Viimastel aastatel on meid tabanud erinevad kriisid: koroonaviiruse põhjustatud tervisekriis, julgeolekukriis täiemahulise sõja tõttu Ukrainas, millega kaasnes ka energiasõda. Eelmise aasta lõpuks tundsid paljud inimesed ka tõsiseid majandusraskusi kõrge inflatsiooni ja üha kerkivate toiduhindade pärast. Jah, nende kriiside põhjused on väljaspool Eesti piire ja meie kontrolli alt väljas, aga tagajärgede eest pole keegi meist kaitstud, kirjutab Riigikogu Vaimse tervise toetusrühma esinaine Vilja Toomast.
Et kriisidega efektiivselt toime tulla, on vaja plaani. Valitsusel on plaanid kriisidest väljatulekuks olemas ja neid täiendatakse pidevalt.
Üks suur ühiskonnas levinud ja kasvav probleem on aga jäänud tahaplaanile. Leian, et aeg on käes või õigemini oli käes juba eile, töötada valitsuse tasemel välja ka vaimse tervise kriisiga hakkamasaamise plaan.
Hädas Kahe Tartu linna jagu inimesi
Iga neljas inimene kogeb aasta jooksul vaimse tervise probleeme ning igal aastal jääb Eestis 200 000 inimest vajaliku vaimse tervise abita. Need on inimesed meie kõrvalt: õpetajad, politseinikud, müüjad, ajateenijad, bussijuhid, õed, ehitajad ning seda rida võib jätkata. Kas jääme naiivselt lootma, et probleemid lahenevad iseenesest või laome vaimse tervise abile vundamendi, mis püsib ka kriisides?
Iga ravita jäänud inimene kogeb haiguse tõttu töö- ja õpivõime langust, mille tulemusel jäädakse ilma haridusest või ei panustata oma võimete kohaselt tööturul. Lisaks isiklikele kannatustele saavad haigusest puudutatud ka lähikondsed. Seega mõjutab vaimse tervise abi kättesaadavus palju suuremat hulka, kui otsesed abi vajajad.
Ennetus on vaimse tervise abi vundament
Vaimse tervise probleemidel on selge materiaalne mõju, jättes iga-aastaselt Eesti majandusse kaitse-eelarve suuruse augu. OECD ja Euroopa Liidu hinnangul kaotab Eesti vaimse tervise probleemide tõttu iga aasta 2,8% SKT-st, 2021. aasta kuludes tähendab see pea miljardi euro suurust kulu. Sellest 320 miljonit on otsene kulu tervishoius ning 250 miljonit suurenenud kulu sotsiaaltoetustele.
Elukaareülene vaimse tervise probleemide ennetus ja edendustegevused, õigeaegne ja kvaliteetne abi peavad saama normaalsuseks ning olema põimitud kõikidesse eluvaldkondadesse. Korralikult laotud ja tugeva vundamendi peale saab ehitada vaimse tervise süsteemi, mis püsib ka kriisidega. Usun, et oleksime juba esimese koroonakriisiga paremini toime tulnud kui vaimse tervise teemad oleksid loomulik osa haridussüsteemis, sisejulgeolekus, meditsiinisüsteemis.
Kuidas sul päriselt läheb?
Ennetus ja märkamine algavad meist endist. Kas paneme tähele, kui uni on häiritud, söömisharjumused muutunud või kadunud on motivatsioon teha asju, mis varem rõõmu pakkusid?
Sageli me ei märka ise oma vaimse tervise halvenemise ohumärke ja ei oska ennast koheselt abistada või abi otsida. Ka ei pruugi me alati õigesti reageerida, kui märkame, et lähedane või töökaaslane võiks vaimse tervise tuge vajada või oleme lihtsalt endaga liiga läbi, et suudaksime teisele tuge pakkuda.
Kahjuks on meil vähe psühhiaatreid, psühholooge ja nõustajaid ning seetõttu on ravisaamise järjekorrad pikad. Me saame aga ka palju ise ära teha enne, kui olukord kriitiliseks muutub ja me spetsialisti poole pöörduma peame.
On rida organisatsioone, kes on välja töötanud vaimse tervise esmaabi põhimõtted. Samuti ka nõuanded, kuidas iga inimene saab toetada kõrvalolijaid. (Sotsiaaalkindlustusameti info- ja nõuande telefonid, eluliin.ee, peaasi.ee jne).
Vaimse tervise esmaabi andmise oskus on sama oluline kui füüsilise tervise esmaabi andmise oskus, kui mitte olulisemgi, arvestades iga järgneva kriisi sügavamat jälge vaimsele tervisele.
Kui töökohtades on kohustuslik füüsilise tervise esmaabiandja olemasolu, siis miks ei peaks kohustuslik olema ka vaimse tervise esmaabiandja olemasolu?
Kui me õpime ennast vaimsete probleemide algfaasis aitama, oleme ka palju oskuslikumad teisi aitama. Igal inimesel on oma tutvusringkond. Kui igas sellises ringkonnas on vähemalt üks vaimse tervise esmaabiandja, kes vaimse tervise raskustesse sattunud inimeselt küsib: kuidas sul päriselt läheb ning oskab seejärel tuge pakkuda, siis oleme vaimse tervise abi korralduses teinud suure arenguhüppe.
