Kaja Kallas pidas programmilist kõnet. Minu kõrval istus Kalle Laanet. Ta küsis, kas ma olen oma tütre üle uhke. Jah, olen! Mis seal salata. Missugune aeg!

Kaja tuli poliitikasse 2011. aastal. Ta jättis maha eduka advokaadikarjääri. Aeg-ajalt loen arvamusi, et mina ärgitasin teda poliitikasse tulema. See polnud üldse nii. Kui Kaja oma mõttest võtta vastu tolleaegsete erakonnajuhtide kutse (mina olin siis Brüsselis) tulla valimistel kandideerima, olin jahmunud ja võiks isegi öelda, veidi segaduses. Muidugi ei hakanud ma talle vastu vaidlema, sest poliitika on lummav. Sa võid olla hea advokaat, hea ajakirjanik, hea teadlane, ja muudkui arvata, kuidas asjad maailmas sinu arvates peaksid olema. Aga sina ei otsusta midagi. Otsustavad poliitikud, Eestis Riigikogu 101 liiget.

Poliitilise otsustamise magus valu on meid sellesse maailma toonud. Osa tulijaid pettub ja kahetseb. Seda kartsin, ja ohte, mis tekitavad pettumuse, nendest ma hoolega oma tütrele ka rääkisin. Ma ei tahtnud, et ta pettuks ja kibestuks. 2011. a. valimiste eel oletasid spetsialistid, et ta saab tõenäoliselt üle 500 hääle ja pääseb ringkonna esinumbri Andrus Ansipi tuules Riigikokku. Veensime Kajaga teineteist, et pole hullu, ükskõik kuidas läheb. Aga hinges oli siiski mure. Kaja sai 7100 häält ja isikumandaadi. Üks küsimus oli leidnud vastuse.

Kui ma vaatasin oma tütart, Reformierakonna juhti ja Eesti Vabariigi peaministrit, üldkogul kõnet pidamas, kõnet, mis oli suurepärane, esitus veenev ja enesekindel, siis ma olin õnnelik. Kaja on hakkama saanud. On poliitikaga hakkama saanud.

Tal on olnud väga raskeid aegu. Umbes 2018. a. novembris arutasime, mida siis teha, kui valimised ebaõnnestuvad. Igatahes oli ta selleks valmis. Nojah, tuli enneolematu valimisvõit.

Koroona aeg oli ta metsiku rünnaku all, nõuti erakorralisi meetmeid kuni tänavate klooriveega pesemiseni välja. Ta pidas vastu ja tema valitsus hoidis majanduse enam-vähem avatuna ja koolid lahti. Meil oli harukordne avatus, mida ei olnud enamikes Euroopa riikides.

Ema vaatab regulaarselt infotundi. Kuidas nii võib! Kuidas nad ometi niisugust jama räägivad! Ära vaata televisiooni, säästa tervist, soovitan mina sel puhul.

Aga Kaja? Tema kehitas õlgu ja ütles – nad on nõrgad, sellepärast marru lähevadki. Nemad ei ole teda küll kunagi nutma pannud.

Lisaks vanematele (meie olime kõige varem) on Kaja tugisüsteemiks tema Arvo, tema vend Ülo, tema poeg Sten. Meie kõik koos oleme turvaline mõttevahetuste ring, kus ei rünnata. Kaja teab, et selles ringis saab ta alati tuge. Vajadusel ka kriitikat.

On teema, milles ta on väga tundlik. Sooline ebavõrdsus. Aasta alguses küsiti temalt teleintervjuus – kuidas ta ikka Jüri Ratasele ja kellelegi veel pahasti ütles? Aga miks te ei küsi, miks nemad mulle pahasti ütlevad? Või kui üks naisasjatundja võttis ette avaldada arvamust peaministri riietuse kohta. Aga miks keegi ei arvusta meespoliitikute riietust? Kõnekoosolek, paneel. Jälle peale minu ainult mehed! See tundlikkus teravnes tal Euroopa Parlamendis, kus sedalaadi probleeme on kordades rohkem.

Kaja jaoks on väga oluline, et temast ei räägitaks kui Siim Kallase tütrest. Aga see oli alguses. Nüüd öeldakse rahvusvahelises pressis, mitte et Kaja Kallas on Siim Kallase tütar, vaid et Siim Kallas on Kaja Kallase isa. On nüansivahe, eks ole!

Omavahelistes suhetes oleme mõlemad püüdnud, ja loodetavasti hoidnud ka, selget vahet isiklike ja poliitiliste suhete vahel. Mina ei kuulu Kaja kitsamasse nõuandjate ringi, ma ei ole esimehe asetäitja, ma ei kuulu ka erakonna juhatusse.

Reformierakond on valitsuses osalenud 20 aastat (ingliskeelne Wikipedia ütleb: Party has participated in most of the government coalitions in Estonia since the mid-1990s, its influence has been significant, especially regarding Estonia’s free market and policies of low taxation. ’Partei on osalenud enamikus Eesti valitsuskoalitsioonides alates 1990ndate keskpaigast, tema mõju on olnud märkimisväärne, eriti seoses Eesti vabaturu ja madala maksustamise poliitikaga.’) Eestikeelne versioon midagi taolist ei ütle!

Sellise partei juht ja neljas peaminister sellest parteist ei ole olla kerge. Sellise eduga käivad kaasas tihtipeale ebaõiglased rünnakud ja pidev vastaste soov troonilt tõugata.

Läheb edasi, kuidas läheb, aga Kaja Kallas võib oma aastatega erakonna liidri, opositsioonifraktsiooni juhi ja peaministri ametis juba rahul olla. Tema seljataga on üksmeelne, motiveeritud, soe, heatujuline, nooruslik erakond. Seda näitas (nüüd juba) eilne üldkogu.

Kell on kaks. Nüüd lähen magama.