Kalev Kukk: inflatsiooniralli alles algab (Äripäev)

Arvamus
|
22.03.2007

Kuni viimase ajani on meil räägitud inflatsioonist pea üksnes eurokõlbmatuse kontekstis, kusjuures põhjusi ja põhjendusi on leitud kõikjalt mujalt, mitte aga viimaste aastate rahapakkumise plahvatusliku kasvu juurest.

Kuni viimase ajani on meil räägitud inflatsioonist pea üksnes eurokõlbmatuse kontekstis, kusjuures põhjusi ja põhjendusi on leitud kõikjalt mujalt, mitte aga viimaste aastate rahapakkumise plahvatusliku kasvu juurest.

Nüüdseks on inflatsiooniprobleem ületanud pelgalt euro kasutuselevõtu tähenduse. Inflatsioonist on saanud Eesti arengu suurimaid riske. Kui teatav, hinnastabiilsusega veel samastatav inflatsioon (Euroopa Keskpank peab näiteks silmas kuni 2% tarbijahindade tõusu) toimib kui õli majanduse mootorile, siis inflatsiooni edasine kasv hakkab juba kui rooste majandust sööma.

Kui inflatsioon muudab mõttetuks säästmise ja hakkab genereerima inflatsiooniootusi, on asi ülitõsine. Lätlased paistavad olevat sellest aru saanud, iseasi on see, kuidas nad kavatsevad inflatsiooni vastu sõdida.

Eesti eurošansside põrumisel liigse inflatsiooni tõttu viidati ikka ja jälle mingile tulemuslikuks osutunud Sloveenia “rahvuslikule kokkuleppele”. Kriitikud uskusid, et euro saamiseks piisab aktsiiside ja käibemaksuga mängimisest. Ainult et vähemalt end monetaristideks pidavad (majandus)poliitikud pidanuks mõistma, et kaudsete maksude alandamine ei anna mingit tulu, sest sellega ringluses olev rahamass ei vähene. Kui mõne kauba hind vahest langekski, liiguks sellelt turult vabanenud raha teiste kaupade turule ja kergitaks seal hindu.

Kui Sloveenia eeskujust on üldse midagi kõrva taha panna, siis “likviidsuse likvideerimist”. Aastail 2004-06 (siin ja järgnevalt on võrreldud detsembri näitajaid) suurenes rahapakkumine M2 (sularaha ringluses + kõik hoiused) seal 16%, Eestis seevastu 82%.

Eeldada, et rahas kümblev Eesti suutnuks käia euro kasutuselevõtul ühte sammu “nappiva likviidsusega” Sloveeniaga, on naiivne. Muide, nende kahe aastaga suurenes rahapakkumine meist kiiremini vaid Lätis ja ka Leedu ei jäänud suurt maha (vastavalt 94 ja 60%).

Nende numbrite taustal tuleb karta, et Balti riigid on praegu pigem eelseisva inflatsiooniralli alguses. Algselt kinnisvaraturule pumbatud raha hakkab valguma laiali ja inflatsiooni tagant kütma.

Seda näitab fakt, et mittereguleeritavate hindade tõus ulatus Eestis veebruaris aastaarvestuses 5,9 protsendini. Aasta tagasi oli see veel 3% ja hakkas plahvatuslikult kasvama aprillis.

1976. aastal olevat Milton Friedman selleks, et stabiliseerida Tšiili majandust, soovitanud Augusto Pinochetile ainuvõimaliku lahendusena rahapakkumise kasvu piiramist.

Friedmani toonane kolleeg Chicago ülikoolist prof Arnold Harberger iseloomustas veerandsada aastat hiljem Friedmani panust Tšiili majanduse väljatoomisel katastroofist sõnadega: “Ta ütles tollast Tšiili majandust ja kogu sealset segadust nähes seda, mida oleks öelnud iga hea majandusteadlane.”

Tuleb tunnistada, et Eesti vajab praegu hädasti samalaadset autoriteetset soovitust. Eestis oleks aktsepteeritav inflatsioonitase 3-3,5%. Mitte rohkem.

Kui tulenevalt oma rahasüsteemist pole meil võimalik keskpangapoolset rahapakkumist ekspansiivselt suurendada, on meil siiski võimalusi piirata rahapakkumist turul, asugu liigraha allikad kus tahes. Iga meede, mis on suunatud välisraha sissevoolu negatiivsete mõjude neutraliseerimisele, on praegu hea.

Muide, hiljuti pensionile läinud Deutsche Bundesbanki ja Euroopa Keskpanga teenekas peaökonomist prof Otmar Issing peaks olema hetkel vaba mees.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt