Peagi saab suure sõja algusest üksteist kuud. Enamik ajalisi ennustusi selle sõja kulgemise kohta on osutunud valeks. Õnneks panid Kremli gangsterid täielikult pange, aga ka lääne mõttekodalased, kes tõsimeeli uskusid Ukraina langemist mõne nädalaga.
Siiski ei osutunud tõeks ka optimistide lootused, et Ukraina jõuab vasturünnakutega 2022. aasta lõpuks 24. veebruari joonele. Tõsi, seda ennustati tingimusega, et lääs annab Ukrainale massiivseks vasturünnakuks vajalikud relvad. Ja kuigi võib ju vaielda, et relvi on juba antud küll, aga „piisavat“ edu pole näha, on täpselt vastupidi.
Ukraina on teinud suvest alates suhteliselt vähese relvaabiga rohkem, kui vaikimisi võimalikuks peeti. Territooriumi tagasivõtmiseks on Ukrainal vaja soomusmanöövervõimet ehk tanke, kaugemale tulistavat suurtükiväge ja oluliselt suuremat õhuvõimet. See tähendab kas Leopardi või Abramsi tanke, nn ATACMS-i (Army Tactical Missile system) raketisüsteemi laskeulatusega 300 km, suuremal hulgal lahingumasinaid, Grey Eagle’i droone ja lahingulennukeid. Lisaks sellele muidugi kõike muud, eriti suures koguses laskemoona ja lisaõhutõrjet.
Venemaa hoiab Ukraina õhust eemale
Õhutõrje alal on lääneliitlased Putini oktoobrikuistest terrorirünnakutest linnadele hoolimata üsna tublisti tegutsenud. Ukraina õhutõrje on oluliselt tõhusam kui kolm kuud tagasi. Kohe-kohe lõpetavad väljaõppe esimesed Patriot-meeskonnad ning sakslaste Gepardid teevad head tööd Iraani droonide allalaskmisel jne. Vene lennuvägi Ukraina kontrolli all oleva territooriumi kohal enam praktiliselt ei lenda.
Venelased kasutavad maasihtmärkide tulistamiseks massiliselt S300 rakette, mis on tegelikult õhutõrjerelvad. Kui lendavat objekti tabab S300 üsna hästi, siis maasihtmärkide jaoks on ta üsna ebatäpne. Lisaks tulistavad nad Valgevene ja Vene territooriumi kohalt lennukitelt õhk-maa rakette.
Vaatlejate seas ollakse eriarvamusel, kui palju venelastel veel täppisrakette alles on. Ukraina kaitseministri Reznikovi hinnangul oli novembri lõpus Iskanderide varu 13% ja Kalibri varu 37% juures. Kogu rakettide varu ulatus kokku oli aga umbes 50%. Mõned massiivsed raketilöögid hiljem (näiteks 29. detsembril tulistasid venelased Ukraina pihta 120 raketti) juba alla 50%. Ikkagi rohkem kui 40% on neil aga alles. Tõsi, pigem vanemaid ja ebatäpsemaid, aga kahjuks kogustes, mida jätkub veel pikalt. Näiteks S300 peaks olema koguni üle 6000.
Kui Ukrainale juba antud või lubatud õhutõrjerelvadelt tundub lääs olevat maha võtnud kõik piirangud, antakse Ukrainale absoluutselt kõige moodsamat kaupa ja nii palju kui vähegi võimalik, siis viimane samm territooriumi tagasi võtmiseks vajaliku kraami osas on ikka veel tegemata.
Tegelikult ei piisa ka raketirünnakute vastu üksnes õhutõrjerelvadest. Kui Ukrainlased lasevad praegu alla umbes 80% venelaste rakettidest ja võimalik, et see protsent uute relvade saabudes paraneb, on venelasel pikaaegse terrorilaine jaoks neid ikkagi veel piisavalt alles.
