Riigikogu on kohe vastu võtmas «Eesti julgeolekupoliitika aluseid», meie julgeolekupoliitika põhidokumenti, mis sõnastab Eesti eesmärgid, põhimõtted ja taotlused riigi ja rahva turvalisuse tagamisel. Seekord on tekst küll sõja-aja tonaalsusega, ent sugugi mitte kartlik.
Eesti on, vähemasti sõnades, end defineerinud võitleva riigina. «Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest, sõltumata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast, ja kui tahes ülekaaluka vastase vastu; Eesti ei alistu..» ütleb kõikide erakondade poolt ühehäälselt heaks kiidetud tekst.
«Eesti kaitsevõime tugevdamiseks arendame sõjalisele nõuandele tuginedes, kiirendatult ja täies mahus välja sõjalised üksused ning võimed, mis on mehitatud, välja õpetatud ja regulaarselt harjutanud, varustatud, relvastatud ja varudega kindlustatud. Selleks arendab Eesti reservüksustele ja alalises valmiduses olevatele üksustele tuginedes nii manööver- kui maakaitseüksusi, mis on suutelised vastast tõkestama ja tõrjuma.»
Enamik poliitikuid põnnab
Kõiki neid jõulisi sõnu toetasid aruteludes kõigi riigikogus esindatud erakondade esindajad ja kui milleski võisteldi, siis teksti veel tugevamaks kirjutamises.
Kuid nagu kirjutas moodsa sõjapidamise üks alusepanijaid feldmarssal Helmut von Moltke, ükski operatsiooniplaan ei kesta kauem esimesest kokkupuutest vastasega. Seekord pole vastast vajagi. Enamik Eesti poliitikuid lööb põnnama ja hakkab hääli lugema kohe kui kaitsevõime tugevdamiseks vajaliku harjutusala rajamine kohtab vastuseisu kohalikus kogu- ja üle-Eestilises hipsterkonnas. Mõni erakond asub aga kohe vastase poole üle ja hakkab lausa ogarust kuulutama.
Tsitaat EKRE kandidaadi kampaaniakõnest: «Võrokeste senise elukorralduse hävitamine ei tohi olla ohvriand kaitsevõime tagamise altarile.»
Küsimus kaitseministrile rahvakoosolekul EKRE tüübilt: «Miks te provotseerite Venemaad NATO baasi rajamisega Võru juurde ja muudate meid sellega sihtmärgiks.» Peaaegu täpselt sama ütles «NATO baaside» kohta üldiselt samal päeval Kremli pressiesindaja Peskov, kuigi erinevalt EKREst ei rääkinud Peskov NATO sõduritest, kes tulevat Eestisse marodööritsema ja vägistama.
Ilmselt hindas kaitseministeerium Eesti poliitilise kultuuri taset üle ja Võru vere vemmeldamisvalmidust alla kui pani Nursipalu harjutusala küsimuse rahva ette paar kuud enne valimisi. Erakondlikel poliitikutel on kiusatus konkurente sõimata, punktikesi koguda ja hukatust kuulutada siiski märksa suurem kui teha oma veendumuste järgi õiget asja.
EKRE esindajad riigikogus ütlevad, et harjutusvälja laiendamine on vältimatu ja vajalik, EKRE kandidaadid Võrumaal ütlevad, et see «hävitab Võrumaa senise elukorralduse.» Sotsid ja Isamaa proovivad ka korraga olla nii harjutusvälja poolt kui vastu.
Reformierakonna seisukoht on olnud demokraatliku õigusriigi võimuerakonnale kohane: vastavalt seadusele tegutseb Eesti valitsus riigikaitse arendamisel kaitseväe sõjalise nõuande alusel eelarveliste vahendite piires.
Erakonna peakontorid ei otsusta, milliseid relvi riigi kaitsmiseks hankida, kuidas kaitseväge välja õpetada, kui suuri harjutasalasid on vaja. Kui nad seda teha proovivad, siis on korruptsiooni tõkestavatel asutustel põhjust küsimusi küsida.
