On paras müsteerium, kuidas riik, kes oma mõtteks nimetab eesti keele säilitamist, on olnud nii pühendunud venekeelsele haridusele. Eelmised viis aastat olid selles lausa piinlikud ja väärivad eraldi ülevaatamist. Kuid ka veerand sajandit enne seda tuleb kokku võtta: see oli unustamine ja edasilükkamine. Sest kui aastal 1993 sätestati, et hiljemalt 2000. aastaks minnakse kõigis gümnaasiumides üle eestikeelsele õppele, siis neli aastat hiljem sätestati, et seda alles alustatakse hiljemalt 2007/2008.
Aastal 2000 määratleti eestikeelsena ka 60-protsendilise riigikeele osakaaluga õpe ning 2002 loodi võimalus, et valitsus võib siingi erandeid teha. Üldse puudu jäi eesmärk lasteaiale ja põhikoolile, kuigi keelekeskkonnaga kohanetakse just sel ajal lihtsalt.
Ent kõige kummalisem aeg algas 2017. aastal, kui Reformierakond ei leidnud parlamendilt mingit toetust ettepanekule muuta kogu Eesti kool ja lasteaed eestikeelseks. Priit Sibul ütles Isamaa seisukoha, et õppekeel peab olema vabatahtlik, ei haridusminister Mailis Reps ega EKRE pidanud võimalikuks, et keegi saaks teha midagi, mida juba ära teinud pole, ning eksharidusminister Jevgeni Ossinovski lasi lendu elu ühe barokseima sõnarahe vene kaardi ainetel. Probleemi olid maha pillanud kõik erakonnad, aga ennekõike kaks haridusportfelli pikaajalist hoidjat. Nemad saanuksid tuua teema poliitikakesksete sekka, aga seal seda kunagi polnud.
Aastatel 2018–2020 lasti põhja kolm meie eelnõu ülesandega valitsusele eestikeelsele õppele üleminek ära korraldada. Põhjendusi oli põhimõtteliselt kolm: te ei ole seda varem teinud, te püüate teha liiga palju ja teil pole plaani, kuidas teha. Tegelikult saigi parlamendist ainult küsida koostööd ja anda korraldamise ülesannet täitevvõimule. Seletuskiri nimetas lahendamist vajavad probleemid ja rollijaotused, aga ei sisaldanud mitte midagi, mida ei saanuks edasi arutada. Ent veel järgmised viis aastat sellest keelduti. Põhjused olid nii tavaliselt poliittehnoloogilised, soov hoida ust lahti ülemineku põhimõttelisele vastasele Keskerakonnale ning mitte kinkida algatust konkurendile.
Ent kõige kummalisem aeg algas 2017. aastal, kui Reformierakond ei leidnud parlamendilt mingit toetust ettepanekule muuta kogu Eesti kool ja lasteaed eestikeelseks.
Juba järgmine inimarengu aruanne kinnitas, et eesti keele õppest venelaste kohanemiseks enam ei piisa, vaja on eestikeelset õpet ja mitte alles gümnaasiumis. Ka avalikkuses oli tekkinud arusaamist, et vene koolid pakuvad kehvemat haridust ja tulevikuperspektiivi kuni kehvema terviseni välja.
Ennekõike haridusministrid saanuksid selle teema üles leida palju varem ja ainult nemad saavad seda valitsuskabinetti viia. Aga seda polnud tehtud. Polnud minulgi esimese Reformierakonna haridusministrina 2015/2016 võtta eelkäija jälge. Ametlik ambitsioon oligi too ebapiisav – õpetada lihtsalt eesti keelt. Sain mõtteainet Koos õppiva kooli arengukava tegemisest, aga selle fookus oli parajasti sõjapagulus ja uusimmigratsioon, mitte kohalik umbkeelsus ja -meelsus.
Isegi selle pealkirja taheti panna «multikultuurne kool», mille lasin siiski ära muuta. Nii tekkis tunne, et eestikeelne kool ja lasteaed on tehtav, mul mitte ministeeriumis, vaid meedias.
Ent tol hetkel polnuks meil ilmselt võimalust, konjunktuur oli nii vastupidine. Oli popp aasida russofoobiat, kottida «vene kaarti» ning vene hääli kalastamas oli ka koalitsioonipartner sotsid. Toonased autistlikud surved keele- ja kodakondsuspoliitika lõdvendamiseks olid ahastamapanevad ning sundinud äsja mu rahandusministrist tagasi astuma. Sest üht nurgatagust kommentaari asuti tõlgendama mõnuga ilma kontekstita.
Konkreetselt õppekeeleski oli eelkäija Ossinovski startinud vales suunas, lasteaiale ja põhikoolile keskendumise asemel jõudis luua komisjoni, mis pidi tõestama eestikeelsuse nõude teostamatust gümnaasiumides. Jaak Allik ja Vadim Belobrovtsev seda ka meelsasti tegid. Sotsid keeldusid pärast valimisi esiti isegi koalitsioonilepingut allkirjastamast, kui kuulsid haridusministri kandidaadiks asuvat Ligi, kellest just lahti oli saadud.
