Yana Toom avaldas küüditamise aastapäeval kohati üsna vaimuka kriitika loodava valitsuse ideele saata Ida-Virumaale eriesindaja. Miskipärast välistab Toom täielikult võimaluse, et eriesindaja võiks piirkonnale kuidagi kasuks tulla ja tema saatmist kaalutakse Ida-Viru elujärje parandamiseks. Aga vaidlus sellise institutsiooni otstarbekuse üle on täitsa vajalik ja mul puuduvad erilised emotsioonid nii poolt kui vastu suunas.
Viimast ei saa väita Toomi artiklis justkui möödaminnes esitatud näidete kohta lahkuva valitsuse hirmutegudest, mis olevat esile kutsunud putinistide edu Ida-Viru valimistel.
Suurem osa Toomi loost käsitlebki mitte eriesindaja problemaatikat, vaid hoopis okupatsioonimonumentide mahavõtmist. Toom toob kolm näidet maha võetud mälestusmärkidest ja muudetud tänavanimedest. See olevat politruklik ja haavav. Kõigepealt nimetab Toom Narva tanki, mis onud „ebaselge päritoluga rauast sõjamasin.“ Just just, rohelised mehikesed Krimmis olid ka ebaselge päritoluga murelikud kodanikud. Aga kuna isegi Toom ei leia tanki kaitsmiseks rohkem argumente, siis unustame ka meie tanki, sest tank ei olegi Toomi põhiline mure.
Toom kirjutab nõnda: „Sõna otseses mõttes sõideti üle ka nendest monumentidest, mis olid seotud reaalsete inimestega. 21-aastane nooremleitnant Igor Grafov hukkus septembris 1941, forsseerides Narva jõge. Tema mälestussammas lihtsalt tambiti mulda. Buldooseriga. Vaadake – inimene hukkus enne Nõukogude võimu taastamist, ometigi seostatakse teda okupatsiooniga, mis leidis aset peale tema surma. Jätkates seda mõttekäiku jõuab igaüks järelduseni, et Solmanile, Danilson-Järgile, aga ka teistele valitsusliikmetele oleks meelepärasem, kui Grafov ja kogu Punaarmee jääksid teisele poole Narva jõge. Kes aga oleks siinpool? Vastus, mille andis sellele retoorilisele küsimusele Mihhail Stalnuhhin, tõi talle kaela suure pahanduse, aga valijate toetus oli pahandusest suurem.“
Esiteks Toom eksib või eksitab Grafovi langemise kuupäevaga. Septembris 1941 ei olnud Narva jõel mingeid lahinguid, sakslased olid 20. augustil 1941 juba Luuga jõe joonel. Gafov langes 22. veebruaril 1944. Ta oli Punaarmee Leningradi rinde 2 Löögiarmee 208. seniitsuutükiväe polgu rühmakomandör. „Inimene hukkus enne Nõukogude võimu taastamist, ometigi seostatakse teda okupatsiooniga“ ütleb Toom. 1944 aasta jaanuaris algas sakslaste suure taganemine Leningradi alt. Veebruari alguses jõuti Eesti piirile ja üsna kiiresti ka Narva jõeni. Mitu aastat rindel olnud saksa üksused olid kurnatud, demoraliseerunud ja kandnud suuri kaotusi. Eesti põraandaalne vastupanuliikumine, kes planeeris iseseisvuse taastamist oodatava saksa kaotuse järel ja oli seni saksa ebaseaduslikke mobilisatsioone vastustanud, jõudis pärast konsultatsioone kõigi Eesti poliitiliste jõududega otsusele, et riigi piire tuleb kaitsta isegi kui seda peab tegema sakslastega koos.
