Ametlikel andmeil arutab riigikogu täna erakorraliselt energiapoliitikat. Tegelikult mahub energeetikat poliitika kõrvale vähe. Kelleltki peale autorite pole kuulda head sõna esitatavate eelnõude kohta ja teema ise on parlamendiarueluks lootusetult ebaküps. Hoopis toored on aga tehtavad ettepanekud ja kriitika.
Esimene küsimus on hoopis, miks siis erakorraliselt kogunetakse. Miks tehakse seda opositsiooni survel, kui kodukord ja tava eeldab enamuse toetust – kas tõesti on tegemist demokraatia triumfiga?
Riigikogu otsustamatus
Ma väidan vastupidist. Näeme seekord ja näeme tulevikuski opositsiooni eelnõude tõrjumist, sedakorda on tegemist aga riigikogu otsustamatusega. Kriitiline mass saadikuid on heitunud institutsiooni tümitamisest ning peab vajalikuks tõestada, et parlament töötabki ööd ja päevad, nagu ütleb pahatahtlik nali asespiikri sõnade «riigikogulane on valitud neljaks aastaks, 24 tunniks ööpäevas ja 365 päevaks aastas» ainetel.
Erakondadel on ka omad huvid, mis parlamendi väärikusele praegusel juhul head ei tee. Kes tahab tähelepanu iga hinna eest, kes diili mõne enese algatuse toetuseks tulevikuks. Müstiline on seejuures, et Keskerakond ja Rahvaliit on toetusega alla kirjutanud süüdistuskokkuvõttele oma erakonna liidrite, endise majandusministri Edgar Savisaare ja endise keskkonnaministri Villu Reiljani suhtes. Viimane on nüüd ka ise tunnistanud, et põhjustas riigile oma läbikukkunud energiapoliitikaga 20 miljardi kroonise kahju.
Koalitsiooni käitumine johtub arvamusest, et etenduse ebatõsidust ei suudeta avalikkusele tõestada, või põhimõttest, et kui kvoorum juba koos, peab osalema. Aga keegi ei arva, et sünniks mõni idee või otsus, mis erakorralise ürituseta sündimata jääks.
Õhtuks saab riigikogu öelda, et on näidanud üles tahet. Energeetikale on sellest seekord sama palju sooja ja külma nagu mis tahes saja inimese kogunemisest.
Selle kummalise propagandaürituse taustal tuleb end energeetikalainele sundida vägisi. Ei vääri ülekordamist, et põlevkivienergeetika on problemaatiline, aga temast loobumine pole veel jõukohane; et taastuvenergia on vajalik, aga tema kättesaadavus piiratud, et peame hajutama riske ja leidma alternatiive.
Selle kõigega tegelevad süvitsi professionaalid. Ka riigikogu ja valitsus ootavad nende ettepanekuid ja võtavad oma pädevuse piires ette vajalikke samme. Arengukava uuendamise vajadus pole uudis, mida vägisi toota.
Aga ettevõtmine ei tähenda Eestis agentuuride loomist, vaid struktuurides hoopis kärpeid, dubleerimise ja raiskamise kaotamist. Et lahenduste asemel ei looda ka uusi riigikogu komisjone, on kirjalikult kokku lepitud ka rohelistega.
Kõige häirivam on asja juures energiakriitikute süstemaatiline valetamine. Ilmselt ajakirjanduse mõjul on mõni riigikogu uus tulija arvamisel, et poliitikas on see igati reeglipärane. Hämamiste nimekiri saaks päris pikk, seepärast piirdun mõne näitega.
Kõige järjekindlam on jutt valitsuse tekitatud 20 miljardi kroonisest kahjust nelja aastaga. Originaalis seisab, et see on saamata jääva CO2 kvoodi hind. Peab põhjalikult manipuleerima tonni hinna ja kvoodi suurusega, et see summa laest võtta – senise 18 miljoni tonnise kvoodi juures oleme kuue miljoni ülejäägi müügist teeninud miljard krooni aastas.
Aga ka manipuleerimine ei õigusta seda räiget süüdistust, sest kvoodi vähendamise põhjused pole Stenbockis, vaid atmosfääris, Kyotos ja Brüsselis. See on teadlik poliitika fossiilenergeetika tõrjumiseks defitsiidi tekitamise teel. Veneaegse priiskamise järgi kvoodi saamine poleks enam kuidagi õigustatav.
Valitsuse energiapoliitika loidust, kirjutab Marek Strandberg, tõestab CO2 trahv (ÄP 06.08). Aga trahvi pole! Pole veel lõplikku kvootigi, veel vähem selle rikkumist ja karistust.
Tuuleenergeetikat toetab muinaslugu Eesti avamere tuulejaamast, mis paneks Põhja-Rootsi jõed tagurpidi käima ja nii energiat salvestama. Põhjendustes ignoreeritakse tõsiasja, et selleks pole elektrivõrku ega mõistetavatel põhjustel Rootsi tahet.
Tuule ebastabiilsus tähendab ka «vahelduvvoolu» ehk tarbimist siis, kui on tuul. Tehnilistel põhjustel tähendab ta ikka tohutuid stabiliseerimiskulusid ehk paralleelset näiteks gaasijaama.
Tuumaheidutus
Tuumaenergeetika kriitika toob garanteeritud poolehoiu, sest hirme on selles vallas alati palju. Seepärast on opositsioon siin eriti vastaline. Kuid kogu opositsioon on seotud Ignalina projektiga. Tegu on meie «loiu» valitsuse energilise vastusega CO2 saastele ja muudele kuhjuvatele muredele põlevkivienergeetikas. Aga ei saa juttugi olla sellest, et seejuures oleks ületatud oma volitusi.
Tuumaenergeetika toob ebakindluse, kirjutab Strandberg, sest uraani hind tõuseb. Paraku on see kõigi projektide ühine joon, et nõudlus tõstab hindu, on isegi hakkepuidu puhul. Eeltöö riskidega tegelebki ja näitab praegu, et tuumaenergia on odavaim.
Paradoks, et vajadusel võtavad rohelised toeks põlevkivienergeetikat toetava arengukava: aatomienergiat polevat 2005/2006. aastal ette nähtud. Iseenesest on arengukavad reaalsete võimaluste avatud kokkuvõte, mitte tõke uutele võimalustele. Aga luiskamises on oponendid suutnud ka siin olla järjekindlad – seniseski arengukavas on nii rahvusvaheline koostöö kui võimalik Ignalinas osalemine kenasti kirjas.