Ei ole eetiline ega õiglane luua inimestele illusiooni, et põlevkivienergeetika on igavene
Sokrates küsis 2500 aastat tagasi: „Mis on õiglus?“ Kui Vana-Kreeka Melose saare elanikud ateenlaste nõudmistele vastates ütlesid, et nende nõudmised ei ole õiglased, siis vastasid viimased ajalukku jäänud fraasiga: „Tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad.“
See kindlasti ei ole tänapäeval aktsepteeritav käitumisnorm. Õiglane ühiskond on julgeolekugarantii, see loob kaitsetahet, tugevdab identiteeti ja heaolu. Õiglus ei ole isetekkeline, see tuleb sisustada nii, et ühiskonna ja üksikisiku huvid kattuksid, et tekiks sünergia ja üksteise mõistmine. Kuna ühiskond on kompleksne, mitmekihiline konglomeraat, siis kohtame õiglusega seotud küsimusi mitmetes valdkondades: poliitikas, eetikas ja argielus.
Üleminek definitsiooni kohaselt tähistab olukorra muutust, transformatsiooni ühest olekust teise. Energeetika valdkonnas on ümberkujundamine paratamatus. Ressurss ammendub, kliima muutub ja nõudlus kasvab. Pole vaja suurt kujutlusvõimet, et mõista – vanade paradigmadega edasi ei saa. See on loogiline, kuid paraku mitte enesestmõistetav. Peame arvestama, et antud tõsiasi ei ole kõikideni jõudnud. Võib-olla tõesti ei ole inimkonna osa kliimasoojenemises nii suur kui väidetud. Näiteks akadeemik Ando Raukas on korduvalt öelnud, et me ei peaks olema nii ülbed, et arvame, et oleme suutelised maakera üles kütma. Kuid samas rõhutas ta alati seda, et peame igal juhul otsima paremaid, innovatiivseid ja loodussäästlikke lahendusi.
Ei ole eetiline ega õiglane luua inimestele illusiooni, et põlevkivienergeetika on igavene. Kui muu maailm muutub, siis peame muutuma ka meie, peame looma õiglase poliitika, mis tagab nii energiajulgeoleku kui ka võimalusi ümberõppeks energiavaldkonnas töötavatele inimestele. See on õiglane, et nad saavad jääda kodukohta, et neil oleks neile vastuvõetavad lahendused, et üleminekuks on piisavalt aega. Loomulikult nõuab pikema perspektiivi esitamine riigimehelikku otsustamist. See omakorda võib luua olukorra, mis lühiperspektiivis ei ole otsustajatele soodne, kuid see on paratamatus.
Saudi Araabia näide
Samuti tuleb mõista, et põlevkivi on jätkuvalt maavara, mille õige väärindamine loob rahvuslikku rikkust. Saudi Araabia näiteks on teinud teadliku valiku, loonud poliitika, mille tagajärjel toornafta kasutamine elektrienergia tootmiseks lõpeb 2030. aastaks. See ei tähista nafta ammutamise lõppu vaid tööstusharu ümberkujundamist. Juba mõnda aega on nad investeerinud keemiatööstusesse, et väärindada toornaftat ja valmistada kõrgendatud väärtusega tooteid. Meie teaduspotentsiaal ja haridussüsteem loob suurepärase eelduse teha sama: luua kõrge väärtusega tooteid, selle asemel et põletada rahvuslikku rikkust.
Kiiresti kasvav inimkond, ressursside ammendumine ja kliima muutumine on tegurid, mida ei saa ignoreerida. Winston Churchill on öelnud: „Härrad, raha on otsas, on aeg hakata mõtlema.“ Oleme inimkonnana olukorras, kus mõtlemine ja tark tegutsemine on ellujäämise esmaseks eelduseks. Asjadest aru saamine ja nende alusel mõtestatud tegutsemine on raske ülesanne, sest maailm on kompleksne keskkond, kus lineaarsed lahendid ei toimi. Ka kõige parema tahtmise juures ei ole me võimelised taastootma fossiilseid kütuseid, kuid energiavajadus on jääv ja pigem kasvav. Seega peame tõdema, et muutused energeetika valdkonnas on vältimatud. Tõsi, põlevkivi kaevandamine ei katke üleöö, kuid selleks, et säiliks tööhõive ja inimeste heaolu, on vajalik kujustada ja ellu viia nii üleriigiline kui ka regionaalne poliitika, mille tulemeid ja eeliseid näeme tulevikus, kümme kuni kakskümmend aastat hiljem.
Õiglase ülemineku kava peaeesmärk on tagada eesti rahvale elutähtsate teenuste katkematu toimimine nüüd ja tulevikus. Kuid samas peab see tagama, et Ida-Virumaa inimesed, keda muutused kõige rohkem mõjutavad, saaksid võimalused, riikliku toe ja tagatise, et neil on jätkuvalt elamisväärne elukeskkond, tööhõive ja elatustase. Õiglane üleminekukava peab andma tõuke arenguteks, mis julgustavad inimesi jääma ja naasma kodukohta, et Ida-Virumaa oleks atraktiivne nii elukohana kui ka turismi sihtkohana.
Meil on võetud eesmärk saavutada kliimaneutraalsus, on olemas teaduspotentsiaal, konkurentsivõimeline ettevõtlus, asjalikud inimesed ja tahe kaitsta riiklikke huve ning tagada julgeolek. Kõik strateegia elemendid on olemas, et Churchilli nõuannet järgides koostada julgeolekustrateegia, mis teenib Eesti inimesi ja arvestab regionaalseid iseärasusi.