Paljud – mõned kurbusega, mõned üllatusega, mõned parastades – on märkinud, et Venemaa makromajandusel polegi läinud nii halvasti, kui alguses oodati. Nii see ei jää ja mõju jõuab kindlasti Vene tavainimesteni. Aega võtab see mõnevõrra rohkem, kui algul tundus. Sellel on mitmeid põhjuseid.
Kindlasti ei saa öelda, et eelmise aasta mõju Vene majandusele positiivne oleks, kuid esialgseid arvamusi on elu ja analüütikud ise korrigeerinud. Erinevate analüüside tulemustel jääb 2022. aasta oodatav langus 1–5 protsendi vahele, mis on esialgseist ligi 10-protsendilistest langusprognoosidest oluliselt väiksem.
Samas, Moskva aktsiaturgu iseloomustav MOEX indeks lõpetas aasta väärtusega 2154, mis tähendab 44 protsendi suurust langust ühe aastaga. Vene turuosalised annavad oma majanduse tulevikuväljavaadetele hävitava hinnangu. Seda eelkõige tuginedes sanktsioonide oodatavale mõjususele ja sõjakuludele. Rosnefti ja Novateki aktsiate ligikaudu 40-protsendiline ja Gazpromi ja Sberbanki aktsiate ligikaudu 53-protsendiline langus on sanktsioonide oodatava mõju selge indikaator.
Peame meeles pidama, et vähemalt kahe USA osariigi ja ühe Hiina provintsi majandused (SKT) on suuremad kui Venemaal.
Kui SKT hindab majandust selle järgi, mis on juba toimunud, siis aktsiaturu osalised hindavad väärtpabereid selle järgi, mis hakkab tõenäoliselt toimuma tulevikus. Teadaolevalt on see parim võimalik hinnang tulevikule. Miks siis sanktsioonid, mis peaaegu aastaga pole veel soovitud määral mõjunud, seda kindlasti tulevikus teevad?
Esiteks, Vene majandus on suuruselt maailma üheksas majandus, mis tähendab näiteks Eesti paindlikkusega võrreldes märksa suuremat inertsi. Et asi õigesse perspektiivi panna, peame meeles pidama, et vähemalt kahe USA osariigi ja ühe Hiina provintsi majandused (SKT) on suuremad kui Venemaal.
Teiseks, sanktsioonidel on vahetu mõju ainult osale majandusest, ülejäänuni jõuab see aja jooksul riigisisese tarnevõrgustiku kaudu. See on olulisim põhjus, miks sanktsioonide mõju viitajaga ilmneb.
Ka sanktsioone endid on rakendatud samm-sammult, mistõttu nende hambad pole eriti teravad olnud. Esimeseks põhjuseks on siin sanktsioneerijate erinevad huvid. Teiseks on taustal eksiarvamus, nagu piisaks Vene riigi juhtkonna mõjutamiseks ka rahva elujärge mõjutada ähvardavate sanktsioonide ohust, nii nagu see on demokraatlikes riikides.
Iga majanduse saab vähemalt mõtteliselt jaotada kaheks osaks, avatud ja suletud sektoriks. Avatud ja suletud sektorite vastasmõju ning selleks kuluv aeg ongi peamine põhjus, miks sanktsioonide mõju makromajandusele pole olnud kohene.
Selliselt läbib praegu käimasolev tootmise kokkutõmbumise ja kvaliteedi languse laine kogu majanduse, seejuures võtab iga samm aega.
Peaaegu kohe mõjuvad sanktsioonid ettevõtetele, mis kasutavad imporditavaid kaupu tootmissisendina või ekspordivad oma toodangut. Esimesel juhul tekib suhteliselt kiiresti töötajate taskut mõjutav tootmise langus, teisel juhul pole toodangut lihtsalt kuhugi müüa ning tulemus töötajatele on sama. Majanduse avatud sektor on suhteliselt väiksem suurtes majandustes. Väikeste majanduste reaktsioon väliskaubanduse takistustele on märksa järsum.
Tootmismahtude langus jõuab teises ringis ka ettevõteteni, mis on avatud sektori omadega ärisuhetes. Kui tootmismahud on langenud, pole nende panust enam vaja. Selliselt läbib praegu käimasolev tootmise kokkutõmbumise ja kvaliteedi languse laine kogu majanduse, seejuures võtab iga samm aega. Inimeste heaolu hakkavad üha rohkem mõjutama ka tavaelust ressursse ära tõmbavad sõjakulutused.
Venemaa puhul on aga isegi laastavamad kaks väga pika mõjuga samuti juba toimuvat protsessi. Esimene on aktiivsete inimeste massiline väljavool. Teine on kõrgtehnoloogilistest sisenditest ilmajäämisest tingitud paratamatu arengupeetus.
Venemaa puhul on see viimane eriti mõjus kahel põhjusel. Loodusressursside müügist tulev näiliselt kindlustatud rahavoog on seni oluliselt vähendanud motivatsiooni riigisiseseks kõrgtehnoloogiliseks innovatsiooniks. Kui raha on piisavalt ja turg vaba, saab tulemusi osta. Kui müük on oluliselt takistatud, tuleb sein ette.
Maavarade kaevandamise asemel ei saa kuidagi päevapealt arvuteid tootma hakata.
Maavarade kaevandamise asemel ei saa kuidagi päevapealt arvuteid tootma hakata. Muutumine oleks kergem kõrgtehnoloogilise pandliku tootmise puhul. See osa majandusest on Venemaal aga nõrk ja imporditavatele komponentidele pole riigisiseseid asendajaid niipea võimalik leida.
Teine põhjus on veidi keerulisem. Riikide pikaajaline konkurentsivõime on vähem määratud olemasolevate ressursside ja rohkem võimekuse poolt neid ressursse kasutada. Veel olulisemad on niinimetatud dünaamilised võimekused, mis määravad majanduse ja ettevõtete võimaluse kohanduda muutunud majandustingimustega. Nende puudumise mõju on laastav ning ajaliselt mõõdetav inimpõlvede pikkusega.
Vene aktsiaturu hindades kajastuvadki nende protsesside oodatavad tulemused. Esiteks, sanktsioonide vahetu mõju avatud sektori ettevõtetele. Teiseks, selle mõju ülekandumine teistele majanduse osadele ja inimeste käitumisele. Kolmandaks, sanktsioonide pikaajaline mõju riigi majanduse konkurentsivõimele. Lisaks tuleb majandusel kanda ka sõjakulud.
Sanktsioonide jätkudes on nende mõju vääramatu ning pikaajaline. Sanktsioonide kehtestajad teavad sellega arvestada ning nende jätkuvus muudab sõjakäigu tulemuse selle alustajale katastroofiliseks. Pikaajalisi konflikte ei võideta oma inimesi tappes, neid võidetakse tehastes.
