Poliitikas juhtub ikka, et elevant toas vaikitakse maha või sääsest tehakse oma elevant. Kuid nonde kahe kokku saamine riigikogu saalis, nagu juhtus parlamendi seni ainsal rahumeelsel koosistumisel, on skisofreeniline.
Seekord küll ei laamendatud ega püütud esinejaid summutada, ei uputatud päevakordi ega asutusi tühjade arupärimiste ega eelnõudega, isegi tänu avaldati iseendale ja kõigile, nii et nõretama kippus, maksudebati pidamise eest. Aga debati asemel saime nihkes monoloogid ja üksmeelse erimeelsuse.
Valitsus tuli maksumuudatustega, mis tulumaksukoormust valdavalt vähendab, pahede ja tarbimise maksustamise arvel aga üldkoormust 0,7 protsendipunkti SKPst tõstab. Viimane siiski on kordi vähem kui eelarve struktuurseks või nominaalseks tasakaalustamiseks vaja oleks ja umbes sama palju, kui maksab ainuüksi kaitsekulude tõstmine või maksis ilma kellegi programmi või eelarvekatteta tehtud peretoetuste hüpe maailma tippu.
Mujal ei arvata, et laenuraha kõigile ühtviisi sulas välja jagamine lapsi eostab. Valetavad need, kes väidavad, et praegune koalitsioon ei seisnud sellele vastu enne valimisi või lubanuks peaministrierakond, et toetused nii jäävad või tõusevad.
Maksudes oli opositsioon nüüd vastu kõigele, nii tõstmistele kui langetamisele, nii valimislubaduse täitmisele kui mittetäitmisele, nii tulu kui tarbimise ja nii pahede kui tavakaupade maksustamisele. Makse ei tohtivat võtta inimeste taskust, kust see raha eelarvesse ei toovat, maksu alandamine ent tulla tagasi võtta kui peaministripartei valimislubadus, mida ei täidetavat.
Valitsus oli teinud žesti, et nelja eelarveliselt ja maksupoliitiliselt seotud maksu menetletakse siiski ükshaaval, ent vastutasuks saadi lihtsalt neli korda rohkem korduvaid küsimusi ja kõnesid kõigist neljast läbisegi ja ometi seosetult. Rääkisid need, kes oli selle olukorra tekitanud – eelarvereeglid tühistanud ning koroona varjus, „hinnatõusu kompenseerimiseks“ ja poliitiliste väljapressimistega katteta püsikulusid paisutanud.
Kõige valutum leevendus
Käibemaksu tõstmine ja maksuerandite kaotamine on eelarvekriisile kõige valutum leevendus, ütleb teooria ja Euroopa praktika. Mingist tapvast hinnatõusust ega vaestele langevast põhikoormusest pole seejuures aus rääkida. Hinnatõus on 2% käibemaksu arvel kuni 1,66%, hiljutise aja ühe kuu inflatsiooni jagu.
Hinnatõusu suureks rääkimine ei takistanud soovitusi riigil hoopis rohkem laenata ja puudujääk inflatsiooni tõstmisega ära peita. Ega kurta laenuintresside tõstmise üle – mis on ise inflatsiooni tagajärg, mis on omakorda eelarvepuudujäägi ja laenamisega kõrgemale tõstetud.
Vaesematele aga on iga maksmine valusam. Siiski pole tõsi, et käibemaksu koorem ennekõike neile langeb. Jõukam kümnendik leibkondadest maksab teda kolm korda rohkem kui vaesem ja vastavalt maksavad peamiselt ikkagi jõukamad. Sellist laiapõhjalist, eksporti soosivat ja investeeringute suhtes ohutut eelarvetulu peetakse majandusele neutraalseks, mitte pärssivaks, mida on tulumaks. Sotsiaalselt ent ei saa maksude kogumata jätmisest vaesemad võita, sest nad maksavad ise vähem, riigi toimetulekust sõltuvad aga rohkem. Seepärast saab vajadustele vastavat sotsiaalpoliitikat ajada ainult kogutud maksudest.
Tulumaksuerandite koomale tõmbamine on vägagi sotsiaalpoliitiline, sest need omastab jõukam pool leibkondadest pea jäägitult. Vaesem pool ei saa pangast laenu ega ole neil piisavalt tulusid, millest midagi maha arvata.
