Meil on kaks valikut: kas me vajame käsumajandust, kus rohepoliitikat viiakse ellu käskude ja keeldudega või eelistame turumajandust, vabadust ja iseregulatsiooni.
Sõda Euroopas. Sõda Ukrainas. Surmaoht vabadusele, demokraatiale, Eesti iseseisvusele. Oht nii seest kui väljast. Kas meie 30 aastat üles ehitatud vabariik jääb püsima? Oht täna, oht homme, oht ülehomme. Aga pärast seda?
Kas maailmamere tase tõuseb? Ja kui palju tõuseb? Kas Saaremaa ja Hiiumaa on ohus? Kas põuad tulevad? Kas me leiame oma aiast igasuguseid seninähtamatuid sitikaid?
Maailmas räägitakse üha rohkem ohtudest, mida toob kaasa kliima soojenemine. Räägitakse maailmamajanduse muutustest energiapuuduse ja toorainete nappuse tingimustes. Räägitakse hoopis teistsugusest hindade struktuurist ja seda järgivast majandusmudelist.
Meil Eestis pole täna eriti häda midagi. Tore on, kui mõnikord tuleb rohkem lund, tore on, kui suved on ebatavaliselt soojad ja kuivad. Siis päike paistab, saab päevitada ja meres ujuda. Kogu see rohejutt on midagi kauget ja abstraktset, rohkem noorte ja igasuguste veidrike jaoks.
Aga lisaks noortele on ka vanaemasid ja vanaisasid, kes mõtlevad oma lastelaste tulevikule. Minul on viis lapselast, mõni võib neist aastal 2100 elus ja terve olla. Millise maailma meie, vanaemad ja vanaisad, neile jätame? Kas prügimäed ja äravisatud spordisusside hunnikud?
Tegelikult on meie ümber palju inimesi, palju teadlasi ja ka palju ettevõtteid, kes rohetulevikule väga tõsiselt mõtlevad.
Küsimus on, kuidas olemasolevaid ressursse targemini kasutada, taaskasutada ja uuesti väärindada. Meil on nutikaid näiteid üksjagu palju – näiteks lambavilla jääkidest pakendeid valmistav Woola, keskkonnasõbraliku ehitussektori eest seisev Pattern Buildings, sujuvat andmevoo teenust ringmajandavale tekstiilitööstusele pakkuv lahendus Texroad, ning see loetelu võiks veel mitu lehekülge jätkuda.
Ma usun teid – aga mida me tegema peame?
Minul kui vanal poliitikul, tekib ükskõik millist maailmaparandamise juttu kuulates küsimus – hästi, aga mida peab tegema, kui ma teid usun?
Me vajame rohereformi. Selle vajaduse ignoreerimine on oht tuleviku jaoks. Eestis on vajalike reformide tegemise kogemusi.
Kõik saab alguse tulemuslikust juhtimisest. Eesti riigis otsustavad poliitikate üle 101 saadikut riigikogus, kelle ees on kolm nuppu – roheline, punane ja kollane. Poliitikate elluviimise eest vastutab valitsus.
Tasuks üle vaadata Eesti seniste edukate reformide korraldamise kogemused. Kõikidel reformidel on olnud suurte volitustega kapten ja teda tingimusteta toetav valitsusjuht – nii oli rahareformi puhul, Euroopa Liiduga liitumuse puhul ja ka e-riigi loomisel.
Selleks, et rohepöördele hoogu anda ja juhtida strateegilisi arenguid valdkondade üleselt ning eesmärgipäraselt, peaks valitsuses olema valitsusjuhiga samast parteist roheminister (kliimaminister) ja tema kõrval ekspertidest koosnev väiksearvuline meeskond. Üksnes nii liiguvad mastaapse reformi arengud jõuliselt edasi.
Laias laastus on meil valikuid kaks: kas me vajame käsumajandust, kus rohepoliitikat viiakse ellu käskude, keeldude, riigiabi ja ettekirjutistega või eelistame turumajandust, vabadust ja iseregulatsiooni, mille ühisjooneks on osapoolte tahe osaleda keskkonnateadliku äritegevuse edendamisel.
Odav peab muutuma kalliks
Eesti kroon tõi 30 aastat tagasi kvaliteetse kauba meie poodidesse. Ostsime ja ostsime pruugitud autosid, siis ikka uuemaid ja kallimaid. Sõitsime Soome. Ja siis Hispaaniasse. Ja veel igale poole. Ostame veel uuemaid ja veel suuremaid autosid, poolteist tonni metalli igaüks. Kvaliteetkingad, mis peavad vastu aastaid, asenduvad spordisussidega, mis aasta pärast ära visatakse.
Odav rämps peab muutuma kalliks. Tarbimismaksude alandamine, mille järgi hädaldatakse hommikust õhtuni, on strateegiliselt suurim viga, mida teha saab. Maksupoliitikas tuleb käibemaksude ja aktsiiside kaudu soodustada keskkonnasõbralikku ja kokkuhoidlikku tarbimist.
30 aastat tagasi oli meie hüüdlause „järele neile! Ja ruttu!“ Selleks oli vaja investeeringuid, eriti välisinvesteeringuid, millega koos tulid teadmised ja oskused. Tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt, mille Eesti valitsus kehtestas 2000. aastal, on suurepäraselt töötanud.
Uusi tehnoloogiaid ja uusi tooteid arendavad ettevõtted vajavad hädasti pädevaid välisinvesteeringuid ja meie ettevõtte tulumaksuvabastus on endiselt tõmbenumber. Ärme siis ämbrisse astu ja seda ära kaota!
Vaja on kliimaministrit
Kliimateema on kahtlemata ühiskonda polariseeruv. Sellest ülesaamine vajab laialdast debatti, mille kokkuvõtteks võiks toimuda referendum. See vajab eraldi arutamist.
Valimiste järel pretendeerivad suure tõenäosusega valitsuse moodustamisele EKRE või Reformierakond.
EKRE esindajad naeravad kogu selle rohejutu välja. See on kõik muinasjutt ja hullumeelsus. Nemad kliima soojenemises mingit ohtu ei näe. Erakond leiab endale partnerid, kes on rohetemaatika suhtes samuti eitaval seisukohal.
Eks valimistel pannakse alati järgmiseks perioodiks paika poliitiline strateegia. Muude teemade hulgas tuleb otsustamisele ka rohereformi vajalikkus ja võimalik kava. Kliimaministri ametisse nimetamisega olemegi juba hiljaks jäänud.
Keerukatel probleemidel on lihtsad, kergesti mõistetavad valed lahendused, nagu ütleb Murphy seadus. Nii on energiahindade poliitilise reguleerimise, tarbimismaksude alandamise ja üldse plaanimajandusega. Ja aega on vähe. Hea plaan täna on parem kui täiuslik plaan homme (jälle Murphy seadus).