Sakslased kuulutasid 1. veebruaril 1944 Eestis välja üldmobilisatsiooni 1904-23 aastal sündinud meestele. Pärast moodustuva Eesti Rahvuskomitee ehk põrandaaluse valitsuse otsust mobilisatsiooni tingimuslikult toetada, kirjutas natsiokupatsiooni vastane vastupanuajaleht Vaba Eesti: /…/ Eesti teadlike ringkondade seisukoht Litzmanni ja Mäe mobilisatsioonikäskude suhtes on senini olnud eitav. Eestist saadud jõude on nad kasutanud Suur-Saksamaa natslike võimu- ja maade ahnitsemise sihtide saavutamiseks. Meie rahvuslikke eesmärke ei respekteeritud vähimalgi määral. Vihjati ainult mingile ebamäärasele elamisvõimalusele “Uues Euroopas”. Eks orjalgi ole mingisugune elamisvõimalus.
Selles osas ei ole meie seisukohtades muutust. Lohse-Litzmanni ja igasuguste landesveerlaste kamp on endiselt võimul ja tallab jalge alla eestlaste eluõigusi, kas otseselt või oma käsilaste kaudu. /…/
Praegusel hetkel taanduvad need ohud tagaplaanile. Meie maad ja rahvast ähvardab ajaloo suurim oht — verise ja halastamatu vene enamluse näol. Siia pääsemisel ähvardab see kogu meie rahva — viimse eesti mehe ja naise. Eesti rahvas on Mäe ja teiste reetjate kohta oma sõna ütelnud. See hinnang jääb püsima. Kuid praeguses olukorras, kus kaalul on meie rahva elu või surma küsimus /…/
Eesti rahvas peab koonduma relvastatud jõuks, millel on ainult üks eesmärk: võitlus oma kodumaa eest. Selleks pole teist võimalust kui sõjaväeteenistusse astumine käimasoleva mobilisatsiooni raames.“
7. veebruaril 1944 esines vastavalt kokkuleppele vastupanuliikumisega raadios seaduslilk peaminister Jüri Ulluots ja kutsus mehi piiride kaitsele. 17 veeburaril tungisid venelased mitmel pool üle Narva jõe, sealhulgas Riigiküa juures, kus lõid nn Riigiküla (ka Vaasa) sillapea. Veeburari esimestel nädalatel jõudsid rindele mitmed Eesti üksused, Riigiküla juures Eesti Diviisi värskelt mobiliseeritutega tugevdatud 46 rügemendi I ja II pataljon. Eesti üksused võtsid Narva jõe joone kaitse üle 21. veebruari õhtuks. Saabumas oli Eesti Vabariigi aastapäev ja pataljoniülemad otsustasid, et tähistavad seda venelaste Narva jõe taha löömisega. Sellest plaanist esialgu ülemustele ette ei kantud. Rünnakut sillapea vastu juhtis Tondi sõjakooli lõpetanud kapten Rudolf Bruus, lahingutes paistis kõige enam silma rühmaülem, Solldinost pärit Rein Oskar Männik ja 6. kompanii ülem Martin Hunt. Bruus astus muide vanas eas, pärast vangilaagreid ja õppejõutööd uuesti Eesti kaitseväe teenistusse ja töötas Kaitseväe peastaabis väljaõppeohvitserina minnes erru kolonelleitnantina. Martin Hunt ja Rein Männik langesid samas Riigikülas 25. juulil 1944.
Grafovi langemise kohta teame ainult ametliku nõukogude teate järgi, et ta olevat 22. veebruaril oma rühma langenud kuulipildurit asendama tõtanud ja „sakslaste korduvate. Rünnakute järel“ ise langenud. Selle eest sai ta postuumselt N Liidu kangelaseks. Kuigi 803 polgu rindepäeviku järgi oli neil sel päeval ainult üks langenu ei hakka me mehe lahingus langemise asjaolusid kahtluse alla seadma, sest neist sõltumatult oli tegemist üle Eesti piiri tunginud okupeeriva võitlejaga ja tema vastas olid Eesti kodanikud, kes oma maad kaitsesid. Nii et kui Toom imestab, et „seda seostatakse okupatsiooniga“, siis mitte ei seostata vaid see oligi okupeerimise algus, esialgu ebaõnnestunud. Riigiküla sillapea likvideerisid Bruusi mehed 24. veebruaril 1944 ja tähistasid siis vabariigi 26 aastapäeva. Grafov on muide maetud Jamburgi ehk Kingiseppa, väljapoole Eesti Vabariigi piire ja puhaku ta rahus. Aga tema mälestusmärgile Eestis kohta ei ole.
