Kolmapäev, 19. jaanuar 2022, riigikogu. Peaminister Kaja Kallas on palunud võimalust esineda julgeolekupoliitilise avaldusega. Temaga kaasas on kaitseminister Kalle Laanet, kellel on peaminister palunud läbirääkimistest osa võtta ja esineda omapoolse repliigiga. Sel päeval ja sel hetkel juhtuvad kaks asja. Üks neist kõigile nähtav ja teine üksnes tagantjärele tarkuse abil tuvastatav.
Kõigile nähtav oli see tavapärane absurditeater, mille nimeks on protseduurilised küsimused. Otsa tegi lahti Helir-Valdor Seeder, kes ei suutnud aru saada ega leppida mõttega, et ka kaitseminister oli tulnud riigikokku, kuigi tegu oli ju peaministri poliitilise avaldusega.
Heliri initsiatiivile haakisid end kiirelt külge riigikogu kõige „helgemad“ pead – Ernits, H-M Helme, Kingo, Reitelmann ja Grünthal. Opositsiooni arvamusliidrid said oma tahtmise – kaitseminister loobus pärast paaritunnist protseduurilist kemplust oma sõnavõtust ja lollus võitis jälle kord.
Peaministri poliitiline avaldus kuu aega enne suure sõja algust naerdi opositsiooni poolt lihtsalt välja. Nagu öeldud, see oli see nähtav osa.
Nähtamatu osa
Teine asi, mis juhtus ja millest inimesed alles hiljem aru said, oli see, et sellest päevast algas Kaja Kallase tähelend. Või olgem ausad – sel päeval algas Eesti läbi aegade kõige säravam poliitiline karjäär, mis omakorda viis Eesti maailmakaardile suuremana kui kunagi varem. Sel päeval sündis Sõjaprintsess. Tõsi küll, see nimi läks käibele alles paar kuud peale sõja algust, aga see oli juba üksnes tegelikkuse vormistamine.
Kaja Kallas ütles oma toonase avalduse algatuseks: „Aitäh! Pean alustuseks ütlema, et selles julgeolekuolukorras, kus me täna oleme, on ausalt öeldes uskumatu, et te peate oluliseks seda, milline minister võib olla saalis ja milline ei või. Ma olen siin sellepärast, et pinged meie piirkonnas on kasvanud erakordselt suureks. Olen täna teie ees selleks, et rääkida järsult halvenenud julgeolekuolukorrast meie ümber ja teha ka ettepanekud julgeoleku tugevdamiseks“.
Tänaseks on paljud inimesed, ka ajakirjanikud, unustanud, milline teadmine ja meeleolu valitsesid sel hetkel sõjaohu osas. Tagantjärele usuvad miskipärast ka näiteks ERR-i ajakirjanikud, et jaanuaris 2022 oli ju kõigile selge, et sõda algab ja julgeoleku olukord oli kriitiline. Ometi küsis Astrid Kannel samal õhtul AK otsestuudios peaministrit energiahindade kompenseerimise teemal pinnides, et ega ometi Kaja Kallas oma julgeoleku teemalist avaldust ei teinud just selleks, et uue teema tõstatamisega lämmatada asjaolu, et energiateemal pole koalitsioonis kokku leppida suudetud?
Mäluvärskendus
Mäluvärskendus on hea soovitus selles kohas. Lugege kasvõi Owen Matthewsi raamatut „Häving“ ja saate teada, et ameeriklased hoiatasid ukrainlasi ja oma NATO liitlasi venelaste pealetungi eest novembris 2021. Ukrainlased ei uskunud seda hoiatust, ei uskunud päriselt kuni 23.veebruarini 2022.
Euroopas oli tegelikult ainiult kaks riiki, kes võtsid seda hoiatust täie tõsidusega kuulda ja tegutseda. Need olid Suurbritannia ja Eesti. Ja seda mitte seepärast, et nad kaljukindlalt teadsid, et tuleb sõda. Vaid seepärast, et kui sõda oleks alanud, siis oleks olnud hilja teha paljusid asju, mida enne sõda oli võimalik teha. Eesti valitsus otsustas saata juba detsembris Ukrainale relvaabi ja jaanuaris tehti lisaeelarve meie oma kaitsevõime tugevdamiseks. Hiljem on väidetud, et just Eestist saadetud Javelinid aitasid sõja puhkedes kaasa sellele, et venelased ei suutnud Kiievit vallutada.
