Kolleeg Martin Helme on ennast viimasel ajal ilmutanud suure suurtükiväehuvilisena. Aga nagu juba sõdur Švjeiki ajal teati, ei taga agar huvi asjast arusaamist.
Kaitseväe juhataja on pidanud seersanti reservis koguni kaks korda korrigeerima, abi pole ikka olnud. Teen siis katset kaptenina reservis.
Helme väidab jonnakalt, et valitsus olevat „meie raskerelvad suures osas ära andud ja jätnud meid sisuliselt kaitsetuks“ Sellele vastatavat „tavaliselt emotsioonitsevate loosungitega“ ja hakatavat „arvude osas keerutama.“
Helme jutt käib Ukrainale antud ja lubatud suurtükkidest, milleks on 122mm (vene) ja 155mm (saksa) haubitsad. Esimesi oli Eestil 43 ja teisi 24.
Eesti on hankinud 36 iseliikuvat suurtükki K9 Kõu (Lõuna-Korea), millest 18 moodustavad praegu 1. brigaadi suurtükiväepataljoni. Umbes 8 kuu pärast saabub juurde 6 ja 2024 aasta alguseks on mõlemal brigaadil K9 suurtükipataljon. 2026 aastaks kasvab K9 arv veel 12 võrra ehk siis on mõlemas brigaadi 18 + 18 xK9.
Helme jutt on nii mitut pidi vildakas, et raske on seda õigele rajale seada. Esimene silmamoondus tuleneb võrreldamatu võrdlemisest. 122 mm ja 155 mm järeleveetav haubits ei ole samastatav K9-ga. Tegemist on kardinaalselt erineva tasemega relvasüsteemidega.
K9 laseb 30-40 km, erimoonaga kuni 70 km kaugusele. 122 mm laseb 15 km ja 155 mm 24 km. K9 „töötab“ lahingus täiesti teistmoodi kui järelveetav suurtükk. Ta tulistab vajadusel korraga ehk 10 sekundi jooksul 3 mürsku, n.ö. valangu ja omab seetõttu tohutul rohkem tapvat jõudu esimese löögiga.
Vanad järelveetavad suurtükid seda ei suuda ja iga ajateenistuse läbinud sõdur, küllap ka kaitseliitlane Helme, teab, et pärast tulelööki peab suurtükk asukohta vahetama, et mitte ise löögi alla jääda. Iseliikuv K9, nagu nimestki näha, suudab asukohta vahetada imekiiresti, erinevalt aeglasest järelveetavast.
K9 suudab tänu oma laskekaugusele, laskekiirusele ja taktikalisele mobiilsusele anda tuletoetust oma üksustele või lasta vastase suurtükke, jäädes ise viimaste laskeulatusest kaugemale. See tähendab, et vanad haubitsad on vastasele kordades lihtsam sihtmärk. Lisaks sellele pakub K9 soomus killukaitset meeskondadele, erinevalt 155 mm ja 122 mm suurtükist, mille meeskond on sisuliselt kaitseta.
Tohutu pööre
Ukraina sõda jälginud hobisõjaväelasedki mäletavad, millise pöörde tõi sõtta HIMARS-ite kasutuselevõtt Ukraina vägede poolel. Ukrainlastel oli selle pöördeni kasutuses sadu 122, 152 ja 155 mm suurtükke.
Muudatuse tõi mitte HIMARS-ite suur arv – neid anti kokku kõigest 24 – vaid relva kaugem laskeulatus, kiire asukohavahetuse võime, tark moon. Nii nagu HIMARS-it on mõttetu võrrelda järelveetava haubitsaga, nii ei saa ka K9-t võrrelda 122 mm suurtükiga. See on sea ja käo võrdlemine.
Loomulikult ei ole K9 sama kange kraam kui HIMARS, ent 122 mm suurtükk on temaga võrreldes otsesõnu vanaraud. Väita, et 12 relvasüsteemiga K9 pataljon on alaväärne 18 või 24 relvaga 122 mm või 155 mm pataljonist on lapsejutt. 12 K9 võime on lihtsalt täiesti teisest kaalukategooriast.
Reavõitlejale arusaadavamalt. Kui ma asendan rühma relvastuses 43 Makarovi püstolit 24 Rahega, siis on napakas väita, et nüüd on „vähem torusid“ ja rühm on kaitseta.
Mis puutub laskemoona, mida Eesti olevat ka „peaaegu kõik“ ära andnud ja „hanked olevat välja kuulutatud“ aga kõik saabuvat alles aastate pärast, siis siin pole tegu mitte enam silmamoonduse, vaid ilmselt „alternatiivsete faktidega“, parafeerides Helme mõttekaaslasi antivakserite liikumises.
Leidsime raha
Meenutan, et juba 2022 aasta jaanuaris, enne sõda, eraldas „reformierakondlik valitsus“ kaitsekulude tõstmiseks 340 miljonit eurot. Märtsis eraldati 470 miljonit. Kokku pani „Eestit kaitsetuks muutev valitsus“ 2022. aastal kaitse-eelarvesse täiendavat umbes miljard eurot (See on üle 20 korra rohkem kui valitsus, kus Helme rahandusminister oli).
Valdav osa täiendavast rahast läks justnimelt relvastuse ja laskemoona ostmiseks, kusjuures tingimuseks seati, et hangitav relvastus peab tooma kohese sõjalise võime kasvu – tarned ning relvastuse kasutusele võtmine peavad juhtuma kõige rohkem kahe aasta jooksul. Olulised valdkonnad, mida märkimisväärselt tugevdati, on: lühimaa õhutõrjesüsteemide kasutuselevõtt, tankitõrjevõime täiendamine, kaudtulevõime (ehk suurtükiväe) parendamine, olukorrateadlikkuse suurendamine, täiendav taristu liitlaste vastuvõtmiseks ning Kaitseliidus vabatahtlikele suuremate võimaluste loomine maakaitses osalemiseks.
