Kui kindlalt Eesti inimesed ennast praegu tunda võivad, eriti just toidujulgeolekut silmas pidades?

Euroopas ja Eestis on toidujulgeolekus kõige olulisem meie ühtne põllumajanduspoliitika ja ses mõttes võime tulevikku vaadata kindlamalt kui nii mõnedki teised riigid maailmas. Me võtsime just vastu ÜPP strateegia kuni aastani 2027 ja võin julgelt öelda, et põhitoiduainetega suudab Eesti ennast ise varustada.

Loomulikult on asju, mida me küll ekspordime, aga kuna meie ettevõtjad on nii tublid ja nutikad, siis on nad omakorda võimelised ka vajalikke ja puudolevaid asju sisse ostma. Siinkohal tuleb meie põllumehi kiita!

Meenuta 24. veebruari 2022. aastal. Kuidas see sinu jaoks saabus?

Meil, eestlastel, oli teadmine, et Venemaal on oma agressiivsete sammudega tõsi taga, Euroopas seda aga nii tõsiselt ei võetud. Sel saatuslikul hommikul ärkasin valitsuse sõnumi peale ja juba kella kuuest hakkas meil erakorraline koosolek. See ärkamise hetk oli emotsionaalselt väga vastik, jõhker ja ebamugav. Mulle meenus kohe hetk, kui Eesti taastas 1991. aastal iseseisvuse ja soomustransportöörid tulid Tallinna peale. Me elasime sel ajal Elvas ja meil oli kaks väikest last. Tol hetkel mõtlesime me hirmuga, et mis meist saab.

Me keegi ei osanud ennustada, et see taasiseseisvumine võib minna nii rahulikult, et põhimõtteliselt püssipauke ei toimunudki. Praegune situatsioon on minu jaoks aga hullem, sest nüüd Ukrainas me näeme, mida Venemaa on võimeline tegelikult korda saatma. Ukrainas toimub praegu põhimõtteliselt genotsiid ja meie ülesanne on teha kõik, et see lõppeks võimalikult kiiresti. Olgugi et see hetk, kui ma üles ärkasin, oli väga vastik ja ebamugav, tuli end siiski riidesse panna ja autole hääled sisse ajada ning Stenbocki sõita.

Kuidas me hakkama oleme saanud, just valitsuse ja riigina?

Ma arvan, et valitsus ja eriti Kaja Kallas peaministrina on teinud meeletult tööd, et me ei oleks kunagi enam üksi ning et meie keel ja kultuur säiliks. Et Venemaa agressioon Ukrainas lõpeks.

Ma ei mõista absoluutselt seda, kui öeldakse, et see ei ole meie sõda. See on uskumatult meie sõda! Ma mõistan, et paljudel meie inimestel on sel talvel väga raske. See hind aga, mida me oleme sunnitud maksma, on olematu võrreldes sellega, mida ukrainlased hetkel rindel maksavad.

Toon kiirelt ühe näite, miks eestlaste hulgas on toetus Ukraina inimestele nii suur. Nimelt minu abikaasa Katrini ema ja isa kohtusid Siberis. Üks pere oli sinna küüditatud Ukrainast, teine perekond aga Eestist. Nad said seal kokku ja nii sain mina endale abikaasa. Ehk meil on väga palju ühiseid kogemusi Venemaaga ja me saame väga hästi aru, miks me peame kokku hoidma.

Sõjaga käib kaasas ka energiasõda, mis on kestnud nüüd juba üle aasta. On sul soovitusi, kuidas sellega toime tulla?

Mul on sellega seoses kahetised tunded. Just seetõttu, et ühelt poolt enne sõda me nautisime börsielektri ja Vene gaasi väga odavat hinda ning jätsime mõningad riskid ilmselt hindamata, mistõttu tabas inimesi päris suur šokk. Samuti pean õigeks ka seda, et tuleb aidata leevendada nende kulusid, kellel on kõige raskem. Seda kõike oleme me valitsuses püüdnud ka teha.

