On loomulik, et enamik meist soovib sõjategevuse lõppu Ukrainas. Sõda on viha, vimm ja vihkamine, mis on tervet mõistust halvavad emotsioonid. Emotsioonid on arusaadavad, kuid rahvuslikke huve toetavad otsused peavad olema ratsionaalsed.
Carl von Clausewitz on öelnud: „Sõjas on kõik asjad lihtsad, kuid ka kõige lihtsam asi on keeruline.“ Seega peame arvestama, et meie välis- ja kaitsepoliitika peab olema kompleksne ja dünaamiline, lineaarsed lahendused ei toimi.
Selleks, et kujundada rahvuslikke huve kaitsvat poliitikat, peame tundma vastast, ennast ja liitlaseid. See on mitu tuhat aastat vastu pidanud Sun Zi poolt sõnastatud paradigma: „See, kes tunneb vaenlast ja iseennast, ei ole eales ka sajas lahingus ohus; see, kes ei tunne vaenlast, ent tunneb iseennast, vahel võidab ja vahel kaotab; see, kes ei tunne ei vaenlast ega iseennast, on ohus igas lahingus.“
Sõda – inimkonna looduslik vajadus
Sõda on inimtegevus, mis Vene kultuuriruumi kujundavate võimurite ja ideoloogide sõnul on inimkonna looduslik vajadus. Nende sõnul on tegemist sedavõrd tugeva instinktiga, mis allutab kõik teised loodusseadused. Seega vastasseis idanaabriga on meie tahtest sõltumatu.
Me ei saa lubada endale illusiooni, et kui meie ei aita Ukrainat, siis naabrimees jätab meid rahule. Kurikuulus punaarmee looja Lev Trotski on öelnud: „Te võib-olla ei ole huvitatud sõjast, kuid sõda võib olla huvitatud teist.“
Venemaa rikub rahvusvahelisi lepinguid ja tsiviliseeritud maailma üldtunnustatud norme pidevalt. Meie enda ajalugu on neid näiteid täis, esimene katse meie riiklikku iseolemist väärata oli 1924. aasta detsembrimäss, vaid mõni aasta peale Tartu rahulepingu allkirjastamist. Venemaa on oht täna ja tulevikus. Me peame selle ohuga tegelema targalt ning ettevaatavalt. Meie tänased otsused peavad olema nii läbimõeldud, et nende mõju on rakendatav ka kahekümne-kolmekümne aasta pärast.
Iga relv, sokipaar või kaevikuküünal, mille me saadame Ukraina poole teele, on meie rahvuslikes huvides. See ei lase Vene võimuritel oma eesmärke saavutada ja vähendab nende võimalusi teistele naabritele kurja teha. Iga sõjapäev kulutab nende ressurssi ja väljavaateid.
Meie julgeolek täna on võrreldes aastataguse ajaga oluliselt edenenud. Oleme küll andnud osa relvasüsteeme ära, kuid liitlassuhete kontekstis on meie regioonis jätkuvalt jõudude ülekaal nii õhu-, mere- ja kosmosedomeenis. Loomulikult tuleb tekkinud võimelüngad taastada ja neid otsuseid on valitsus ka juba teinud.
Valmistuda tuleb juba praegu
Kuid me ei tohi takerduda lühiajalistesse ja taktikalistesse diskussioonidesse. Meie fookus peab olema järgmisel Vene relvajõudude põlvkonna taastumise tsüklil. Varssavi pakti laialisaatmise üritusel 1991. aastal teatas tollane kommunistliku sõjalise liidu ülem armeekindral Pjotr Lušev kibestunult, et kolmekümne aasta pärast oleme tagasi. Ta pidas silmas, et taastumiseks on vaja ühte põlvkonda. Sama ajavälpa on korduvalt kasutanud ka kindral Valeri Gerassimov.
2008. aastal sai põlvkond läbi ja algas Venemaa tänaseni kestva agressiivse poliitika elluviimine. Selleks, et agressiooni ei saadaks edu, peab Venemaa Ukrainas lüüa saama. Just seepärast on meie rahvuslikes huvides Ukraina igakülgne toetamine.
Kas see suurendab ohtu meie julgeolekule? Tegelikult mitte, sest 2022. aastal Putini poolt edastatud nõudmised oli väljakutse kogu lääne kultuuriruumile. Sõjalisest seisukohast võttes on NATO ülekaal kohalikus regioonis jätkuvalt meie kasuks, ka peale seda, kui me mõned oma relvasüsteemid lahingutandrile saadame.
Euroopa peab ise toime tulema
Meie strateegilise liitlase Ameerika Ühendriikide kaitseminister Lloyd James Austin, sõnastas käimasoleva sõja eesmärgi järgmiselt: Venemaad tuleb nõrgestada sellise seisundini, et nad ei ole edaspidi võimelised ründama oma naabreid.
See on realistlik ja teostatav eesmärk, kuid me peame arvestama, et USA-l on huvid ka Vaikse ja India ookeani suunal. Nende raskuskeskme kandumine Hiina suunale on loogiline ja ettearvatav. See tähendab, et põlvkonna pärast peab Euroopas olema jõud, mis on võimeline ise toime tulema Venemaalt lähtuva ohuga. Selleks vajame sõjalist, majanduslikku ja poliitilist blokki Euroopa Liidus, kellel on kaine ja realistlik arusaam idanaabri mõttemaailmast; kes, ka peale Putini langust, mõistab et oht jääb kestma.
Pärast Ukraina võitu muutub see riik paari aastakümnega tugevaks sõjaliseks ja majanduslikuks jõuks Euroopas. Poola ja teised Visegradi riigid – Ukraina, Põhjamaad ja Eesti, Läti ning Leedu – omavad potentsiaali moodustada riikide grupp mis on võimeline kujundama turvalist ja toimivat julgeolekuarhitektuuri.
Selleks vajame demokraatlikku ja toimivat Ukrainat, keda peame täna toetama relvade, raha ja turvapaigaga, rääkimata kodanikest ja patriootidest. See on investeering tulevikku ja see on meie rahvuslik huvi.