See muide ei takistanud meil saavutamast isiklikku klappi siiski sündinud valitsuses. Aga kui halb asi oli, näitas seegi, et 2016. aastal tõid koalitsioonipartnerid venekeelse hariduse garandina võimule tandemi peaminister Ratas – haridusminister Reps ja too valitsusliit kiitis esimese asjana heaks hoopis venekeelsete gümnaasiumide eelisrahastuse projekti. Neli järgmist aastat vastati riigikogus eestikeelse õppe küsimuste peale tuimalt, et eesti keele õpe, jah, on tähtis. Ning ülemineku eelnõusid lasi põhja neli erakonda.
Mu esimene järeldus pikast venitamisest on kõigele vaatamata, et tuleb suhtuda mõistvalt sellesse, et teatud suured muutused on võimalikud vaid laiema valmisoleku korral. Ent teine järeldus on, et sellega läks meil siiski üle mõistuse ja küüniliselt kaua.
Hiljemalt 2019. aastaks pidanuks eestikeelne haridus olema kõige tähtsam reform, sest seda olid valimisteks lubama hakanud kõik peale Keskerakonna. Aktiveerusid aga hoopis vastutegevused. EKREIKE koalitsioon jäi seisukohale, et õppekeel jääb vabatahtlikuks ja lasi üleminekualgatused põhja. Ja uus joon oli vastupealetungid. Loodi lausa eesti keele õppe arengu probleemkomisjon, mida pandi juhtima suur eesti keele õpetamise, ent venekeelse kooli entusiast Mihhail Stalnuhhin. Loomulikult juhtis see jutud ja tegevused taas ainult teemast kõrvale.
Teine grotesk oli valitsusliidu «Ettepanek Vabariigi Valitsusele eesti keele elujõu, arengu ja õppe tugevdamiseks». See oli Eesti ajaloos analooge mitteomav ettepanek iseendale. Üleminekut tulnuks lihtsalt korraldama hakata, ent kuulutati hoopis välja tegevusetuse plaan.
Kuigi oli märgata tooni muutumisi, isegi kahetsusavaldust varem öeldu pärast, säästis opositsioon Keskerakonnaga koostöövõimalusi endistviisi isegi RE-KE koalitsiooni ajal. 2021/2022 ei utsitatud valitsust ühegi selleteemalise algatusega. Uue koalitsiooni sees aga oli näiline vaherahu. Seadusemuudatusteks ega kabinetiaruteludeks konsensust polnud, kuid haridusminister Liina Kersna sai oma majas otsuseid teha.
Mu esimene järeldus pikast venitamisest on kõigele vaatamata, et tuleb suhtuda mõistvalt sellesse, et teatud suured muutused on võimalikud vaid laiema valmisoleku korral.
Ebakõla oli siiski kuulda. Meie ütlesime, et eestikeelsele õppele üleminek otsustati koalitsioonilepinguga ära ja nii ka arvasime, Keskerakonna jaoks sai sõnastus piisavalt tõlgendatav, et Jaak Aab saaks seda eitada.
Selline koalitsioon ei saanud kesta, kui selgus, et Keskerakond otsustas hariduse asemel jagada koos opositsiooniga sularaha ja hääletas koos EKREga maha koolieelsete lasteasutuste eestikeelsuse seaduse, millele valitsuses oli heakskiidu andnud.
Tolleks hetkeks oli Keskerakond asjas endas siiski üksi jäänud ning eelmise valitsuse ajal sai valmis teha eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava. Samasse aega jääb ka eesti keele oskuse nõue kutsekvalifikatsiooni õpetajatele, koolijuhtidele ja tugitöötajatele, eesti keele tundide arvu ja õpetajate ettevalmistuse numbri tõstmine, kõrgemad eesti keele teise keelena õppekavad ja keeletaseme nõuded, kahe kooli riigistamise otsus, toetusmeede eestikeelsetele koolidele, kus õpib palju muulasi, vene koolide tasemetestid 4. klassis, järelevalve kehtestamine.
Praegune valitsusliit on eestikeelsuse lasteaiast gümnaasiumini lõpuks seadusse raiunud ja vastu on veel Keskerakond üksi. Ülemineku aastad on nüüd 2024–2030. Sellegi kokkuleppe peale järgnes ühe osalise nurin, Lauri Läänemetsa sõnul on plaan ebarealistlik, aga see ei tee olematuks otsust. Otsus ent ei tee olematuks rakendamise raskusi.
Saatuse irooniana juhin nüüd mina eesti keele õppe probleemide komisjoni, aga oleme ta eesti keele õppelt pööranud tegelema eestikeelsele õppele ülemineku järelevalvega. 19. jaanuaril viime olukorra riigikogu ette ja loodame senise asendustegevuse asemel kuulda päris asjast.