Teiselt poolt on selge, et me peame oma sõltuvust Venemaa energiakandjatest ruttu vähendama. Meid on siin Eesti maakamaral elus hoidnud tõsiasi, et me ei anna alla. Me leiame uusi lahendusi ja jääme ellu. Seetõttu ei saa me ka selles halvas hetkes jääda vinguma, vaid peame leidma nutikaid lahendusi. Minu sõnum on, et me ei pea hirmu tundma rohe-eesmärkide pärast, mida me peame aastal 2025 täitma. Selleks ajaks on meil juba palju uusi lahendusi, mida meil praegu veel olemas ei ole. Aga mida me ei tohi, on alla vanduda ja mõelda, et me ei saa hakkama. Ikka saame, oleme alati saanud!

Mulle tundub, et nende kriisiaastate üks tulemus on, et inimesed tahavad rohkem maal elada. Kui lihtne või raske seda soovi täita on?

Jah, nii see tõesti on. Esimest sellist lainet märkasime koroonaajal, kui inimesed tahtsid rohkem teistest eraldi olla. Vahel rahvas räägib, et selleks, et maal elada ja toime tulla, peab olema väga rikas ja tugev inimene. Mina ütleksin selle peale aga, et nii ja naa. Viimase kahe aastaga näeme, et maal elamisel on ka palju eeliseid. Aga siinkohal on eriti tähtis, et riik suudaks vajaminevad taristud välja arendada. Et ei oleks vahet, kus inimene oma tööd teeb. Loomulikult on ka mõistetav, et kõikide tööde iseloomud ei ole ühesugused ja kõik ei saa vaid kodus arvuti taga tööd teha. Meie tugevus peakski olema see, et kõik leiaksid omale kõige paremini toimiva lahenduse. Ei tohiks olla vahet sellel, kas inimene töötab kodus, kontoris või tehases, sest just kõik see annabki meile mitmekesisuse. Seetõttu pean väga tähtsaks, et me läheme edasi kiire interneti viimisega igasse Eesti majja. Ja siinkohal ei räägi me ainult valguskaablist, vaid kasutame kõiki tänapäevaseid lahendusi.

Veel üks asi, millega maal on mure, on võimalus saada pangast laenu selleks, et oma kodu üles ehitada ning kasvatada oma lapsi ja hoolitseda pere eest.

Õige. Selle turutõrkega võitlemiseks oleme käivitanud programmi „Maale elama“, et pakkuda laenudele garantiisid piirkondades, kus pangad pole nõus riske võtma. Esialgu käivitus see Kagu- ja Kirde-Eestis katseprojektina. Minu soov on aga, et see muutuks üleriiklikuks programmiks, kus me koostöös pankadega toetamegi seda, et on võimalik maale kodu luua.

Sul on olnud, ma ei teagi, kas õnn või õnnetus olla valitsuses erakordselt huvitaval, pingelisel ja Eesti jaoks väga murrangulisel ajal.

Mul on üldse õnnestunud olla erinevates ametites väga kriitilistel hetkedel ja ma ei tea, miks see nii on. Töö- ja terviseminister olin siis, kui tuli töövõimereform, millesse suhtuti väga kriitiliselt. Kui ma 2015. aastal sain maaeluministriks, algas Aafrika seakatk, Venemaa turg läks kinni ja nii edasi ja edasi. Nüüd oleme valitsuses, on koroona ja Vene agressioon Ukrainas. Isegi 2007. aastal, kui ma sain Tartu linnapeaks, tuli majanduslangus ja kärpisime kakskümmend protsenti eelarvest. Nii et ma olen olnud praktiliselt kogu aeg kriiside keskel. Ühel hetkel see polegi enam nii hirmus. Tuleb tõdeda, et olen juba väljakutsega harjunud.