Möödunud neli aastat on Eesti ja maailma elus olnud tormilisemad ja sündmusterohkemad, kui keegi meist mäletab. Selle aja sisse on mahtunud koroonakriis, sõda ja energiakriis ning kolm valitsust, millest kaks on moodustanud Reformierakond.
Oleme neist neljast aastast õppinud, et valimised võid võita, kuid valitsemiseks on tarvis ka koalitsioonipartnereid. Oleme püüdnud häid suhteid ehitada kõikide erakondadega, kuid nii nagu välistasime koostöö EKREga eelmine kord ja pidasime oma sõna, nii me välistame selle ka pärast 5. märtsi 2023. Parem on olla neli aastat opositsioonis kui üks päev EKREga ühes valitsuses.
Just nii kaua – üks päev – läks aega, kuni EKREIKE valitsus pärast vande andmist 2019. aastal lagunema hakkas ja esimene minister sellest tagasi astuma oli sunnitud. Sellele järgnesid katkematu vooluna üha uued tagasiastumised, valetamised, tordid, joogid autosse, vähemuste vaenamine ja supsutamised. Ära solvati kõik me lähimad liitlased ningvaletamine ja vabandamine muutusid normiks, mistõttuläks kogu valitsus 2021. aasta algul pauguga lõhki.
Riigikogu valimised on peagi tulemas
Me läheme riigikogu valimistele vastu väga keerulisel ajal. Sõda jätkub ja see paneb oma pitseri kogu Euroopale, tegelikult kogu maailmale. Ma ei tea, millal sõda lõpeb, keegi ei tea – aga ma tean, et see ei lõppe Putini võiduga. Ma ei usu, et Venemaast enam kunagi saab usaldusväärset partnerit ülejäänud maailma silmis. Me peame harjuma mõttega, et me elame terroristliku paariariigi naabruses ja et me ei tohi hetkekski kaotada valvsust.
Vastasseis valimistel – erinevad maailmavaated kahe erakonna vahel
Valimistele vastu minnes on see veel eriti oluline. Tänaseks on selge, et valimiste suur vastasseis saab olema Reformierakonna ja EKRE vahel. Me esindame kahte kardinaalselt erinevat suunda Eesti jaoks. See on valik vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda väikeriigi vahel. Me uskusime pikka aega, et Eesti rahvas tegi need valikud juba siis, kui me taastasime oma iseseisvuse ja liitusime Euroopa Liidu ning NATOga. Ei kunagi enam üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, ei kunagi ilma liitlasteta, ei kunagi ilma sõpradeta – need olid meie valikud. Ja ometigi oleme 30 aastat hiljem olukorras, kus isa Mart moodustab riigikogus toetusrühma Euroopa Liidust lahkumiseks japoeg Martin nõuab liitlaste lendurite lahkumist Ämarist, sest nood levitavat homopropagandat ning Püha Varro arvates pole vahet, mis lipp Pika Hermanni tornis lehvib. Õudne on see, et need mõtted ja plaanid on tehtud täiesti kaine kaalutlusega ning valitsusjuhiks pürgiva erakonna juhtide poolt.
Suure tõenäosusega moodustab üks meist kahest erakonnast järgmise valitsuse. Reformierakond annab endast kõik selleks, et võita valimised ja vältida Eesti jaoks hukatusliku tee valikut, millele meid tahab suunata EKRE. Tegemist on erakonnaga, kes propageerib maailmavaadet, milles Eesti asub väljaspool Euroopa Liitu ja NATOt. Meie arvates on üksi olemine kõige lühem tee iseseisvuse kaotamise poole. Kui see ei ole laupkokkupõrge kahe erineva suuna vahel, siis mis on? Selle otsuse teevad inimesed 5. Märtsil, Riigikogu valimistel.
Julgeolek on Eesti jaoks eksistentsiaalne mõiste
Iga normaalne eestimaalane, kes hindab meie iseseisvust ja sini-must-valget lippu Pika Hermanni tornis, saab aru, et ilma julgeolekuta ei ole meil mõtet rääkida muudest eesmärkidest.
Vastupidiselt soovitule tugevdas Venemaa oma agressiooniga Ukraina vastu meie julgeolekut. Selle tulemusel saab Läänemere piirkond juurde kaks uut NATO liiget – Soome ja Rootsi – ning see teeb meid kõiki vähem haavatavateks. Samuti näitasid venelased väga selgelt kätte need kaitsevaldkonnad, mida me Eestis veelgi tugevdama peame. Õhutõrje, rannakaitse ja suurem liitlaste füüsiline kohalolu Eestis on ainult mõned näited sellest. Seepärast on Reformierakonna eesmärk ja lubadus lähima nelja aasta jooksul hoida meie kaitsekulutused 3% juures SKPst. See on kahtlemata suur kulutus, aga see on meie vabaduse hind.