Nüüd proovivad erakonnad otsustada, kas ja kuhu tuleb harjutusala laiendus. Loodetavasti põletavad nad sellega sõrmi.
Erinevalt ERRi tõlgendusest, ei ole «Reformierakond otsustanud jätta kaitseväe Nursipalu harjutusvälja laiendamist puudutavad otsused riigikogu uuele koosseisule» (Artur Tiganik, PM 6.02).
Reformierakonna fraktsioon tõdes üksnes, et vajalikke seadusemuudatusi ei ole realistlik ega ka õigusriiklik kolme nädalaga riigikogus ära menetleda. Reformierakond usaldab Nursipalu küsimuses endiselt kaitseväe sõjalist nõuannet, mis peab harjutusvälja laiendamist vältimatult vajalikuks. Seadusemuudatuste ettevalmistamisega töötatakse edasi ja erakonna esindajad uues riigikogu kooseisus võtavad need vastu nii kiiresti kui mõistlik.
Võrumaa rahvaga on aga aeg ausalt rääkida
Kõigil poliitikuil. Esiteks, Nursipalu harjutusvälja laiendus tuleb. Ükskõik milline riigikogu koosseis ka valitakse, tegelikult on erakondadeülene kokkulepe selles küsimuses olemas. Mõnda aega võivad mõned poliitikud kohapeal lolli mängida, aga laienduseks vajalikud otsused tehakse ära, sest ohuhinnang, kaitseväe vajadused, meie kõigi julgeolekuhuvi nõuab seda. Võib leiduda ükskuid kõlvartlasi või grünthaleid, kes on vastu, aga ära ta tehakase.
Teiseks, mitte ükski erakond, veel vähem valitsus, kaitseministeerium või kaitsevägi soovib «võrokestest üle sõita». Mingeid «salakokkuleppeid NATOga», «baaside lepinguid», «küüditamist», „Võru keele arengu peatamist“ ei ole olemas. Need on inimeste hullutamise jutud, osaliselt leiutatud poliitkemplemiseks, osalt küllap ka Vene saatkonna huvides.
Eesti kaitsmine on võimalik üksnes rahva kaitsetahte olemasolul ja need jutud on sihitud kaitsetahte vastu, eestlaste omavahelise usalduse vastu. Kaitseväge ei ole mõtet pidada kui rahvas otsustab, et ta ennast kaitsta ei taha. Eesti kaitsevägi on oma olemuselt rahvavägi, meie kõigi asi. Kaitseväe juhtkond mõistab suurepäraselt, et ilma rahva poolehoiuta, ilma üldise tundeta, et meie sõjamehed on meie poolt, pole riigikaitsel erilist väljavaadet.
Seetõttu ollakse küllap ka peastaabis mures, et kohalike esmasest negatiivsest instinktist harjutusala laienemise suhtes on õhutamisel vaat et Võru separatistlik liikumine.
Seega. Loodan, et Võrumaa tuleviku ja Nursipalu negatiivsete mõjude pärast muretsejad vabastavad end konspiratsiooniteoreetikutest ja provokaatoritest ja näevad senisest paremini läbi mitmesuguste kaasajooksjate silmakirjalikkuse. Valimised ja protestid on ju andnud Võrumaale suurepärase võimaluse oma probleeme teadvustada ja õpetada riiki hoolivamalt käituma. Kasutame seda võimalust targalt.
Põhjuseta hirmud
Nursipalu laienduse mõju ei saa olema apokalüptiline ega isegi ülemäära koormav. Kindlasti ei lõpeta Nursipalu polügon «Võrumaa keele ja kultuuri edasist arengut» nagu väidab Võrumaa apell. Pigem ikka vastupidi. Riigilt võib küsida Võru keele ja kultuuri arengule kompensatsiooniks lisatuge.
