Igor Gräzin: Muinasjutt ja tegelikkus (SL Õhtuleht)

Arvamus
|
27.08.2008

See võib olla ökonomistidel natuke valus tajuda, aga majandusteadus pole omaette teadus, vaid tõelise teaduse – psühholoogia…

See võib olla ökonomistidel natuke valus tajuda, aga majandusteadus pole omaette teadus, vaid tõelise teaduse – psühholoogia – üks rakenduslikke alaharusid, mis tegeleb inimkäitumise tagantjärele kirjeldamisega poolmatemaatilises keeles. Selleks, et keegi mind pärast selle väite eest süüdlaseks pidama ei hakkaks, viitan majandusfilosoofia ühele suurimale autoriteedile.

Nüüdisaegse vabaturuökonoomika esiisa Adam Smith alustas oma teadustööd just eetika ja psühholoogia vallas (“The Theory of Moral Sentiments”, 1759) ja alles hiljem hakkas rakendama oma vaateid nendele inimsuhetele, mis tekivad siis, kui nad hakkavad vahetama omavahel kaupu, tööd ja kogutud rikkust. Muide, et võimalikke pahandamisi veelgi vähendada, kordan seda, mida olen tudengitele kinnitanud juba 30 aastat – ega juura kah teadus ei ole. Aga mis siis! Huvitav on ta ju ikka.

Manatud “kriis”

Paraku on nii, et tellisepaksustes majandusõpikutes räägitakse psühholoogiast paremal juhul paarikümnel leheküljel raamatu lõpus ja sageli sedagi mitte. Majandusliku teadmise tõeline alus: inimeste ning inimühenduste ja -hulkade psüühika käsitlemine on taandatud inimesega manipuleerimise kunsti tasemele (marketing, personaliotsing, reklaam vms.), milles ei puudu kahtlemata ka laadale ja süütule laadatüssamisele omane võlu, kuid millel majanduses (s.t. inimteadvuses) toimivate protsessidega suurt midagi ühist ei ole.

Reklaami- ja turundusfirmad ei õitse mitte sellepärast, et neid majandusele nii suurel hulgal vaja oleks, vaid sellepärast, et inimesed (tootjad ja tarbijad, müüjad ja ostjad) neid tahavad ja on valmis neile nende tegevuse eest maksma.

Meie majandusliku mõtlemise prohmakad said ilmseks siis, kui selgus, et me ka parima tahtmise juures ei tea, mis majanduses toimub. Ma ei räägi tendentsidest ja protsessidest, vaid lihtlabastest alusnumbritest: sisemajanduslik kogutoodang, inflatsioon, hinnaindeksid jne. Me rehkendame neist tuletatud numbreid kolmanda komakohani välja, unustades selle juures, et alusnumbrid ise on võetud lihtsalt ehku pealt.

Riigipanga, statistikaameti, erapankade analüütikute ja igasuguste instituutide lähteandmed ei erine meil nn. statistilise vea või inimliku eksimuse piirides, vaid kordades! Eesti majanduskasvu on hinnatud kord 0,5-le ja siis äkki 1,4%-le. See on võrreldavas mastaabis samasugune lugu, kui kirurg hakkaks pimesoolt otsima kusagilt põlve ja rinnanibu vahelt.

Sest majandusliku käitumise aluseks pole majandus, vaid psühholoogia. Börsiteadlastel ja -maakleritel on käibel termin “isetäituvad ennustused”. Kui hõikuda hommikust õhtuni peatselt saabuvast kriisist, siis see kriis ka tuleb. Ilmtingimata!

Samamoodi, nagu hinnatõusule (mis on paraku tegelikus poes igati reaalne) eelnevad sellekohased jutud, kuuldused ja paanikad. Tuletame meelde: kas te Tallinna mis tahes poes leiate hinna, mille kasvust poleks enne pikalt räägitud? See ongi just see, mida me praegu Eestis ja USAs näeme: tegelikus elus majandus toimib ja isegi kasvab, aga inimesed sealjuures majanduses endisel määral ei tegutse – ostud jäävad ostmata, investeeringud tegemata ja kaubad seisavad.

Majandus on tegelikult korras

Kusjuures meie ise pole ka keskmiselt vaesemad! Sest siin ta ju ongi – majanduse alustala: psüühika. Milles täna pesitseb igati põhjendatud ja seletatav tunne: kui mitte just lausa hirm, siis vähemalt ebakindlus ja kõhedus ometi. Ja Savisaare üleskutse taastada riiklik plaanimajandus pole mitte niivõrd pahatahtlik, kuivõrd instinktiivne. Hinnad tõusevad? Ülempiir ette! Palgad madalad? Kehtestada alammäär! Vihma sajab? Päike taevasse! Pavlovi koera ju mäletame – kelluke heliseb ja süljenäärmed nõristavad, ning mõtlemist ja teadvust pole vajagi. Ju siis toonase majandusministri Savisaare aegu ei helisenud.

Seega siis: mida teha? Vastus on lihtne ütelda ja pagana raske teostada – mitte midagi! Kordan: praegu ei tohi majandusega mitte midagi teha. Kõige vähem tohib jukerdada maksudega ja mis tahes majandustingimuste muutmisega (v.a. erandite vähendamine – nagu näiteks keskerakondlikele joomapidudele maksusoodustuste lubamine (ma mõtlen Õllesummerit)).

Sest majanduslik struktuur on laias laastus korras (ja naftahinnadki kukkusid juuli keskel üsna tugevalt ja peaksid samaga ka jätkama).ja psüühika vajab vaid kinnitamist: meie maksud ja majandustingimused on nii kindlad ja stabiilsed nagu surm ja hingeõnnistus.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt