Loomulikult on Eestil vaja kliimaseadust, sest keskkonnaküsimused saavad olema järgmise nelja aasta jooksul ühed olulisemad poliitikas. Eesti seadusandluses puudub praegu raamistik, mis aitaks meil kliimaeesmärke ellu viia. Kuna siiani ei ole Eesti poliitika veel näinud eriliselt ambitsioonikat kliimapoliitikat ning kliimapoliitika eestkõnelejaid on samuti vähe, aitab kliimaseadus killustunud eesmärgid ühtekokku liita ning poliitikutele päitsed pähe panna.
Järgmisse Riigikogu koosseisu valitud saadikud on need, kes peavad julgema nii eestlastele kui rahvusvahelisele poliitikale otsa vaadata peale 2030 aastat, kui peame olema saavutanud esimesed kliimaeesmärgid. See tähendab, et järgmise koosseisu saadikud saavad olema suure kaaluga – nende pingutustest ja töö kvaliteedist sõltub Eesti maine rahvusvahelises kliimapoliitikas.
Kliimakriis eskaleerub iga päevaga ja meil pole aega otsustamist edasi lükata, miks peab seda juba aastaid poliitikutele meelde tuletama? Seda enam, et juba aastal 2016 liitusime Pariisi kliimaleppega ning mõni aeg tagasi Euroopa roheleppega – kuidas on siis endiselt meie poliitikute huvi kliima ja keskkonna vastu nii kohutavalt lahja? Rääkimata juba tavapäraseks saamas looduskatastroofidest, mis üle maailma tõendavad kliimakriisi kättejõudmist.
Ei ole mõtet arvata, et oma riigi väiksuse tõttu ei mõjuta me rahvusvahelist kliimapoliitikat ning et me ei peaks sellega tegelema. Olenemata sellest, et paljude teiste maailma riikide süsinikuheide on meie omast suurem, peame ka meie pingutama. Kui poliitikud ei saa aru kliimapoliitika olulisusest ja potentsiaalist, mõelgu siis selle edendamisel vähemalt oma laste tulevikule. Kliimakriisil on ju otsene seos meie kõigi eludega, aga eriti mõjutab see nooremat põlvkonda.
Kliimaseadus tagab selguse
Kliimaseadus tagab kõikidele valdkondadele selguse, kuidas kliimaeesmärkide täitmine neid mõjutab, mis on nende õigused ja kohustused. Isetegevus keskkonnaga on Eestis liiga kaua kestnud ja poliitiline debatt venib – head näited on olukord põlevkiviga ja metsanduse arengukava. Kliimapoliitika puudumise tõttu on keskkonna üle mure tundvate inimeste õlule langenud tohutult suur vastutus üksikisikuna pingutada, aga enamus poliitikud ei tee sedagi ning ammugi ei saa olla eeskujuks rahvale. Suurim vastutus kliimaeesmärkide täitmiseks lasub siiski poliitikutel, mitte üksikisikul – kliimaseadus lahendaks sellise süsteemivea.
Kui kirjutada kliimaeesmärkide täitmise olulisus seadusesse, ei jää ruumi tagurlikel poliitikutel riiklikku kliimapoliitikat õõnestada. Kliimaseadus luuakse teaduse ja faktide abil ning just nende olulisust on tarvis ühele teatud erakonnale meelde tuletada. Kui peale 5. märtsi satuvad riigi ohjad EKRE kätte, juhitaks Eesti igasuguselt keskkonda väärtustavalt kursilt üsna kiirelt eemale. Igal erakonnal on oma ideoloogia, ent teaduse eiramine või valeks tembeldamine näitab lihtsalt rumalust.
Kui poliitikutel puudus seni ambitsioon ja huvi kliimakriisiga tegelemiseks, on nüüd tekkinud selge tellimus kliimaseaduse järgi mitte vaid nooremalt põlvkonnalt või ühiskonnalt, vaid kõikidelt valdkondadelt, kuna valitseb üldine segadus kliimaeesmärkide täitmise osas. Seetõttu on veelgi positiivsem, et nii õiguskantsler kui keskkonnaorganisatsioonide õiguseksperdid tähtsustavad kliimaseaduse olulisust. Muideks, kliimaseaduse vajalikkust tõstatas Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann juba kaks aastat tagasi.
Arengukavad, deklaratsioonid ja loosungid kliima- ja keskkonnaprobleemide lahendamisel peavad jääma minevikku. Meil on vaja konkreetset seadust, mis on üheselt mõistetav. Nagu ütles ka õiguskantsler, siis vajalike seadusnormide vastu võtmiseks on aega hädapärast aasta – see tähendab, et kliimaseadusega hakkab tegelema märtsikuus valitud rahvasaadikute koosseis Riigikogus. Seetõttu on kliimakriisi mõistval kodanikul valimistel väga oluline roll – valida end Riigikokku esindama poliitik, kelle eesmärk on kaitsta keskkonna, mitte iseenda huvisid.