Nursipalu laienduse vastaste põhiargumendid on olnud järgmised: esiteks, inimesi ei tohi sundida kodudest lahkuma, teiseks kompensatsioonid ei ole piisavad, kolmandaks, mürareostus saab olema liiga suur.
Nursipalu laiendusala 7000 hektarisse jääb 21 majapidamist, millest 15 on enam-vähem alaliste elanikega. See teeb 450 hektarit majapidamise kohta. Muidugi on iga kodu ja iga majapidamine püha. Aga oleme ausad, ülemäära palju see 7000 hektari kohta siiski ei ole. Absoluutne enamus sellest maast on asustuseta ja 80% kuulub riigile.
Riik on korduvalt lubanud, et kedagi välja ei tõsteta ja sundvõõrandamisi ei tule. Muide, ka sundvõõrandada lubab seadus ainult õiglase tasu eest. Justnimelt õiglase, mitte turuväärtusliku. Seetõttu on jutt «küüditamisest» sama rõve kui Eesti sõjaväe võrdsustamine Putini omaga, Ukraina süüdistamine sõjas või vägistatu süüdistamine vägistamises.
Riik proovib leida majaomanikega läbi rääkides kõigile sobivad individuaalsed lahendused. Seda pole muidugi piisava selguse ja usutavusega seletatud, nii poliitikuil kui ametnikel on empaatiaõppeks ruumi küll, aga kurat, lõpetage see jama. Nii ministrid kui ametnikud saavad aru, et kaubad peavad olema tehtud uutesse kodudesse kolijatele võimalikult soodsad ja nii, et süda jääks tõepoolest rahule, nii palju kui see üldse võimalik on.
21 majapidamise, mitmekümne kodu kadumine on igal juhul traagika, aga riigi ja kogukonna koostöös saame me selle kindlasti inimlikult tehtud.
Võimalik, et suurem probleem on suurenev müra ja laieneva harjutusala naabrusse jäävate majapidamiste, ka Võru linna elukvaliteet. Olen mitu nädalat mürakaarte uurinud, vestelnud nii suurtükiväelaste, mürauurijate, keskpolügoni lähistel elavate inimeste kui kohalike turismiettevõtjatega et aru saada, kui suure probleemiga on tegu. On täiesti kindel, et neli korda suurenev harjutusala territoorium ei tähenda neli korda suuremat mürataset.
Tegelikult on üsna ilmne, et valdav osa Rõuge, Võru ja Antsla valdade inimestest mürataseme tõusu ei taju. Küll võib lisanduda neid, kes kuulevad laskmisi umbes samal tasemel nagu Nursipalu ümbruskonnas täna. Miks?
Praegu lastakse suurekaliibrilistest relvadest seal 120mm miinipildujaid, mis teevad üsna «kõva pauku». Täpsemalt detsibellides 165. Uued kõvema pauguga relvad, ehk 155mm haubitsad teevad umbes 185db. Samuti kestab K9 pauk kauem. Kui miinipilduja miin lõhkeb umbes 25 millisekundit siis haubitsa mürsk teeb seda 40 millisekundit, mida inimene tajub «kõvema pauguna» ja see kostab kaugemale. Samas suurenevad ohualad ja laskmised kolivad suures osas inimestest kaugemale, mitte neile lähemale. Kõige suurem on müratase tekkekohas.
Suurekaliibrilisi relvi lastakse Nursipalus vastavalt väljaõppetsükliktele kevadel ja sügisel. Suvel suuri laskmisi ei toimu. Kas see ka edaspidi täpselt nii jääb, saab kaitseväega läbi rääkida, aga laskeplaanide tegemisel arvestab kaitsevägi ju ka praegu väga suurel määral kohalikega. Nädalavahetustel ei lasta, öösiti ei lasta, suviti ei lasta suurtest torudest jne.
Haubitsatest laskmisi on laiendatud polügoonil ette näha 4 kuni 6 korda aastas, iga kord mõnikümmend lasku. Ma olen täiesti kindel, et see ei hävita võru keele arengut ega mõjuta olulisel määral turismi.