Eriti rumalad olid praeguse opositsiooni valimislubadused lisada tulumaksusoodustusi lastele juurde ja kustutada perede laene. Suurtel ja toetamist vajavatel peredel või panga jaoks laenukõlbmatutel pole neist juurde saada mitte midagi, rikkad aga saaksid riigilt meeletuid boonused, millest ühiskonnale mingit kasu poleks.
„Reformierakonna kulukas maksulubadus“
„Reformierakonna kulukas maksulubadus“, 700 kõigile, on siin üks üsna suur erand, sest tal on lagi, ta saab osaks suurele enamusele, ta on isiklike valikute suhtes neutraalne ja ta on ka tõrjevahend, millega ära hoida vaesemaid otseselt nöökivad maksuerandeid tarbimisele, harrastustele, eluasemele, mittesolidaarsetele sotsiaalkuludele.
Et maksuvaba miinimumi taastamist ja 700 eurole tõstmist erakondlikuks peetakse, on poliitiline folkloor. Enne valimisi kritiseerisid praegust süsteemi kõik parteid peale selle kokku keeranud Isamaa.
Valimiste võitjale etteheiteid teha on nüüd ülekohtune, et ta parandab maksusüsteemi defekti, mille kunagi välja pressis ja tegelikult pettis valimiste kaotaja üksi. See oli valijale pähe määritud, mitte tema küsitud asi. Ühetaolise maksu muudab ta kimääriks, millel on praeguseks 34,5% küür, mis pandud enamuses keskmist ja alla selle teenivate inimeste selga. Juba 2015. aastal lubasime, et seisame sellele vastu ja kui ei saanud, siis nii 2019. ja 2023. seda meilt juba konkreetselt ka küsiti. Ja me tõesti ka lubasime.
700-eurone maksuvabastus kõigile paistab kallis põhjusel, et 2015. aasta suur lubadus 500 eurot osadele jäeti pärast läbi surumist sinnapaika. Temagi oli olnud kulukas, aga tema „võitude“ kohta valetati. Teda võrreldi juba seadusega minevikku jäetud miinimumi tasemega (180 eurot) ja ammugi ei osutatud alternatiivile, tookord 300 eurot kõigile, mis praegu oleks palju rohkem.
Pettus oli ka pensionide maksustamine, sest nende täiendav maksuvabastus, mis oli juba kirjutatud eelarvestrateegiasse, võeti ära. Tulemusena liikusid pensionärid suhteliselt vaesete hulka. Alles tänavusest on nende miinimum taastatud ja 500 tõstetud 654ks, mis oli mõeldud praeguse operatsiooni esimene osana. Muidugi kaotati tookord ka muudes maksuvabastustes, aga see poleks probleem, kui see erinevalt praegusest kavast poleks toimunud tulu suurusest sõltuvalt.
Raha kaotamise vahemik
Madalapalgaliste töökohtade soosimine oli halb eesmärgina, aga ei räägitud ka näiteks õpetajate maksuvaba miinimumi ära võtmisest. Tänavu ulatub nende keskmine palk 2048 euroni ja „võita“ on veel vaid kümme eurot. Ka tööstustööliste tulumaksukoormust kokkuvõttes tõsteti alternatiividega võrreldes ning kasvõi politseinike või päästajate miinimumpalgad asuvad samuti raha kaotamise vahemikus.
Tõesti halb praeguses maksupaketis on tulumaksu määra tõstmine, sest see kahjustab majandust. Ent praegusest on ilma küüruta süsteem siiski palju parem ja tööjõu maksukoormus kokkuvõttes langeb. Majandusele ja eelarvele hea on ka koormuse nihe tarbimise ja pahede suunas ning tulult ja tööjõult ära.
Aga maksumaksja oma pole ainult isiklik rahakott, vaid ka riik, mispärast selle vara tohutu defitsiidi juures on kohatud nii maksude maha tegemine kui ka rohkem-raha-kätte-võitudest rääkimine. Riik peab suutma meilt kogutud rahast tegema hädapäraseid ühiseid asju, mida üksi teha ei saa ja mis selle poolest on paremad kui sama sularaha igaühe peo peal.