Me peame toetama Ukraina ühiskonda võitluses agressoriga kõigil tasanditel. Me ei saa selles konfliktis jääda neutraalseks, meie ei tohi seda barbaarsust vaikides pealt vaadata.
Seega neutraalsus ei ole maailmavaade, neutraalsus on ükskõiksus. Ükskõiksus ebaõigluse ja vägivalla vastu. Ükskõiksus, mille tagajärgi tunneme alles siis, kui ise hädas oleme ja märkame, et mitte keegi meile appi ei tule. Ja ärgem tehkem endale mingeid illusioone – kui EKRE tuleb võimule, reedab ta Ukraina ja selle läbi ka Eesti tuleviku. Ukraina vabadussõda määrab ju ka meie saatuse.
Meie julgeoleku üks olulisemaid nurgakive on ühtne ja ühes inforuumis toimiv ühiskond. Sellise ühiskonna eelduseks on ühtne keeleruum. Me oleme eestikeelsele haridusele üleminekuks vajaliku seadusandluse vastu võtnud ja järgneva nelja aasta jooksul teeme kõik endast oleneva, et see rakenduks täiel määral.
Praegu on meie riigieelarve puudujäägis – see pole jätkusuutlik. Seepärast viime tavapärasest tugevama majanduskasvu korral riigieelarve tasakaalu nelja aastaga. Eelarvetulusid tuleb kasvatada maksukoormust tõstmata läbi innovaatilise ja teadmismahuka majanduse ning tarkade kuluvalikute ja struktuursete reformidega. Majandusolukorra olulise halvenemise puhuks peavad riigil ja omavalitsustel olema piisavad finantspuhvrid ja usaldusväärsus, et laenuvajaduse korral katta see soodsalt. Madal võlakoormus on meie konkurentsieelis, mitte puudus, millest tuleb vabaneda.
Toimetulekuprobleemide lahenduseks ei ole astmeline tulumaks ega võlgu elamine. Jätkusuutlikum ja õiglasem on maksuvaba miinimumi tõstmine kõigile ja vastutustundlik rahanduspoliitika. Oleme lubanud kaotada maksuküüru, mis tegelikkuses tähendabki tagasiminekut ühtlasele ja ühetaolisele tulumaksule. Praegune tuhandete astmetega maksusoperdis on mitte ainult keerukas ja ebaefektiivne, vaid pärsib ka inimeste edasipüüdlikust.
Suur osa viimase aja inflatsioonist ning majandusprobleemidest on tingitud energiahindade järsust kallinemisest Putini alustatud energiasõja tõttu. Seepärast peame väga oluliseks eesmärgiks luua keskkond, kus Eesti inimestele ja ettevõtjatele on tagatud energeetika varustuskindlus ja soodne hind.
Oleme eemaldanud takistusi taastuvenergia arengult, mis aitavad kiiremas tempos luua uusi võimsusi, mis tagavad kindla, soodsa ja jääkideta, puhta tootmise.
Reformierakond toetab tuumaenergia kasutuselevõttu Eesti energiamajanduses. Kui koostatav analüüs annab positiivse hinnangu, teeme vajalikud ettevalmistused, et uue põlvkonna tuumajaama kasutuselevõtt oleks võimalik juba 2030. aastal.
Rohereform on vajalik
Just praegu toimub kogu maailmas järjekordne tööstuslik revolutsioon. Ma räägin loomulikult rohereformist või olgem ausad – roherevolutsioonist. Ajaloost teame, et esimene tööstusrevolutsioon tõi kaasa nn ludiitide mässu, mille käigus töölised lõhkusid masinaid ja tapsid vabrikante, kes oma tehastes võtsid kasutusele aurujõul töötavad kangasteljed. Ka roherevolutsiooni vastu võideldakse, peamiselt küll poliitiliselt. Võitlevad need, kes ei usu ega saa aru, et progressi pole võimalik peatada. Eestis on muidugi sellegi vastuseisu oma lipukirjaks teinud EKRE. Neil on jäänud kahe silma vahele see, et iga suur paradigmamuutus ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogias, toob endaga alati kaasa tohutud uued võimalused. Loomulikult toob see kaasa ka riske, aga selles olukorras on tarvis näha eelkõige uusi võimalusi. Ja neid võimalusi ei naudi enamasti mitte pidurid, vaid need, kes esimestena avanevatest arengutest kinni haaravad. Tuletan meelde, et elekter on hetkel odav neis riikides, kes on õigel ajal investeerinud taastuvenergiavõimsustesse.
