EKRE maskid on taaskord langenud. Mida Mart Helme ja Varro Vooglaid kogu aeg räägivad, sai EKRE esimehe Martin Helme intervjuus Postimehele 15.02 nüüd värskelt kinnitust. EKRE arvates on Eesti Ukrainat liiga palju aidanud ja sõda Ukrainas ei olevat kuidagi Eesti mure.
«Neid Javeline oleks pidanud andma teiste riikide ladudest,» ütleb Helme otse välja. Selline suhtumine on häbiväärne ja Eestile ohtlik. Kujutame nüüd korraks ette, kui Eesti peaminister omaks selliseid seisukohti. Euroopas oleksime samas liigas Ungariga. Pikemas plaanis jääksime isolatsiooni ja muutuksime paariariigiks. Seda Venemaa ainult ootabki. EKRE julgeolekupoliitika pale on egoism ja ükskõiksus, mitte rahvusriigi kaitse.
Marin Helme öeldu viidatud Postimehe intervjuus on tähelepanu vääriv. Ta ütleb otse välja, et tema arvates on Eesti liiga palju Ukrainat toetanud, relvi peaksid andma «teised», sõjapõgenikke peaksid aitama “teised”, Ukraina lippe on Eestis liiga palju, kaitseväelased eesotsas Martin Heremiga «ei saa aru või ei taha millestki aru saada». Ma ei liialda. Martin Helme intervjuud peaks lugema iga valija, kes plaanib hääletada EKRE poolt, kuid kellele läheb korda ka see, et Ukraina sõja võidaks.
Mis on niisuguste sõnumite eesmärk?
Üheks ajendiks on Kaja Kallase valitsusele vastandudes püüda kinni protestihääled. Julgeoleku vaatevinklist on tegemist aga kohutava poliitilise avantüüriga. EKRE arvamust, nagu oleks Ukrainat liiga palju abistatud, ei jaga mitte ükski teine Põhja- ja Ida-Euroopa riik (välja arvatud Ungari).
Konservatiivne Poola, keda on EKRE poliitikud hea sõnaga ikka eeskujuks toonud, on Ukraina kõige suurem liitlane. Ja põhjusega. Poolas on kõik suuremad poliitilised jõud aru saanud, mis Venemaal ja Ukrainas praegu toimub. Üldse paistab sellest olevat aru saanud kogu vaba Euroopa. Venemaal igatsetakse impeeriumit. Ukrainas võideldakse iseseisvuse eest.
Ei ole keeruline olla õigel pool ajalugu. Kui Venemaa lõpetaks sõdimise, oleks see Ukraina sõja lõpp. Kui Ukraina lõpetaks sõdimise, oleks see Ukraina lõpp. Eesti peab olema Ukraina poolt. Kui Ukraina vajab Javeline, siis tuleb anda Javeline. Kui tanke, siis tanke. Kui lennukeid, siis lennukeid. Ja nii edasi. Olles agressorriigi Venemaa naaber, peab Eesti näitama eeskuju oma võimete piires. Tanke me anda ei saa, aga Javeline saame. Ja andsime. Ma olen uhke, et väike Eesti on alates eelmise aasta veebruarist näidanud suurtele riikidele eeskuju ja seisnud Euroopa väärtuste eest ka ajal, kui Lääne-Euroopa aeg-ajalt kahtles ja kõhkles.
EKRE poliitika on Kremli unistus. Tore ju, kui räägime stiilis «las teised aitavad». Mis viga oleks murda läänt ükshaaval, nagu tikke topsis. Katsu sa aga tervet tikutopsi korraga puruks väänata. Sellest ei käi jõud üle. Lääne ühtsus on tohutult oluline. Kui Eestist saaks järgmine Ungari, oleks see lühiajaliselt piinlik, pikas perspektiivis kohutav. Ukraina kaotus oleks Eestile katastroof.
Ärme unusta, et Mart Helme ütles Riigikogus järgmist: «EKRE pole ei Venemaa poolt ega Ukraina poolt, vaid rahu poolt.» Martin Helme kavaldas, et muidugi on EKRE ikka Ukraina poolt, aga tõdes Postimehe intervjuus, et abi Ukrainale on ikkagi liiga palju antud. Samuti avaldas Martin Helme kahetust, et nii palju Ukraina lippe on Eesti avalikus ruumis. Asetades ise EKRE nimekirja teisele kohale kandideerima Varro Vooglaiu, kes alles hiljuti emotsioonidehoos ütles, et pole vahet, milline lipp Pika Hermanni tornis lehvib või millisesse kubermangu Eesti kuulub. Teiste erakondade nimekirjas niisuguste vaadetega mehi ega naisi ei leia.
Ei olegi vahet, kas valid Varro, Mardi, Martini või hoopis kellegi teise EKRE-st (kellest EKRE poliitilised sõnumid nagunii ei sõltu). EKRE tahab väikest Eestit. Eestit, kes hoiab eemale omaette, kõhkleb, kehitab õlgu kriitilisel ajal. Euroopas on sõda, aga mis see meie asi on.