Seejuures kahekordistatakse Kaitseliidu lahinguüksusi 20 000 meheni ehk varustatakse ja õpetatakse välja 10000 meest ja naist. See töö juba käib.
Läheme täpsemaks
Hangitava relvastusega on Eesti saavutanud või on saavutamas järgmist:
Brigaadid suudaksid sõja puhkemisel praegu hävitada rohkem vastast kui kevadel 2022. Vastase esimese rünnakuešeloni hävitamine on vähemalt kolmandiku võrra lihtsam. Eesti territooriumile tulnud vastase üksused oleksid pideva väga ohtliku tule all. Pimedal ajal suudame vastast hävitada ja demoraliseerida palju rohkem kui aasta eest. Vastase õhu- ja meredessandi läbiviimine on võimalik, kuid selle tulemus on muutumas vastasele katastroofiliseks. Vastase teine ešelon, taristu, juhtimine, tuletoetus ja tagala on nüüd ohustatud 50-90 km.
Eesti hankis ja hangib pidevalt juurde suures koguses Javelin rakette, kuigi Helme väitis äsja, et neid meil enam polevatki. Neid on Eestis täna rohkem kui oli enne Javelinide saatmist Ukrainasse sõja algul. Osteti 300 lühimaa õhutõrje raketti, mis on saabumas lähikuudel. Just nende rakettide efektiivsus tagas Ukrainas sõja esimestel nädalatel, et Venemaa ei saavutanud õhus domineerimist.
Lisaks lahinguvälja efektiivsusele on neid lihtne kasutusele võtta ning opereerimine on jõukohane pärast mõnetunnist väljaõpet. Edu on saavutatud ka süsteemide kiire ja märkamatu liigutamisega dessandiohtlikesse kohtadesse või sinna, kus on teada, et vastase liikumist katab lähiõhutoetus kopteritelt või ründelennukitelt. Teisisõnu, see hange andis kiire ja olulise efekti.
Eesti hankis lisaks Javelinidele juurde suures koguses Instalaza soomukivastast raketti ja Eurospike täiendavaid laskeseadmeid ja rakette. Tankitõrjevõimet suurendati ja suurendatakse edasi nii brigaadides kui maakaitse üksustes. Käsil on Kaitseliidu põhiste maakaitseüksuste relvastamine Javelin lisarakettidega ning Spike SRi ja Instalazaga. Kaitseliit saab viimased kätte sel aastal. Soomukivastaste rakettide (Instalaza ja Spike SR) hulk muudab maakaitse ohtlikuks ükskõik millise vastase läbimurdnud üksuse vastu. Võime seda teha parandab omakorda üksuste moraali ning võitlustahet.
Täiendavalt osteti juurde 12 K9 liikursuurtükki, mille võimetest oli eelnevalt juba juttu. Lisaks suures koguses vajalikku moona, toetussõidukeid ja satelliitpilt tulejuhtimiseks. Selle kõigega omandab Eesti esimest korda ajaloos võimeka suurtükiväe, täiesti võrreldamatu seniste järelveetavate haubitsatega.
Juba enne sõda ja lisaks eelnimetatud eelarvele hankis Eesti Iisraelist tõhusa koguse laevavastast raketti laskeulatusega 280km. Need relvad on nüüd Eestisse jõudmas ja annavad meile esimest korda ajaloos strateegilise löögi võime nii merel kui ka maismaal.
Ostmisel on aukartustäratav kogus nn varitsevat täppismoona (loitering munition), mis võimaldab hävitada vastase liikuvaid ja statsionaarseid sihtmärke (sillad, raudteesõlmed, lennujaamad, koondumisalad). Liitlaste luureinfo kasutamisel saame võimaluse hävitada vastase lennuvahendid nende enda territooriumil. Taas, kes Ukraina sõda jälgib, mõistab kui ülioluline selline võime on.
Saabuvad 24 kuu jooksul
Liitlased, kelle üksused on Eesti kaitsmisel meie väejuhatuse käsuliinis, hoiavad praegu siin nii HIMARS kui MLRS süsteeme, mis annavad suurtükiväele muidugi veel märksa suurema tulejõu. Eesti oma HIMARS-id on aga ka „reformierakondliku valitsuse“ poolt rahastatud ja lepingud sõlmitud ning saabuvad ehk juba umbes 24 kuu jooksul.
Ja lõpetuseks, hankimisel on Helme poolt mittehangitavaks väidetud keskmaa õhutõrje süsteem ning liitlastega saavutatud kokkulepped võimelünkade täitmiseks. Selle lahinguvalmidus on hetkel planeeritud aastaks 2025.
Riskisin selle jutuga pisut sattuda konfidentsiaalse informatsiooni avaldamise teele, ent Martin Helmele on kõik see täpselt teada. Väita sellise teadmise juures, et valitsus on jätnud Eesti kaitseta või et Martin Herem kahjustab riigi kaitsevõimet, on poliitkähmluses ehk mõistetav, aga siiski vähemalt vastutustundetu. Et kaitseväe juhataja peab sõjaasjanduses seersanti korrigeerima, on muidugi kahuriga kärbse laskmine. Kärbes küllap piniseb ka nüüd edasi.
Selles vaidluses on kombeks saanud vanasõnu meenutada. Sobivaim tundub vana vene vanasõna. Ära võrdle pöialt sellesamusega. See käib nii vaidlejate kui vaieldava sisu kohta.