Oktoobris ja novembris tundus, et venelased suudavad Ukraina täitsa pimedaks ja külmaks pommitada. Elektrivõrku hävitati kiiremini, kui Ukraina suutis taastada. Sama tundus käivat sidevõrkude kohta, kuigi sel teemal on Ukraina väga kidakeelne.
Berliin ja Washington väristavad põlvi
Nüüdseks suudab Kiiev tänu paranenud õhutõrjele ja hämmastava kiirusega arenenud kriisireageerimisele elektrivarustust taastada kiiremini, kui venelase seda hävitavad. Siiski on elementaarne, et Ukraina ulataks tulistama terrorirünnakute lähtkohti ehk venelaste lennubaase – vähemalt neid kõige lähemaid. Kuna need asuvad Vene (ja Valgevene) territooriumil, on Washington seni vajalike relvade andmise asemel põlve väristanud.
Põlve väristatakse ka tankide andmise asjas. Eriti Berliinis, kuid arvatavasti ka Washingtonis. Ameeriklastel on aga põhjendus Abramsi tankide mittesobivuseks – neil on ülisuur kütusekulu, pealegi on kerosiin raskesti kättesaadav. Ukraina logistika ei suutvat neid sõjas ära toita.
Saksamaal toodetavad Leopardid sõidavad diisliga ja on oluliselt ökonoomsemad. Leopardite andmist Ukrainale on ägenevas toonis nõudnud nüüd pea kõik Ukraina liitlased. Soome, Poola ja veel kolm Euroopa riiki on öelnud, et kui Saksamaa lubab ja tekib koalitsioon, on nemad valmis omi Leoparde saatma. Euroopas on neid tanke 15 riigil, lisaks ka Kanadal ja Türgil.
Saksamaa kantsler Olaf Scholz on otsusega vankumatult venitanud. Tõsi, veel mõnda aega tagasi pidas ta Saksa tankide Ukrainasse saatmist täiesti välistatuks. Aga noh, veel veebruaris ei andnud Saksamaa Eestile luba saata Ukrainasse igivanu Vene haubitsaid, nii et läbi hirmsa punnitamise sakslased siiski edenevad.
Üsna hiljuti teatas Berliin lahingumasinate Marder saatmisest ja uuest moonasaadetisest Geparditele.
Võrreldes teiste riikidega tundub Saksamaa abi olema hirmus aeglane. Geparditele lubatud moon, 300 000 mürsku, saavat valmis 2024. aasta keskpaigaks, ladudes olevate Leopardite remont võtvat aasta jne.
Surve Scholzile aga kasvab ja reedel loodetakse järjekordsel Ramsteini kohtumisel (Ukraina sõjalise abistamise koalitsiooni kohtumised) ikkagi Leoparditeni jõuda. Saksa kaitseminister pidi igatahes ilmselt nii sise- kui välismaise rahulolematuse tõttu tagasi astuma. Kas uus tuleb hullem, ei julge veel ennustada, kuigi selleks peab olema ikka väga hull. Muide, enne Ramsteini toimub kaasmeelsete riikide eelkohtumine Tapal, kus ilmselt ühtlustatakse positsioone Saksamaa survestamiseks.
Viimase nädala jooksul on Ukrainale lubatud mõningaid olulisi uusi relvi. Küllap andis tõuke uuteks otsusteks venelaste järjekordne hirmutegu. 14. jaanuaril tabas ballistiline rakett 9-kordset elumaja Dnipros, hukkus vähemalt 40 inimest, enamik naised ja lapsed.
Vastuseks on Politico andmeil USA uues abipaketis 150-kilomeetrise laskeulatusega GLSDB (Ground-Launched Small Diameter Bomb) raketid ja suurem hulk Strykeri lahingumasinaid. Rootslased teatasid Archeri suurtükisüsteemide saatmisest, Holland teatas Patrioti saatmisest, Suurbritannia 30 iseliikuva 155mm haubitsa ja Kanada 200 lahingumasina saatmisest.