Martin Helme ei mõista, et Eesti ei saa jääda mugavalt kõrvalvaatajaks. Jah, Eesti ei ole kineetilises sõjas. Pommid siia ei kuku. Seda, muide, ka tänu NATO-le. Kui liitlased meid ei toetaks ja kollektiivne Lääne vihmavari meid ei kataks, võiksime end kiiresti leida Moldova ebastabiilsest olukorrast. Üksinda oleksime kerge saak autoritaarsele juhile, kelle elu viimane eesmärk näib olevat mingisugusegi impeeriumi taastamine. Tuleb tõdeda, et EKRE kirutud globaliseerumine ja rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumine ja liitlase omamine on Eestile ikkagi kasu toonud.
Eesti pole Ukrainas toimuvast sõjast kaugeltki puutumata. Välisluureameti raportit tsiteerides: «Putin ei sõdi mitte ainult Ukraina, vaid kogu Lääne väärtussüsteemiga, kuna on veendunud, et rahvusvaheliste suhete tulevik on autoritaarsete poliitiliste süsteemide päralt, kes jagavad omavahel globaalsed mõjusfäärid, sh sõjalise jõuga.»
Martin Helme jaoks on meie Välisluureamet kindlasti üks järjekordne süvariigi üksus, aga kainelt mõtlev Eestit armastav inimene mõistab: Ukraina võit on ka meie võit. Ukraina kaotus oleks meiegi kaotus. See on lühidalt põhjus, miks Eesti on aidanud Ukrainat nii palju, kui võimalik. Seda abi tuleb jätkata.
Välisluureameti juht Kaupo Rosin on raportit kommenteerides öelnud: «Juhul kui Ukraina kaotab, siis on meil julgeoleku mõttes katastroofiline pilt. Siis võetakse ka Ukraina ressursid ja pööratakse need Lääne, sh meie vastu. Venemaa saaks ainult julgustust. Ta näeks, et sõda tasub ära.» Martin Helme on julgeoleku teemades diletant ja eksitaja.
Ühelt poolt ütleb Helme, et „relvaabi peavad andma need riigid, mis ise ei ole rinderiigid.“ Teisalt väidab, et „see on ebaadekvaatne jutt, et sõda Ukrainas on ka meie sõda“. Ehk Eesti justkui on korraga rinderiik, teisalt nagu ei ole ka. Mida EKRE juht tahab mõttesegaduses deklareerida, on see: aitame Ukrainat vähem.
See on põhimõtteliselt vale. Esiteks, kui Eestis ei ole sõda, siis miks mitte anda relvastust sinna, kus parajasti käib Venemaa suurejooneline demilitariseerimine? Teiseks, Eesti kaitsevõimet ei ole Ukraina abistamine vähendanud. Seda on kinnitanud nii meie Kaitseväe juhataja kui tegevteenistujad. Abiks antud moon ja muud sõjalised vahendid asendatakse uute ja parematega. Kogu abi, mis Ukraina on saanud, on läinud õigesse kohta, õigel ajal ja õigeks eesmärgiks. Eesti antud abi aitab päästa elusid ja tõrjuda agressorit. Aidata tuleb veel ja veel rohkem.
Martin Helme mure Eesti kaitsevõime pärast on ilmselgelt teeseldud. Selles küsimuses tasuks uskuda kindraleid, mitte populiste. Kas keegi tõsimeeli arvab, et Helmed, Kingod, Urmas Reitelmann, Varro Vooglaid ja Kalle Grünthal tunnevad Eesti kaitsevõimet paremini, kui Martin Herem ja kindralmajor Veiko-Vello Palm?
On tänuväärt, et Martin Helme ütleb siiralt kaitseväelaste kohta: „Nad valetavad! See on veel eraldi suur skandaal, et avalikkusele valetatakse.“ Ärgake üles, rahvuskonservatiivid. EKRE ei seisa teie huvide eest. EKRE arvates on süvariik igal pool, tuleb välja, et isegi Kaitseväes. EKRE paralleelmaailmas valetavad isegi need, kes igapäevaselt Eesti kaitsmise ja julgeoleku nimel vaeva näevad.Suurem Eesti ja kokkuhoidev Euroopa tagab Ukraina võidu
Ajalugu on näidanud, et üksi jäädes pole väikeriikidel lootust. Täna on Eesti rahvusvaheliselt seotum, kaitstum ja hinnatum kui eales varem. Meie häält on kuulda. Meie tegudest võetakse eeskuju. Hoiame seda. Ärme kapseldu. Oleme suur Eesti. Ma loodan südamest, et väikese kartliku Eesti pooldajad ei saa Eesti juhtimise ohjasid mitte kunagi enda kätte. See oleks Eestile hukatuslik.
