Eutanaasia seadustamisest Eestis on räägitud aastaid. On riike, kus see on seadustatud ning riike, kus ideest pole kaugemale jõutud. Erinevates aruteludes räägitakse mõistetest läbisegi ning seetõttu ei suudeta nüansse eristada.

Sõna „eutanaasia“ saab kasutada vaid surmamise korral ehk siis, kui lühendatakse elu loomulikku kulgu. Arstidena eristame me kasutu ravi lõpetamist ning arstieetika kohaselt peamegi mõttetut ravi piirama. Aga sageli pole see nii lihtne.

Elu võib teha karme keerdkäike

Jah, inimene sünnib siia maailma suurte lootustega ja proovib elada parimat võimalikku elu. Kui õnnestub, siis leiab enda teise poole, tal sünnivad lapsed ning tema karjäär on paljutõotav ja edukas.

Ta ei libastu, haigus ei näri ning kui see tekibki, siis on see selline tavaline, mille ravi rahastab haigekassa. Lapsed hoolitsevad ning tema elu viimane veerandik kulgeb viisakalt. Kui tuleb tema aeg, siis on inimene sellega leppinud ning üks eluring saab punkti. Omaksed kogunevad, julgemad võtavad pitsikese, meenutused on enamasti head ning küünal süttib kalmukünkal igal sünnipäeval ja jõulude ajal.

Teisel aga nii hästi ei lähe: haigus alustab lõhkumist ja valu tekib parimates aastates, pere laguneb – ainsaks sõbraks jääb koer. Lapsed küll helistavad, aga neil on oma elu …

Aastad teevad ringe, liikumine väheneb, tutvusringkond kuivab kokku, öö ja päev on segamini, valud tugevnevad, toast väljumine on praktiliselt võimatu, poes käimine võrdub Waterloo lahingu võitmisena. Valgus tunnelis on kustunud, iga päev edasi tundub järjest raskemana. Sedavõrd raskena, et kergem on valida pääsemise tee – tee, mis on ääristatud sirelitega.

Käärid riigi raha ja üksikisiku soovide vahel

Arstide vaatevinklist oleme me ühiskonna ootuste kahvlis –meilt oodatakse parimat võimalikku ravi, koos soovitustega ületada ka tõenduspõhisuse joon. Eeldatakse, et arst soovitab ka eksperimentaalset ravi ning ravimi hind ei tohiks olla elu pikendamiseks piirava tähendusega.

Teiselt poolt on ravirahad piiratud ning tuhandete kulutamine mõne inimese elu pikendamiseks jätab teised ootama ravijärjekordadesse või hoopiski vajaliku ravita.

Seda peab alati meeles pidama, et ühiskonna raha jagamisel ning iga üksiku isiku soovide vahel on tohutud käärid.

Mis probleeme eutanaasia meile kaasa toob?

Meditsiinitehnoloogia areneb iga päevaga ja inimest on võimalik elusana hoida aastaid. Samamoodi areneb ka inimeste arusaam elust – minu elu, ise otsustan, mida sellega teha.

Eutanaaasia põhineb halastusel – inimese piinad, üksindus, hirm jääda lastele tüliks kaela, vajaliku ravi puudumine või selle kättesaamatu hind.

Meie praegune solidaarsus(ravi)kindlustus ja inimeste endi  rahalised võimalused ei taga alati väärikat hooldust ja abi. Lisaks võtame me tööjõuturult ära töötavad inimesed ja paneme nad tegema tööd, milleks neil ei ole oskusi ega psühholoogilist ette valmistust.

Hooldekodus, ka kõige parema teenindusega hooldekodus, võib raske liikumispuudega, adekvaatse arusaamiseta patsient jääda kopsupõletikku, vajada intensiivravi – kes on see, kes siis otsustab, et selle inimese elupäevade arv on nüüd piisav ning tuhandeid eurosid maksev ravi pole talle enam vajalik, sest see on ühiskonna rahakotile liiga koormav?

Kuidas reguleerida tõsise ajutraumaga aastaid kõrgtehnoloogilise meditsiiniaparatuuri all vegeteeriva inimese elu? Kas piisab, kui omaksed võtavad vastu otsuse tõmmata välja juhe seinast või on selleks vajalik patsienditestament, mis on koostatud siis, kui aju veel töötas ja maailm oli värviline?

Enesetapp vs. eutanaasia

Maades, kus eutanaasia on legaalne, on inimesel kui indiviidil õigus oma elu kontrollida ning see vaba tahe on seadustatud. Kuid minu arvamus on, et me peame ühiskonnana rohkem panustama inimeste tervisesse ning pakkuma adekvaatset koduhooldust, haiglaravi, vajadusel hooldekodu ning parimat kehalist ja vaimset tervist toetavat ravi.

Eutanaasia valimise põhjuseks ei tohi olla vaesus, ilmajäetus, üksindus, vaimsed häired, riigi korraldamatus tervishoiuteenuste, hooldusravi, palliatiivravi pakkumisel või ravi ja ravimite kättesaamatus või omaste soov saada pärandust ja vara.

Peame hoidma lahus mõisteid enesetapp ja eutanaasia. Ei tohi juhtuda, et Eestis elust lahkumise võimaluseks kujuneb enesetapp.

Eutanaasia, kui see kunagi seadustatakse, peab olema selgete protseduurireeglitega, ühiskonnas läbi arutatud ning juriidiliselt määratletud. Kuigi Hollandis on eutanaasia surmapõhjusena südame ja veresoonkonna haiguste, kasvajate ja traumade järel neljandal kohal, loodan ma siiski, et enne, kui avatakse eutanaasiat puudutav diskussioon toimub teine oluline arutelu.

Me peame tõsiselt arutama, missugust tervishoiusüsteemi ning millises mahus arstiabi ja ravimeid suudame me siin Eestis inimestele pakkuda. Me peame tagama väärika elulõpu kõikidele, kes ei soovi valida legaliseeritud vabasurma.