Lähenemas on Vene Föderatsiooni algatatud Ukraina-vastase agressiooni aastapäev. Mis on selle aasta jooksul muutunud ja kas on oodata sõja olulist ümberkujunemist lähitulevikus?
Uudistes näeme iga päev sõjateatri taktikalisi muutusi, kuid selle küsimuse prognoosimiseks on vaja kasutada oluliselt laiemat käsitlust. Esiteks, sõda ei peeta kunagi sõdimise enda pärast. Sõda ja lahingutegevus peab tagama või toetama poliitiliste eesmärkide täitmist. Putini režiimi strateegiline eesmärk on peatada NATO laienemine ja Ukraina integratsioon transatlantilisse kultuuriruumi. See siht ei ole muutunud; tõsi, sõjaline tegevus ei ole siiani selle eesmärgi täitumist taganud, kuid pole ka märke, et Putini režiim oleks valmis sellest loobuma.
Samas on Venemaa olnud sunnitud muutma oma lahingutegevuse kontseptsiooni, kuna tegemist on olnud valearvestustele rajatud tegevusmudelitega. Agressioon algas välksõja käsitlusviisiga usus, et Ukraina ühiskond ootab vabastamist. Tegelikkuses toimus Ukraina elanikkonna konsolideerumine ühtseks rahvuseks.
Et lahinguväljal oodatud edu pole saabunud, töötati välja uus lähenemine, milleks oli katse hävitada Ukraina majandus, andes massiivseid raketilööke elutähtsaid teenuseid tagava infrastruktuuri pihta. Ukraina on suutnud üles ehitada väga hea õhukaitsesüsteemi, pretsedenditult suur hulk tiibrakette suudetakse elimineerida enne sihtmärgile jõudmist. Kuigi energiataristu on tõsiselt häiritud, on Ukraina võime seda taastada parem, kui agressor oskas arvestada. Samuti on tekkinud rida mikrovõrke portatiivsete generaatorite baasil. Ka Venemaa praegune kontseptsioon pole edu toonud, tõenäoliselt on venelaste kasutatud rakettide kogus ka oluliselt suurem kui uute tootmise võime.
Seega võib tõenäoliselt oodata taas suunamuutust, seda enam, et operatsiooni juhib nüüd kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov isiklikult. Et agressioonile eelnenud perioodi asümmeetrilised operatsioonid olid suhteliselt edukad, võidakse teha katse intensiivistada tegevusi mitmetes Ukraina ja teda toetavate riikide eluvaldkondades, mis võivad halvata nende tavapärast elukorraldust.
Edasiste stsenaariumite konstrueerimisel peab arvestama järgmiste faktoritega.
Tegemist on sõjaga tuumariigi ja tuumaarsenali mitte omava riigi vahel. Kuigi vähese tõenäosusega, ei saa kahjuks välistada ka mustemat stsenaariumi, kus osa Ukrainat võidakse muuta elamiskõlbmatuks puhvertsooniks.
Putin ei loobu sõjast ja Ukraina ei loobu territoriaalsest terviklikkusest. Kiirete ja kardinaalsete muutuste eelduseks on ühe poole loobumine oma poliitilistest strateegilistest eesmärkidest. Seda pole lähitulevikus ette näha.
Nii Venemaa kui ka Ukraina on kaotanud suure osa kogenud relvajõudude isikkoosseisust. Vastasseis on reservidel põhineva väe mõõduvõtmine. Siinkohal on eelis Ukrainal, kuna nende isikkoosseisul on kodumaa kaitsmise kõrge motivatsioon.
Mõlemad vaenupooled on õppinud ja viinud sisse muudatusi lahingupidamises. Vale oleks eeldada, et Venemaa ei ole võimeline muutuma ja õppima vigadest.
Kui jätkusuutlik on Ukrainat toetava koalitsiooni tahe? Kui hästi on lääneriigid aru saanud käimasoleva konflikti suurusjärgust ja mõjudest üleilmsele julgeolekuarhitektuurile?
Üldiselt võib konstrueerida kolm võimalikku stsenaariumit eelolevaks 2023. aastaks.
Esimene variant on, et Ukraina taastab oma territoriaalse terviklikkuse. Kui Ukraina on võimeline saavutama kontrolli Melitopoli üle ja liikuma Aasovi mereni, lõigates läbi Vene Föderatsiooni varustusteed Krimmi, siis loob see strateegilise eeltingimuse kaotatud territooriumite naasmiseks emamaa rüppe. Sõjaline mõõduvõtmine on tahte ja logistika süsteemide test. Kaitsetahte osas on suur eelis Ukrainal, logistikaga on mõlemal poolel väljakutseid, kuid Ukraina on suutnud paremini kohaneda.
Teine variant on, et konflikt jääb venima. Et Venemaa võimurite režiimil on täielik kontroll ja hirmuefekt oma ühiskonna üle, siis riigisisene muutus, mis toob kaasa võimu vahetumise, on ebatõenäoline. Samas, sõja kulud ja sanktsioonide üha süvenev mõju Vene Föderatsiooni majandusele kasvatavad rahulolematust, sh poliitilise eliidi hulgas, kelle eneseunustuslik toetus sõja jätkumisele võib oluliselt langeda. Võtmeküsimuseks on, kui suureks kompromissiks oleks Venemaa eliit valmis.
Kolmas variant on Venemaa täielik sõjaline lüüasaamine lahinguväljal. Seda versiooni toetab endine USA kindral Ben Hodges, kes on hinnanud konflikti ja vaenupoolte arenguid sõja puhkemisest. Ukrainlased on selgelt paremini väljakutsetega hakkama saanud. Nad sõdivad targemini, säästlikult ja annavad oma juhtidele ülesande koos vabadusega lahendada see parimal moel. Teisisõnu, nad rakendavad ülesandepõhist juhtimist. Vene pool on samuti õppinud oma vigadest, kuid kuna neil on traditsiooniliselt käsupõhine juhtimine, siis lahingumäärustike muutmine on ebatõenäoline ja me näeme jätkuvalt massidele orienteeritud ja suurte ohvritega lahendeid.
Milline variant realiseerub, sõltub sellest, milline on Vene vägede peagi algava suurpealetungi tulem. Venelaste otsustav võit on ebatõenäoline, kuid konflikti venimine paraku mitte.
Kas Gerassimov toob mängu muutüse ja teeb midagi, mis muudab radikaalselt konflikti käiku? Gerassimov on küll avatud mõtlemisega, kuid mitte visionäär. Asümmeetrilise sõjapidamise idee autor on tegelikult kindral Kartapolov. Seega, võttes arvesse kõikide suurte süsteemide, sh relvajõudude inertsi, kardinaalset muutust sõjategevusse ilmselt oodata ei ole. Küll aga hakkavad ilmselt suured sõjakulud ka Venemaa tegevusi mõjutama. Ohu definitsioon on, et see koosneb kolmest elemendist, milleks on vastase kavatsus, tema võimed ja talle pakutavad võimalused. Kavatsust ei ole muudetud, kuid selle saavutamise perspektiivid Putinile kahanevad, kuna kasutatav ressurss väheneb oluliselt. Samuti on rahvusvaheline, eriti lääneriikide reaktsioon toimuvale oluliselt ahendanud Kremli režiimi võimalusi. Hoiame mõõdukat optimismi ja teeme endast oleneva, et Ukraina ja meie enda suveräänsus oleks hoitud ja kaitstud.