Miks. Sellepärast, et kui Toom küsib, „kes oleks siia poole jäänud“ kui „Grafov ja kogu Punaarmee“ oleks jäänud teisele poole, siis „siiapoole“ oleks pärast Saksamaa kaotust jäänud Eesti Vabariik.
Muide, kes siinpool riiki kaitsesid vastab ka eelpool tsiteeritud Vaba Eesti teksti autor Endel Inglist ülekuulamisel NKGB-s: Nõukogude võimu kehtestamist Eestis ja astumist NSV Liidu koosseisu ma ei tunnistanud varem ega tee seda ka praegu, ning seetõttu oma tegevust Eestis kodanlik-demokraatliku korra kehtestamiseks ja NSV Liidust lahkulöömiseks ei pea kodumaa reetmiseks, sest pean oma kodumaaks kodanlik-demokraatlikku Eestit. Teatan sellest täiesti teadlikult ja ei ütle mitte kunagi ega mitte mingitel tingimustel lahti oma sotsiaaldemokraatliku partei ideedel rajanevatest vaadetest.” Endel Inglisti lasid venelased maha 4. oktoobril 1945. Narva rindel sõdinud eesti sõduri kohta kirjutas aga Inglist, et hetkest mil eestlane asus kaitsma oma maad muutu ta „Suur-Saksa palgasoldatist Eesti vabadussõja Maleva sõduriks.“
Nii et jah, „nii Solmanile, Danilson-Järgile, aga ka teistele valitsusliikmetele“ nii 1944 aastal kui nüüd kui igavesest ajast igavesti on meelepärasem, kui Punaarmee jäänuks ja jääb teisele poole jõge. Ja see ei tähenda, et natside siia jäämine olnuks neile siis või praegu meelepärasem vaid ikka ainult sama vastuvõtmatu.
Toom pahandab ka Silllamäelt pärit N Liidu ohvitser Mihhail Rumjantsevi nimelise tänava ümbernimetamise üle. Toom ütleb, et Rumjantsev olevat olnud „ajateenija, kes hukkus Afganistanis 14. veebruaril 1983“. Toom taas eksib või eksitab. Mihhail Rumjantsev tõepoolest sündis Sillamäel 14. augustil 1957. Kuid ta õppis Rjazani Kõrgemas Õhudessantvägede komandöride koolis ja teenis kuni Afganistani minekuni Pihkva 76. diviisis ja N Liidu kontingendis Saksamaal ohvitserina. Afganistanis langes ta õhudessantüksuse vanemleitnandina. Kui ta oleks Afganistanis ellu jäänud ja 76. diviisis edasi teeninud võinuks ta näiteks osaleda 1989 aasta Bakuu ja 1991 aasta Vilniuse veresaunas, Tallinna teletorni ründamisel, mõlemas Tshetseeni sõjas, Gruusia sõjas ja Krimmi annekteerimises. Ukraina ründamiseks 2022 aastal olnuks ta juba liiga vana ja pigem olnuks ta 1994 aastast Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Eestis ja valinuks kohalikel valimistel Toomi või Petersoni. Igatahes ei, ta ei ole võrreldav nende eesti ja vene poistega, kes Eestis ajateenijatena sundmobiliseeriti, eesti kodanikud sealjuures rahvusvahelist õigust rikkudes, ja kes Afganistanis langesid. Rumjantsev on maetud Sinimäele ja puhku temagi tahus, aga tema sünnilinn peab hakkama saama ilma temanimelise tänavata.
Kui Toomi kriitika valitsuse eriesindaja määramise küsimuses peaks koalitsiooniläbirääkijaid milleski veenma, siis ehk mitte määramise ebavajalikkuses, külla aga määramisidee põhjuste murettekitavas akuutsuses.