Majanduskriis tõi reljeefselt välja Euroopa suurimad probleemid – aastakümneid kestnud üle jõu elamise ning majanduslikke ja demograafilisi reaalsusi eitava sotsiaalriigi ehitamise.
On objektiivne tõsiasi, et kolmandiku võrra Eestist jõukam riik ei saa endale lubada mitu korda kõrgemaid palkasid ja pensione. Karm tõde on ka see, et kokkulaenatud jõukus kuulub tagasimaksmisele ja üle võimete tehtavad kulutused ei saa lõputult jätkuda.
Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, on pakkunud võlakriisis riikidele sujuvat väljumist järk-järgulise puudujäägi vähendamise ja – paratamatult aega nõudvate – struktuursete reformide läbiviimise näol. Ei ole kahtlust, et nii Iirimaa kui Portugal saavad oma probleemid EFSFi abiga lahendatud. Ma väga loodan, et aasta pärast saame sama öelda ka Kreeka kohta, aga see nõuab täit pühendumust nii Kreeka valitsuselt kui rahvalt. Euroopa saab riiki aidata üksnes niikaua, kui riik ise end aitab. Nägime ju kõik, kui kiiresti hakatakse riigi enda tahte vankumise tingimuses rääkima abistamise asemel probleemi isoleerimisest.
Eksivad need, kes nimetavad kriisi ainult euroala kriisiks. Jah, osad euroala riigid on arusaadavalt võlakirjaturgude punaseks laternaks, aga on kohatu rääkida euroala probleemide võimalikust kandumisest teisele poole Atlandi ookeani või La Manche väina. Me ei saa osade euroala riikide probleemidest rääkides unustada, et samasugused probleeme peavad paratamatult lahendama ka need, kelleni turgude usaldamatus ei ole veel jõudnud, kuid kelle võlakoorma- ja puudujääginäitajad on samavõrd hirmsad.
Parim aeg defitsiidi kärpimiseks ja laenukoorma kontrolli alla saamiseks on siis, kui turgude kullipilk ei ole veel riigile langenud. Ei maksa arvata, et turgude tähelepanu jääb tulemata. Turud ei ole kindlasti mitte võlakriisi süüdlaseks, vaid ikka üksnes peegliks. Valdavalt liiga lahkeks muutunud poliitikute ja sedakaudu lõdvaks muutunud riigirahanduse peegliks.
Riigirahanduslikult oleme Euroopas kahtlemata positiivseks erandiks. Meie korras riigirahandus ei anna meile põhjust upsakuseks, küll aga kogemuse, mis võiks olla väärtuslik paljudele teistele. Me ei käi mööda Euroopat rõhutamas, et hoiame oma eelarvet tasakaalus, seda teatakse niigi. Küll aga rõhutame, et me ei järgi kokkulepitud kriteeriume mitte niivõrd Brüsseli, kuivõrd Tallinna, Tartu ja Türi pärast.
Usun ja loodan, et meie eeskuju nakatab, sest alternatiivid on piiratud – sarnaselt sotsialistlikule plaanimajandusele ei ole jätkusuutlik ka sotsialistlik võlamajandus. Poliitikutel üle Euroopa on aeg mõista, et maksumaksja häält ei ole võimalik eelarvekulude kasvatamisega “osta”, ka valijad hindavad riigi rahaasjade korrashoidmist märksa enam kui üle jõu kulutamist.
Taavi Rõivas on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees.