Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kirjutas, et viimaste koalitsioonikõneluste ajal Reformierakond eestikeelse hariduse küsimuses “erilist initsiatiivi ei ilmutanud ja oli pigem valmis erimeelsuste ületamiseks üleminekut kas leppest üldse välja või siis vaid deklaratiivseks, tähtaegadeta tegevussuunaks jätma”.
Reformierakonna läbirääkimisdelegatsiooni liikmena viibisin nende kõneluste juures algusest lõpuni ja ütlen, et Lukas ei räägi õigust. Reformierakond seisis kõneluste jooksul justnimelt konkreetsete ülemineku tähtaegade eest ja me peame eestikeelse haridusele üleminekut selle riigikogu üheks kõige olulisemaks saavutuseks üldse.
Teistmoodi oleks ka imelik. Just Reformierakond tõstatas sellesama ülemineku vajaduse 2017. aasta kohalikel ja 2019. aasta riigikogu valimistel. Tol ajal kuulsime Isamaast peamiselt skepsist meie plaani teostatavuse üle ning maksimaalselt mõtteid, et õppekeele valik peaks ikkagi olema vabatahtlik. Kuna riigikogus olime sel ajal opositsioonis, hääletas parlament meie selleteemalisi algatusi kolm korda maha ja seda muidugi Keskerakonna, aga ka Isamaa ja EKRE häältega.
Just Reformierakond seisis 2021. aasta jaanuaris valitsuskõnelustel Keskerakonnaga eestikeelsele haridusele ülemineku eest ja erinevalt Jüri Ratase valitsustest saime koalitsioonilepingusse ka konkreetse sammu, nimelt eestikeelse hariduse tegevuskava koostamise.
Aga veel olulisem, selle protsessi eest vastutas reformierakondlasest haridusminister Liina Kersna, kelle juhtimisel see aastakümneid paigal seisnud protsess lõpuks liikuma läks. Tegevuskava valmis 2021. aasta sügisel.
Meenutan, et just eestikeelsele haridusele üleminek oli põhjus, miks Kaja Kallase valitsus Keskerakonnaga lagunes, nimelt hääletas Keskerakond koos EKRE-ga riigikogus maha alushariduse seaduse, mis oleks lasteaiad muutnud eestikeelseks, kuigi valitsuses olid nad seda seadust toetanud. Pärast seda viis Kaja Kallas Kadriorgu paberi keskerakondlastest ministrite vabastamiseks ja algasid koalitsioonikõnelused Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega.
Kahtlemata tuleb tunnustada neid omavalitsusi, mis eestikeelsele haridusele ülemineku koolides on juba ette võtnud, näiteks Tartu või Keila (muide, mõlemad reformierakondlaste juhitud). Nende kogemusest on riik saanud oma üleminekuprotsessi planeerides õppida. Ja tunnustada tuleb ka Tõnis Lukast, kes oma kolmandal ametiajal haridusministrina eestikeelsele haridusele ülemineku aastaks 2030 riigikogul seaduseks aitas vormida. Aga väita, et Reformierakonnal sellega mingit pistmist ei ole või et me poleks olnud sel teemal entusiastlikud, on lihtsalt vale.
Mis puudutab keeleseadust, siis 99 protsendi ulatuses on tegemist Isamaa valmisprogrammi koopiaga. Seal on ideid, mida tasub arutada ning ka ära teha. Kuid selle rakendamisega pole praegu nii kiire, et selle peaks hea seadusloome tavasid rikkudes valimiskampaania tuhinas läbimõtlemata vastu võtma. Mõistlik oleks, et minister algataks seaduse väljatöötamiskavatsuse, kaasaks ja kuulaks huvigruppe, saadaks selle kooskõlastusringile ja järgmine valitsus saaks sellega juba edasi minna, samamoodi nagu eestikeelsele haridusele ülemineku rakendamisega.