Imetlemise ja vihkamise objekt
Aga tagasi 19.jaanuarisse ja riigikogusse. Sel päeval ei sündinud mitte ainult Sõjaprintsess, sel päeval sündis ka vastumeelsus ja viha ühe kaasmaalase sellise säramise vastu. Teisisõnu – Sõjaprintsess ei olnud juba algusest peale mitte ainult imetlemise vaid ka vihkamise objekt.
Mis oleks veel eestlaslikum, kui kõigepealt püstitada monument ja siis raisata ülejäänud elu selle monumendi lammutamise üle kaklemisele. Ühest küljest imetleti Kaja meelekindlust, head esinemisoskust välismaal ja seda tähelepanu, mis talle ja seega kogu Eestile osaks said. CNN, Le Monde, BBC, New York Times, The Times, praktiliselt iga endast lugupidav ajakirjandusväljaanne, tahtsid järsku teada, mida arvab Eesti peaminister Venemaast, sõjast, maailmast. Imetlusväärne, ütlesid paljud Eesti ajakirjanikud.
Õnneseen, kirusid opositsioonipoliitikud ja kujutasid ennast Kaja asemele. Mõned neist ei piirdunud pelgalt unistamisega, vaid pidasid plaani valitsuse kukutamiseks ja vana EKREIKE uuesti võimule toomiseks. Paraku tõmbasid sellele kavatsusele joone peale ühest küljest Keskerakonna venemeelsed saadikud, kes sõja eelõhtulgi ei suutnud Venemaa agressiooni hukka mõista ja teisest küljest Isamaa keeldumine minemast valitsusse, mille peaministriks olnuks Martin Helme. Jüri Ratas pakkus viimases hädas peaministri tooli Helir-Valdorile, aga ka sellest pakkumisest ei olnud Isamaa juht huvitatud, eelkõige selle pärast, et seda plaani ei toetanud tegelikult kunagi Martin Helme.
Uus vihkamise laine
Ei hakka siinkohal pikemalt kirjutama sellest, kuidas suvel vahetus koalitsioon ja mis sellest sai. Sest varsti olid valimised ja kõik algas nagunii täiesti uuelt, puhtalt lehelt. Paraku sündis valimistest ka uus vihkamise laine Sõjaprintsessi vastu, kes iskliku rekordilise häältesaagiga vedas kogu Reformierakonna ülekaaluka võiduni.
32 000 häält Kaja Kallasele ja 37 mandaati Reformierakonnale riigikogus ajaks pöördesse tasakaalukamadki inimesed kui EKREIKE juhtfiguurid. EKRE teatas, et valimised on võltsitud, Isamaa süüdistas Kaja Kallast selle, et too valimiskampaania käigus sidus EKRE ja Isamaa ühte punti ning Keskerakond ajas nigela valimistulemuse Venemaa kallaletungi kaela Ukraina vastu. Kokkuvõttes pole ükski EKREIKE osapool siiani tunnistanud valimistulemusi, ega seda, et valimistel on tagajärjed. EKREIKE ühine eesmärk oli ja on Kaja Kallase kukutamine ning erakorralised valimised.
Sel eesmärgil alustati uue riigikogu kogunemise esimestest päevadest täiemahulist obstruktsiooni kogu Eesti põhiseadusliku korra vastu. Eesmärgiks jooksutada umbe kogu avalik sektor alates riigikogust lõpetades valitsusega.
Osaliselt see õnnestuski ja normaalsesse töörütmi ei ole suutnud siiani naasta ei seadusandja ega valitsussektor. Seejuures toimus ka ajakirjanduse suhtumises selge muutus. Uus valitsuskoalitsioon tembeldati valetajate valitsuseks, kui selgus, et jutud eelarve tasakaalu viimisest ei olnudki tühipaljad valimiseelsed jutupunktid vaid valitsus kavatsebki tõsta makse ning vähendada kulutusi selleks, et riigieelarve kuristiku äärelt tagasi siledale maale vedada.
