Aastaid on elatud 54 ja sellest peaaegu 30 olen pühendanud sotsiaalvaldkonnale. Nii ei pane ametnikku minus, kes oma armastatud tööga ühes rütmis tuksunud ja kasvanud, häbenema mitte ükski poliitiline oponent.
Pean sellega tõepoolest arveid klaarima ning seda väga lihtsal põhjusel, minu prioriteet on ja jääb seista nii sotsiaalvaldkonna kui ka seda hoidvate ning arendavate inimeste eest. Seega on minu sõnum lihtne: paremat ettevalmistust kui 26 tööaastat sotsiaalministeeriumis, et liikuda 2019. aastal poliitikasse, pole Eestis vast kellelgi.
Veidi minu teekonnast ning ka sellest, mida tänaseks juba kaks aastat ministrirollis olnuna oma tiimiga teinud oleme.
Alustame algusest! Nimelt olen Reformierakonda kuulunud alates selle asutamisest. Olen üks neist, kes 1990. aastal Eesti Liberaaldemokraatlikule Parteile aluse pani ning millest 1994. aastaks võrsus välja tänane Reformierakond.
1993. aastal algas minu teekond sotsiaalministeeriumis, mis kestis 26 aastat ning millest enamiku töötasin süvitsi laste ja perede sotsiaalse turvalisuse temaatikaga. Olin muide ka üks lastekaitseseaduse autoritest. Aastatel 2019–2021 olin ametis Riigikogus ning viimased kaks aastat sotsiaalkaitseministrina on andnud mulle võimaluse realiseerida ideid, millest ametnikuna unistasin.
Millised neist unistustest selle küllalt lühikese, kuid äärmiselt intensiivse aja jooksul realiseerida õnnestus?
Pensionide puhul on arusaadavalt ootused alati kõrged ja nii oleme olemasolevate võimaluste raames andnud endast parima. Pensionid kasvavad 2023. aasta kevadeks ühtekokku ligi 20%. See on võimalik tänu erakorralisele pensionitõusule, keskmise pensioni ulatuses tulumaksukohustuse kadumisele ning igakevadisele pensionide indekseerimisele.
Lastega perede heaolu suurendamiseks oleme emade ja isade jaoks muutnud vanemapuhkused paindlikumaks, käivitanud riikliku perelepituse ning tõstnud üksikvanema-, suurpere- ning lastetoetusi. Toetame ka vanemaid, kelle lapsed on sündinud surnuna ning lihtsustanud puude raskusastme tuvastamist. Lisaks oleme kehtestanud harvikhaiguste korral toetuse maksmise ilma puude raskusastme tõestamise nõudeta ning oleme töös sellega, et värav abile ei sõltuks laste puhul puude tuvastamise eeldusest.
Ka toimetulekupiiri tõus 150 eurolt 200 eurole on meie inimestele raskel ajal oluline tugi olnud ning esmakordselt hakatakse toimetulekutoetuse määramisel kuluna arvestama aastas maksimaalselt kuue kuu kohta eluasemelaenu ning intressi, et peredel oleks võimalus elu jätkata oma kodus.
Pikaajalise hoolduse valdkonnas sai võimalikuks kaua oodatud hooldereform, mis parandab nii koduteenuste kvaliteeti kui ka muudab üldhooldekodu koha kättesaadavaks kõigile, kel selleks vajadus. Seda olenemata pensioni suurusest.
Kõigiga arvestava ja kaasava ühiskonnakorralduse juures on oluline roll teenuste ja toodete ligipääsetavuse seadusel. Universaalse keskkonna disaini suunas küll, mis hõlmab endas arvestamist nii väikelaste, nende vanemate kui ka eakate ja erivajadustega inimestega, on veel tükk maad minna, kuid liigume õiges suunas.
Võrdne kohtlemine laieneb tegelikult meile kõigile. See on enamat kui vaid soost, sättumusest või erivajadusest lähtuv. Siia on lisandunud nt vanuseline diskrimineerimine, mis tähendab osale ühiskonnast halvemaid võimalusi tööturul, pangalaenu saamisel või korteri üürimisel. Ehk võrdne kohtlemine on palju laiem sellest, millena me seda seni käsitlenud oleme. Seetõttu on oluline ka sellele valdkonnale avatud südamega otsa vaadata.
Unustada ei saa ka meie kõigi vaimset tervist. Siin on kõikide muude müütide kõrval vaja murda see kõige olulisem. Ehk hea vaimne tervis ei ole vaid haiguse puudumine, see on inimese võime kogu elu jooksul saavutada oma eesmärke ning oskus eeskätt end ja oma vajadusi ise märgata. Vaimse tervise valdkonda investeerime ühes eelmisel aastal esmakordselt eraldatud vahenditega 2023. aastal kokku seitse miljonit eurot.
Kõige selle kirjeldamisel soovin öelda, kuivõrd oluliseks pean tõenduspõhist lähenemist ja loomulikult varajast märkamist. Poliitikas, nagu eluski, lähtutakse liiga tihti hetkelistest emotsioonidest ning kahjulikest lahendustest lihtsate sõnumite tarvis. Esikohal peab aga alati olema Eesti inimene. Seda kipub valimiste virvarris unustama nii poliitik kui ka kodanik.
Lisaks mainitud töödele-tegemistele kuulub minu süda ka minu lastele. On vähe, mida pean väärtuslikumaks kui võimalust nende õnnestumistele ja ka muredele kaasa elada ning nende jaoks lihtsalt olemas olla.
Mõned kuud olen meie pere suureks rõõmuks nüüd ka vanaema! Ja see napp vaba aeg, mis antud, saabki veedetud kõige kallimatega. Püüan alati leida aja, et viia oma vitaalne ämm teatrisse või suunduda merele. Meri, mida jäägitult armastan, on pidanud viimastel aastatel maksma lõivu küll tihedale töögraafikule, kuid avamerepurjetamine on mul soontes ning lainete vahel laen ja maandan end kõige paremini.
Valimisperioodil kutsun meid vaatama sügavamale säravatest loosungitest ning usaldama eksperte ja teaduspõhisust, koostööd huvikaitseorganisatsioonide ning kohalike omavalitsustega. Hindame neid inimesi, kes igapäevaselt oma panuse Eesti edendamiseks annavad, hooldustöötajast ja ametnikust pühendunud poliitikuni. Ja mis kõige tähtsam: püüame erinevustest hoolimata keskenduda ühisosale, sest selles on meie soov ju ehk ühine – luua parem Eesti kõigile!