Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et teda teeb ettevaatlikuks erakonna elukutseliste vaenlaste üksmeel uue üldkogu ja hääletuse vajalikkuses – sünniks uus pikk avalik etendus, pealegi vale muljega tõe pähe: skandaalist muutunud meeleolu ja küllap ka hääletajate ring muudaksid mingil määral tulemust, millest sünniksid lõputud uued liialdused ja spekulatsioonid.
Poliitika üks põnevusi on äraarvamatus, näiteks kuriteo ohvri avalik hukkamine, nagu viimastel nädalatel. Kui poodides on vargaplikad kinni ja vastutusele võetud, siis poliitikas on sarnase teo tegija hüüdnud «Püüdke varas kinni!» teiste suunas ning naudib nüüd hukkamise vormis poleemikat küll toidukauba usaldusväärsuse, küll omaniku eraelu üle, nõudmisi ettevõtte välja heitmisest erialaliidust ja avaldusi, et kõik koristajast kujundusarhitektini tuleks ära vahetada kui seotud.
Vabandan nende ees, kellel on vastik tolle vaatemängu ja temaks võimaluse andnud sisevalitsemiste pärast Reformierakonnas. Meil pole muud õigustust kui see, et oleme oma sisedemokraatia ehitanud teistest erakondadest suuremale liikmete usaldamisele, luues sellega paraku võimaluse ka petistest vähemusele. Oleme erakond, kes praktiseerib juhatuse otsevalimist, mitte valijameeste süsteemi, sest realiikme eemale hoidmine valimisotsusest on tundunud ohtlikum kasvõi mulje pärast, et kõike suunavad karvased käed. Oleme ainsad e-valimiselt, sest tuhandeid liikmeid ei mahutaks ükski üldkogu ära.
Osaluse suurendamine ja usaldamatuse vältimine oli ka põhjus, miks me ei valinud sama rangeid isikutuvastuse reegleid nagu on riigikogu valimistel. Juhtunud kuritarvitus ei otsustanud õnneks tulemust ning e-korraldus lubas tuvastada süüdlase.
Ma ei vabanda aga nende ees, kes tolle pahateo pärast ennast uhke ja õilsana tunnevad, kes pilluvad lammutavaid üldistusi kogu poliitika, riigikogu valimiste ja asjasse mittepuutujate suunas, kes annavad hävitavaid hinnanguid Eesti erakonnademokraatiale ning deklareerivad, et on ükskõik, kes ja mida tegi, moraalsed värdjad on kõik ja nii kui nii. Vabanduse asemel soovitan neil peegli ette astuda ja ausalt järele mõelda.
Esiteks, nõudjad ja parastajad, tuleks austada organisatsiooni enesekorraldusõigust ning keskenduda pettuse autorile ning organisatsiooni järeldustele. Teiseks tasuks loobuda silmakirjalikkusest.
Silmakirjalikkus algab üldistamisest ja probleemi laiendamisest. Nii nagu teil kodus ei lahenda olmevaidlust muude küsimuste, partneri isikuomaduste ega sugulaste asjasse segamine, ei ole siin abi asjasse mittepuutujate halvustamisest ega jutust, et tegu on «millegi enamaga».
Tunnistada maksab ka, et inimestevaheline konkurents sünnitab hõõrumisi igal elualal ning pole organiseerumise viisi, mis selle välistada suudaks. Ühingusse liitunud Inimene tahab olla parem, kesksem ja kõrgem, ent juurdepääs tippu või tuumikusse muutub sinna alusest või servast lähenedes aina kitsamaks ning hõõrdejõud tuntavamaks. Kui pärale ei jõutagi, ei tähenda see, et ring või püramiid või sinna kuulujad oleksid valelikud ning sinna kuulumine väär. Kui ring tundub liiga suur ning aktiivsus servades väike, siis tõdegem, et riigikogu valimisõiguslike ring on veel lõputult suurem.
Sama mõttega tuleks ennast rahustada erakondade laienemist kritiseerides, ehkki sellel kriitikal on mõte sees. Demokraatlikud protseduurid ei eita hõõrdeid inimeste liikuda tahtmisel, vaid kehtestavad neile reegleid. Viimaseid on rikutud, selles on küsimus.
Silmakirjalikkusest tiine on olnud loo meediakajastus. Mida selgemaks said asjaolud ja pettuse piirid, seda vägevamad olid pealkirjad «skandaali laienemisest» ning kramplikumad püüded teemat pikemalt päevakorral hoida, laiendada, ilmset kahtluse alla seada. Süüdlasest ja sarivaletajast sai legitiimne kriitik, talle tagati tribüün, talt osteti väljamõeldised esimeheks kandideerimise soovist, üldkogu ajaga manipuleerimisest, pikaajalisest ja massilisest manipuleerimisest teiste poolt, nimekiri liikmetest, kes justkui ei tohtinuks hääletada. Aga ka Mart Laar tõsteti ebaproportsionaalselt kõrgele, kui ta partnereid osatas, sest mitte kuidagi ei saanud olla ununenud (tema väljendi järgi) «seebiooperid» ta enda erakonna sisevalimistel. Tõsiasi, et konkurendid pole neid eneseupitamiseks ära kasutanud, ei tee neid olematuks.
Skandaali suurim õppetund on, et erakondade põhikirjad ja hääletuskorrad tehakse edaspidiseks vargakindlamaks.
Ma ei tea, mida arvab Reformierakonna volikogu, aga ettevaatlikuks teeb erakonna elukutseliste vaenlaste üksmeel ka uue üldkogu ja hääletuse vajalikkuses. Selle jutu häälekus on nakatanud ka mõnd sõpra, aga ka nende puhul olen ma muutunud tõrksaks – nagu alati juhtudel, kus argumendid on läbinisti vaid PR. Pealegi on viimasedki vastuolulised, sest sünniks uus pikk avalik etendus, pealegi vale muljega tõe pähe: skandaalist muutunud meeleolu ja küllap ka hääletajate ring muudaksid mingil määral tulemust, millest sünniksid lõputud uued liialdused ja spekulatsioonid.
Aga lausa eemaletõukav on mulle mõte, et sel juhul käiks elu häältevarga stsenaariumi järgi, lootuses, et üles köetud kired mobiliseerivad marginaalse vähemuse arutama tema liikmelisuse taastamist, 1500 ausat taheavaldust muudetaks aga tühiseks.