Eriti hulluks läks ajakirjanduse suhtumine siis, kui selgus, et ka nemad peavad oma pisukese panuse riigieelarvesse andma – valitsus otsustas ajakirjanduse käibemaksu tõsta 5-lt protsendilt 9-le. Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ütles mulle otsesõnu, et kui me seda teeme, kaotame järgmised valimised ja võimule tuleb EKRE.
22. juunil alustas Meedialiit kõigis kohalikes, maakondlikes ja üleriigilistes lehtedes kampaaniat „ „Kaja Kallas, kas tõesti dialoogi, faktide ja demokraatia vastu“, väites, et 4% võrra ajakirjanduse käibemaksu tõstmine tähendab sadade töökohtade kaotust ning tapab demokraatia. Ma ei tea, kuidas on läinud demokraatiaga. Minu usu ajakirjanduse erapooletusse tappis see kampaania aga kindlasti.
Seepärast on mul ka praegu toimuvat klaperjahti peaministrile raske näha kui siirast mure väljendust moraali ja eetika pärast. Et opositsioon teeb oma tööd ja korraldab nn. „kukekeste kambakat“, ei üllata. Et aga meie „sõltumatu“ ajakirjandus nii kallutatult suudab opositsiooniga ühte jalga astuda, üllatab. Mõned näited illustreerimaks mu väidet.
Postimees on mitmel korral muutnud oma juba avaldatud artikleid nii, et need oleks ikka negatiivsemad peaministri suhtes.
Nii ilmus Postimehes 28. augustil kell 00.00 artikkel pealkirja ja esimese lõiguga:
Kaja Kallase skandaal leidis välismeedias tagasihoidlikku kajastamist
Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku Venemaa suunalise äri skandaal leidis välismeedias küllaltki tagasihoidlikku kajastust, suur osa maailma juhtivatest väljaannetest on teemat küll maininud, kuid seda küllaltki tagasihoidlikult.
Kell 09.45 oli nii artikli pealkiri kui esimene lause muutunud järgmiseks:
Kaja Kallase skandaal on välismeedias pälvinud tähelepanu
Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku Venemaa-suunalise äri skandaal leidis välismeedias tähelepanu – suur osa maailma juhtivatest väljaannetest on teemat maininud.
Mis juhtus hommikul, kes nõudis muutmist, ma ei tea. Aga muudatuse eesmärk on ilmselge. Veel näiteid.
EPL avaldas 14.veebruaril 2023.aastal artikli pealkirjaga:
PEAMINISTRIUURING | Kaja Kallas on seekord tippvormis enne, mitte pärast valimisi
Artiklist selgub, et kaja Kallase toetus peaministrina on rekordkõrge, nimelt 34%
Samas väljaandes ilmus 25.augustil 2023.aastal aga artikkel pealkirjaga:
VÄLKUURING | Kabelimats? Kaja Kallase tagasiastumist toetab kaks kolmandikku eestlasi
Ometi näitab tagurpidi arvutus, et kui kaks kolmandikku on sinu vastu, siis üks kolmandik toetab sind. Mis siis vahepeal juhtus ja mis tingis sellise tõlgenduse? Käibemaksu tõus?
Kui juba Postimehest ja EPL-ist näited toodud, toon ühe ka ERR-ist.
President Karis ütles 4.septembril: „Minu isiklik eelistus olnuks, et valitsusjuht astunuks teda kriisi fookusesse tõstnud sündmustejada alguses tagasi. See olnuks teda ennast, tema lähedasi, valitsuse töövõimet ja Eesti sõnumite usutavust säästnud otsus“.
Samal päeval sai see uudis ERR-i portaalis pealkirja: „Karis: Kallas oleks pidanud kohe tagasi astuma“
Kas on vaks vahet?
Ajakirjanduse mundriau päästis siin vähemalt osaliselt Herman Kelomees, kes 30.augustil kirjutas EPL-is:
Lisahoope oodatakse ka Kadriorust. Ilmselt teeb president veel mõne avalduse. Opositsiooni turmtule all on Kallas varemgi olnud ja presidendi kriitika on osa kättemaksuaktsioonist, mida on Kadriorg Toomas Sildami vestlustest alanud skandaali tõttu pidanud.
Sellega ongi vist kõik öeldud, ehk isegi tõestatud. Käimas on Sõjaprintsessi tühistamine ja seda õigustab eelkõige tema olemasolu. Ettekäände leiab alati.