Ei looduses ega majanduses ole nii, et suured söövad väikeseid, vaid reegel on, et kiired söövad aeglaseid. Seetõttu on ka Eestil, vaatamata oma väiksusele, tohutud võimalused olla selles käimasolevas tööstusrevolutsioonis võitjate poolel. Me oleme väikesed, aga me oleme korduvalt näidanud, et suudame olla kiired. See on toonud meile suurt edu varem ja ma olen kindel, et kui tegutseme targalt, saab ka roherevolutsioonist meie edukuse tunnusmärk.
Poliitikutel ja riigil on rohereformis väga oluline roll. Me peame looma seadusandliku raamistiku, mis soosib rohelisemaid tehnoloogiaid ning vajadusel olema valmis koos erasektoriga investeerima. Eelkõige aga ei tohi riik olla takistuseks ja pidurdajaks uute tehnoloogiliste lahenduse kasutuselevõtul. Energiasõjas ja rohereformi soodustamiseks on vaja planeeringuid menetleda sõjaaja kiirusega ehk senisest oluliselt kiiremini. Innovatsioon rohemajanduses tõstab Eesti majanduse konkurentsivõimet, parandab investeerimiskeskkonda ning kasvatab Eesti inimeste jõukust. Ikka selleks, et meie loodus püsiks ning jätkusuutlik majandus tagaks inimeste heaolu.
Eesti vajab vabadust!
Lõpetuseks mõned sõnad vabadusest. Mul on hea meel, et oleme 30 aastaga jõudnud samasse kohta kui ülejäänud Lääne-Euroopa riigid, kus vabadus ja vaba olemine on iseenesest mõistetavad. Paraku on siingi põhjust muretsemiseks ja jälle kord ei saa ma ei üle ega ümber EKREst ja nende populistlik-nihilistlikest rünnakutest õigusriigi ning inimeste põhivabaduste vastu. Olen juba pikemat aega murega jälginud, kuidas EKRE liidrid sihikindlalt seavad kahtluse alla nii meie politsei, prokuratuuri kui ka kohtute pädevuse.
Sellega seatakse tegelikult kahtluse alla kogu meie õigusriigi aluspõhimõte – võimude lahusus ning see, et võim peab lähtuma õigusest, mitte õigus ei ole sellel, kellel on võim. Ei ole mingit põhjust arvata, et EKRE ei jätka rünnakuid meie demokraatia ja põhiseaduse vastu võimule tulles. Küll lendaksid kohtunike pead ja kurjategijateks saaksid tembeldatud mitte ainult arstid, politseinikud ja prokurörid, kes oma tööülesandeid täidavad, vaid ka kõik need, kes julgevad EKRE juhtide poliitilist tahet mitte järgida. Seda ei tohi lasta juhtuda, EKREst ei tohi saada valitsusparteid.
Ainuke realistlik võimalus seda vältida on osaleda 5. märtsil riigikogu valimistel ja toetada Reformierakonda. Meie omalt poolt peame kogu meeskonnana tegema kõik selleks, et Reformierakond oleks valimiste võitja, sest seekordsetel valimistel on kaalul palju rohkem kui üksnes võit 5. märtsil. Kaalul on ka see, milline on Eesti 10-20-30 aasta pärast. Kaalul on see, millises Eestis kasvavad üles meie lapsed ja lapselapsed. Kas oleme avatud, sõbralik, läänelik, edukas, tark, iseseisev ja rahvusvaheliselt kuulatud riik või endasse tõmbunud tige väikeriik.
Sarah Churchill – Winston Churchilli tütar – sõnastas oma isa moto niimoodi: „Sõjas tuleb anda ilma arvet pidamata, võidelda haavadest hoolimata, näha vaeva ilma puhkust nõudmata, teha tööd ilma tasu küsimata“. Praegu käib Euroopas jälle suur sõda. See sõda puudutab meid kõiki, kas me tahame seda või ei. Ja see sõda toob kaasa kannatusi ka meile, kuigi meie kannatused on kujuteldamatult väiksemad, kui on ukrainlastel, kes tegelikult sõdivad ka meie eest. Kui me tahame rahu, kui me tahame, et meie ei ole järgmine sihtmärk Venemaale, peame me toetama Ukrainat. See sõda ei lõpe homme, selle sõjaga kaasnevad mured saadavad meid tõenäoliselt veel kaua. Aga me peame need ära kannatama, me ei tohi alla anda ja me ei anna alla. Ei kunagi enam üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all…. Seepärast peame olema valmis andma arvet pidamata ja võitlema haavadest hoolimata.
Ma olen tänulik, uhke ja väga õnnelik, et olen saanud olla sellise riigi ja rahva peaminister. Ma kinnitan teile, et Eesti on kindlates kätes.
