jätkuvaks survestamiseks aga ka ELi rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse tugevdamiseks.
Olen ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2022. aasta aruande raporti variraportöör.