Eks reedel selgub ilmselt rohkem, aga tekkimas on tunne, et uus hüpe Ukraina relvastamisel peaaegu kõige sellega, millega vaja, on tegemisel. Suureks küsimuseks jäävad praegusel hetkel ikkagi veel tankid.
Venemaal hakkab kahuriliha otsa saama
Ukraina rinnetel ei ole aasta algusest – tegelikult juba paar kuud – suuremaid muutusi toimunud. Venelased, eriti Wagneri üksused, on Bahmuti ja Soledari all kandnud hirmsaid kaotusi. Viimastel nädalatel on venelased kaotanud 700–800 meest päevas. Langenute koguarv läheneb 120 000-le. Brittide hinnangul on Wagner kaotanud 4000 meest langenutena ja 10 000 haavatutena, kogu koosseisust siis umbes 25%.
Ka vangid hakkavad vaikselt otsa lõppema. Wagner kuulutas, et on ära võtnud Soledari linna, aga eriti suureks võiduks ei rääkinud seda isegi Kremli kanalid. Soledaris elas enne sõda umbes 10 000 inimest. Venelased on proovinud seda vallutada pool aastat ja ropult selle peale oma meeste verd valanud.
Wagneri pealik Prigožin, kes veel paari kuu eest jättis endast mulje kui mitte kogu Venemaal, siis vähemasti armees kohe võimule tulijast. Ta sai küll kätte Soledari, ent kaotas kindral Sergei Surovikini Vene vägede komandöri kohal. Surovikin, kes oli wagnerlaste ja muude sõjardite soosik, asendati kindralstaabi ülema Valeri Gerassimoviga, keda Prigožini meediakanalid veel mõne päeva eest „piidriks“ kutsusid. Erilist heatahtlikkust temalt Wagneri suhtes vaevalt oodata on.
Ilmselt tahtis Putin ka pisut Prigožini tiibu kärpida.
Gerassimovi ülemaks määramine viitab ilmselt ka sügisel mobiliseeritute väljaõppetsükli lõpule. Kui mobiliseeritud 300 000 ehk pooled läksid rindele, siis ülejäänud on ilmselt läbinud väljaõppe ja neid hakatakse nüüd kevadiseks pealetungiks rindele saatma.
Eks peab Gerassimov nüüd ennast tõestama. Putin olevat andnud talle käsu märtsikuuks Donbass vallutada. Samuti on Kremli kanalid alustanud järjekordset infokampaaniat teemal, kuidas kohe tuleb võitmatu venelaste mass ja kõik eesmärgid saavutatakse.
Läänes pesitsevad Kremli ööbikud räägivad ja kirjutavad taas rahuläbirääkimiste paratamatusest ja sellest, kuidas Ukraina kaotus olevat pikas sõjas vältimatu jne. Ikka sama jutt, mis sõja algusest saadik. Ainult keegi ei suuda seletada, miks peaks see, mis venelastel välja ei tulnud, kui nende armee veel olemas oli, tulema välja nüüd, kui pool tehnikat on puru ja asendatakse antiigiga, sõdurid on motiveerimata ja mobiliseeritud on alatoidetud.
Küll aga suudavad venelased sõda veel pikalt pidada. Võita muidugi mitte, aga kaotavad nad seda ikkagi maru aeglaselt. Eriti kui lääs jätkab relvastuse tilgutamist ja eskalatsiooni pelgust. Putinil pole pika sõja vastu midagi.
Kõigil Ukraina sõpradel – Ukrainast rääkimata – oleks aga vaja nüüd teha relvaabis see arenguhüpe, mis viiks Ukraina väed kevadeks Krimmi. Siis, aga mitte enne, võiks hakata täpsemalt kuulama, mida Putin vanale Kissingerile on jälle kõrva sosistanud.
