Viimase viie päeva kolm sündmust on viinud kokku ajaloo ja tänapäeva – möödus 100 aastat esimese maailmasõja lõpust, Suurbritannia valitsuskabinett toetas pärast tulist vaidlust Brexiti kokkulepet ja Eesti valitsus ei leidnud üksmeelt ÜRO rändeleppe osas. Neid väga erineva ajaloolise kaaluga sündmusi ühendab üks joon – juhi vastutus.
Sõda, mis lõpetas rahu
Mooniõis on sümbol, mis märgib miljonite noorte meeste kaotatud elusid esimeses maailmasõjas. Sõda, mis lõpetas sajandi kestnud rahu, hävitas lugematul hulgal inimelusid, lõhestas ühiskonnad ja purustas majandused. Tunnustatud Kanada ajaloolane Margaret MacMillan ei küsi oma esimest maailmasõda ja selle tekkepõhjusi põhjalikult analüüsivas raamatus „Sõda, mis lõpetas rahu“ miks Suur Sõda algas. Ta küsib hoopis miks toona pikim rahuperiood Euroopas ei jätkunud? Vastus on häirivalt lihtne. 1914. aasta suvel sõltus sõda või rahu väikese arvu kindralite, kroonitud riigipeade, diplomaatide ja poliitikute ehk toonaste juhtide otsustest. Ja sõda võitis, olles ühtlasi proloogiks teisele maailmasõjale. Selle arvamusloo kontekstis on märgiline, et teise maailmasõja järel pandi alus tänasele maailmakorraldusele, kus rahvusvahelise koostöö keskmes on ÜRO. Teise maailmasõja järel sündis Euroopa Liit, mille loomise peamine eesmärk oli vältida uue sõja puhkemist Euroopas. See on midagi, mida kiputakse liiga tihti unustama.
Suurbritannia vajab suurepärast peaministrit
David Cameronist sai Suurbritannia peaminister 11. mail 2010. Meenub üks selle aja Financial Times’i arvamuslugu, mis sedastas – ajad on sellised, et Suurbritannia vajab mitte lihtsalt head, vaid suurepärast peaministrit. 23. juunil 2016 hääletasid britid Cameroni algatatud referendumil Euroopa Liidust lahkumise poolt. Mäletan eredalt 24. juuni varajasi hommikutunde Pariisis kui ärkasin saabuvatest teadetest sumiseva telefoni peale. Oli juhtunud see, mida me eelmisel õhtul ei uskunud juhtuvat. Ühe suure prantsuse panga juht ütles tol hommikul – see mis oli laual eile õhtul, ei ole enam laual täna hommikul. Cameroni asemel sai peaministriks Theresa May. Illusioon, et Euroopa Liidust väljas on elu parem kui liidu sees on tänaseks purunenud. Keegi ei ole võitnud. Theresa May on pidanud kogu oma ametiaja haldama kriisi ja võtma vastutust, kodus ja Euroopas. Ja kriis ei ole veel läbi. Ehkki kabinet toetas lõpuks lahkumislepingut, teatas valitsuse Brexiti minister Dominic Raab 12 tundi hiljem tagasiastumisest – ma ei saa toetada lepingut, millesse ma ei usu.
Juhi vastutus
15. novembril ei jõudnud peaminister Ratase valitsus kokkuleppele kas toetada või mitte toetada ÜRO rändelepet. Antud kontekstis ei olegi oluline lepe, vaid see, et peaminister ei olnud valmis võtma juhi vastutust. Igaüks, kes on töötanud juhina teab, et juhi tähtsaim ülesanne on võtta vastutus ja otsustada. Erapooletuks jäämist juhi valikutes ei ole. Sest sinu kui juhi poole vaatab sinu meeskond, sinu kliendid, sinu rahvas. Nad soovivad suunda, selgitust ja julgustust.
Mõned isiklikud näited. 1992. aasta talvel pidin Tartu Kommertspanga moratooriumitoimkonna liikmena teatama panga aktsionäride üldkoosolekul Vanemuise teatri lavalt, et nende raha on kadunud ja hoiustajate raha suuresti ka. Uskuge, see ei olnud toona 25. aastasele noormehele kerge. Aga valikut ei olnud ja vastutus tuli võtta.
1998. aastal rippus Eesti krooni saatus sellest, kas Põhjamaade pangad otsustavad võtta kontrolliva osaluse Eesti suuremates pankades või mitte. Käisin koos paari kolleegiga Soome Pangas ja Rahvusvahelises Valuutafondis, et valmistada ette plaan B juhuks kui läheb vaja välisabi. Läks hästi, rootslased tulid, ostsid pangad ja abi ei läinud vaja, kroon püsis. Vastutus sai võetud.
2008. aastal kuulutasid kodu- ja välismaised analüütikud Eesti krooni ja Rootsi pankade vältimatud hävingut. Seekord sai käidud nii Washingtonis, kui lugematuid kordi Rootsis ja Londonis. Et rääkida oma lugu ja võtta vastutus Eesti krooni ja panganduse püsimise eest. Edukalt. 2011. aastal liitus Eesti euroalaga, sama vahetuskursiga, mis oli püsinud muutumatuna aastast 1992. Eesti oli üks vähestest riikidest, kes viimase finantskriisi ajal ei pidanud sentigi kulutama pankade toetuseks.
2013. aastal Küprose abipaketi läbirääkimised. Euroopa Stabiilsusmehhanismi Küprose missioonijuhina oli minu vastutus, et abipakett saaks selline, et võlausaldajad, sh Eesti ei peaks muretsema, kas raha saab tagasi makstud. Inimlikult oli mu soov, et ühest väikerahvast, kelle ajalool on palju sarnasusi meie omaga, ei sõidaks bürokraatlik masinavärk lihtsalt üle. Küpros on siiani hästi hakkama saanud ja toetus abiprogrammile püsinud kõrge.
Igaüks kes on istunud läbirääkimiste laua taga teades, et sinu sooritusest sõltub riigi ja inimeste heaolu, mõistab ja tunnetab seda vastutuse koormat, mida see hetk kannab. Ta teab, et tuleb teha valikuid ja otsustada. Luksust mitte otsustada ei ole.
Võimetus jõuda kokkuleppele ÜRO rändeleppe osas on mängukriis. Kuid otsustusvõimetus mängukriisis tähendab kaost päris kriisis. Seni on selles küsimuses juhi vastutust võtnud ainult välisminister ja justiitsminister. Hea peaminister, aeg on võtta juhi vastutus. 15. novembril pidasite valitsuse istungi Õpetajate majas. Samas hoones, kus 100 aastat tagasi Ajutine Valitsus. Toonane Ajutine Valitsus on ajatu, tänane paistab üha enam ajutisena. Ent Eesti riik peab olema hoitud 24/7 ja selle eest vastutab esimesena peaminister.
16. novembril 2018
Loe ka Postimehest
The post Juhi vastutus appeared first on Andres Sutt.