Eestikeelsele haridusele üleminek algab 2024. aastal. Omavalitsused on koolipidajad, nemad peavad leidma lahendused. Mihhail Kõlvart töötab eestikeelse hariduse vastu, täpselt nagu Eesti Vabariigi okupandid ja Interrinne. Kuidas nii ja mida teha? Lahkab Tallinna volikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Pärtel-Peeter Pere.
Iga organisatsiooni, suure projekti või muudatuste juhtimine on lahenduste leidmine, mitte takistuste loetlemine ja kätelaiutamine. Kõlvart ja värske hariduse abilinnapea Andrei Kante on korduvalt rääkinud ja kirjutanud, kuidas eestikeelsele haridusele üleminek ei saa toimuda. Põhjusi leiab.
Ega keegi pole otseselt eestikeelse hariduse vastu. Linnavalitsus lihtsalt ei tee midagi sisulist selle saavutamiseks. Silmapaistvalt lubatakse jätkata koolidirektoritel ja õpetajatel ametis ka siis, kui eesti keelt seaduses nõutud tasemel ei osata. Signaal on kõigile selge: eesti keelt võib, aga pole vaja osata. Sellise sõnumi saatmise eest saab ka boonust: endisele hariduse abilinnapeale, praegusele riigikogu liikmele Vadim Belobrovtsevile määras linnapea preemia 21 037 eurot. Keskerakonna eestikeelse tiiva esindaja, endine abilinnapea ja nüüdne riigikogu liige Tanel Kiik preemiat linnavalitsusest lahkudes aga ei saanud. Muuseas on see järjekordne näide Keskerakonna lõhenemisest.
Lapsed kannatavad, kui Kõlvart võidab
Venekeelsete laste parema tuleviku ees seisab Mihhail Kõlvart. Kas tõesti? 2017. aasta Eesti inimarengu aruanne kirjeldas, kuidas keeleline eristatus loob lõhestunud maailma. 2021. aasta mais valminud Eesti ühiskonna lõimumise monitooringu järgi arvab 66 protsenti Eesti teisest rahvusest elanikke, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaiast, ja 14 protsenti, et põhikooli 1.–6. klassist. Sama arvavaid eestlasi on vastavalt 81 ja 12 protsenti.
Hea riigikeele oskuseta on valikud piiratumad. Suur enamus lapsevanemaid, kelle kodune keel on vene keel, tahavad anda oma lastele riigikeele oskuse.
Riigikogus sätestati seadusega, et alates 2024. aastast on kõikides koolides õppekeeleks eesti keel. Aeg tiksub ning kooliõpilastele on iga kaotatud õppeaasta kulla hinnaga.
Kõlvarti Russki mir
Okupeeritud Eesti Vabariigis toimus ühiskonnas venestamine. Venestamine oli kolonialistlik poliitika, mis tähendas lühidalt, et kui Eesti Wabariigis oli venekeelseid alla 10 protsendi, siis 1991. aastaks oli neid juba üle 30 protsendi. 1980. aastal alustas haridusministrina tööd kommunist Elsa Gretškina, kes asus ennenägematu agressiivsusega ühiskonda venekeelseks ja -meelseks muutma. See kutsus esile isegi meeleavaldusi.
Kümnendi lõpus aga töötas Eesti iseseisvumise taastamisele jõuliselt vastu organisatsioon nimega Interrinne – venestajate ja okupantide üks löögirusikaid. Interrinne kasutas täpselt samu argumente, mida tänapäeval Kõlvart: eestikeelseks hariduseks pole vahendeid, puuduvad õpetajad.
Hiljem astus Gretškina Keskerakonda. Tema ja Interrinde töö elab edasi Kõlvarti tegemistes. Kõlvart juhtis nn Eesti delegatsiooni 2010. aastal Venemaal putinjuugendite laagris Seligeris, kus olid «Venemaa vaenlaste», sealhulgas Eesti poliitikute peade pildid teibasse aetud. Kõlvartit on peetud julgeolekuohuks: temast kirjutati Kapo aastaraamatus ning ei aidanud teda sealt välja ka riigikohus. Kõik see ongi Russki mir ehk šovinistliku venekeelse ja -meelse maailma nimel töötamine.
Reformierakond teab lahendusi
Pakkusime Reformierakonna eelnõuga linnavalitsusele konkreetsed lahendused ja ülesanded.
Esiteks, 1. jaanuarist 2024 on aeg lõpetada venekeelsetesse lasteaiarühmadesse uute õpilaste vastuvõtt.
Teiseks, linna asi on seaduses ettenähtud kohustuste täitmiseks raha leida, see ongi juhtimise küsimus. Kohustuste täitmiseks on linnal rohkem kui miljard eurot. Kindlasti võib olla abiks loobumine ligi sajast propagandatöötajast linna palgal. Ka Tallinna Linnatranspordis, Linnahallis ja teistes keskerakondlaste sinekuurideks mõeldud kohtades on mitmekordse keskmise sissetulekuga inimesi.
Linnas tuleb kolmas lisaeelarve: see üsna tehnilise kõlaga asi tähendab, et linn ei tule omadega välja, varasemad kaks (!) eelarvet on tehtud äärmiselt lohakalt. Kui nii, siis nii. Nüüd tuleb avada võimalus, et õpetajate ümberkoolitusprogramme rahastada.
Kolmandaks, tegime eelnõus ettepaneku, kuidas leida ka õpetajaid. Suurepärase võimaluse uute õpetajate leidmiseks pakuvad Eesti koolide vene keele õpetajad. Neile saab linn tellida ümberkoolitusi, et saada eesti keele või muu aine õpetajateks vene koolides.
See on võit ka Eesti koolidele: alates 2023. aasta sügisest on kohustuslik pakkuda teiseks võõrkeeleks midagi muud kui ainult ja ainult vene keelt.
Mida teha Eesti koolides senise massilise vene keele õppe vähendamise korral? Lastele on vaja õpetada akadeemilises ja professionaalses karjääris hakkamasaamiseks palju-palju praktilisemaid keeli, näiteks programmeerimiskeelt python. Eestis hakkamasaamiseks on kõigil vaja osata riigikeelt, Euroopas saksa või prantsuse keelt ning siin Põhjalas pole midagi kasulikumat kui skandinaavia keeled või ka soome keel.
Kõlvarti vastus, kui ta Keskerakonna vene parteiks muutmise kõrvalt aega leiab, on küllap midagi stiilis, kuidas tema on Eesti patrioot. Ainult et kas Tallinn ja Eesti peab sel juhul ka tulevikus venekeelne olema?
Arvamuslugu avaldati algselt Postimehes.