Kaheksa aastat tagasi toimunud riigikogu valimistel lubasid kaks meie ringkonna kandidaati tagada, et Toompeal ei tehta mitte ühtegi Pärnumaale kahjulikku otsust.
Pärnu Postimees, 10.02.2007
Kaheksa aastat tagasi toimunud riigikogu valimistel lubasid kaks meie ringkonna kandidaati tagada, et Toompeal ei tehta mitte ühtegi Pärnumaale kahjulikku otsust. Kuigi valituks nad ei osutunud, said mehed kokku päris korraliku häältesumma.
Samal ajal ei täpsustanud neist kumbki, mispärast võiks riigikogu Pärnumaa suhtes üldse vaenulikkust ilmutada.
Siiski võib arvata, et nüüdki soovivad valijad teada, mida meilt valituks osutunud parlamendisaadikud suudavad esmajoones Pärnumaa heaks ära teha.
Seadused on üldised
Riigikogus käsitletavad küsimused on olemuselt üleriigilised. Olgu need tulumaksu protsendi, pensionimäära või vanemahüvitisega seonduvad seadused. Karistusseadustiku, nimeseaduse või võlaõiguse paragrahvidest rääkimata.
Neil kõigil on ühesugune mõju ja jõud nii Põlvas kui Saares, Pärnus kui Harjus.
Siinjuures viitan riigikontrolör Mihkel Oviiri sõnadele selle kohta, et riigikogu liige peabki arvestama riigi huve laiemas mõttes, mitte ei tohi muutuda kohapealsete huvide esindajaks Toompeal.
Aga ometi ootavad Eesti 12 valimisringkonna valijad saadikutelt alati midagi erilist oma piirkonna jaoks. Ja valimiste ajal kipuvad saadikukandidaadid toetuse võitmiseks ise samuti esinema valijate kodukandi probleemide üliheade tundjate ja lahendajatena.
Näiteks võisime hiljaaegu ühest ajalehest lugeda, kuidas ühe erakonna esinumbrist valimiskandidaat Pärnumaal nii väga muretseb Tihemetsa kandi eluolu pärast.
Aga samal ajal teame sedagi, et temaga ühes parteis olev praegune haridusminister on seni selle küsimuse lahendamisse nimme loiult suhtunud.
Parlamendisaadik saab oma valimispiirkonna arengut mõjutada üsna mitmel viisil.
Üks lihtsamaid võimalusi on tõstatada valitsusliikmete ees mõni kohapealne probleem riigikogu infotunnis. Kui see tegevus saab avaliku tähelepanu osaliseks, on ministril päris keeruline oma seisukohti kaitsta või asja lahendamisest hoiduda.
Niisugust võimalust kasutasid täiesti õigesti ära riigikogu selle koosseisu need Pärnumaalt valitud saadikud, kes kaitseministrile päris valusaid küsimusi Pärnu pataljoni kohta esitasid.
Samuti võib saadik esitada kirjalikke järelepärimisi, et kontrollida oma kodupiirkonna mõne kohaliku omavalitsuse tehtud kahtlasevõitu otsuste õigsust või seaduslikkust.
Sellise nõudega saab riigikogu liige pöörduda väga erinevate riigiorganite, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolli või prokuratuuri poole.
Tõhus võimalus on riigikogu liikmel peaministrilt ametliku järelepärimise kaudu nõuda mõne kohalikul tasandil olulise tähtsusega küsimuse riiklikku lahendust.
Teame, et valitsuse moodustamiseks sõlmivad riigikogus koostööd tegevad erakonnad koalitsioonilepingu. Ja see on väga kõva sõna, kui sellesse õnnestub suruda ühe kohapealse tähtsa probleemi lahendus.
Hea näide on 2003. aasta koalitsioonileping, kus eraldi märgiti ära Pärnu haigla hoone valmis ehitamine.
Nüüdseks tundub pärnumaalastele uue haiglakompleksi olemasolu väga loomulik. Aga kahjuks olen kokku puutunud selliste mittepärnakatest “tarkpeadega”, kes kogu investeeringut ikka veel mõttetuks kulutamiseks peavad ja seda halvas mõttes poliitilise rahajagamise näitena esile tõstavad.
Kuivõrd Pärnu linn pole jõudnud kõigile väga vajaliku uue silla täpset asukohta ja maksumust kindlaks määrata, ei saa riigikogu uues koosseisus keegi selle valmimise riiklikuks toetamiseks parima tahtmise juureski mingit poliitilist kokkulepet sõlmida.
Veel on saadikuametis oluline tegutseda riigieelarve projekti koostamise juures.
Ikka eesmärgil, et üks või teine oma piirkonnale oluline investeeringuobjekt eelarves kajastuks. Siiski pole õige, kui keegi minu kolleegidest hiljem väidab, et just tema või tema erakond tagas mingi konkreetse objekti rahastamise kohalikus piirkonnas.
Riigieelarve vajab parlamendis seadusena vastuvõtmiseks vähemalt 51 poolthäält. Seega nõuab rahaliste küsimuste otsustamine riigikogus väga olulisi kooskõlastusi ning ametnike esialgselt kokkupandud riigieelarve projekt võib erineda ja peabki erinema sellest, mis lõpuks vastu võetakse.
Saadikute koostööst
Olen kuulnud arvamusi, et Pärnu valimisringkonna kaheksa saadikut peaksid oma erakondlikule kuuluvusele vaatamata rohkem koostööd tegema. Põhimõtteliselt võib selle seisukohaga nõustuda, sest Pärnu maavanemgi on meid kõiki nii mõnegi korra kokku võtnud ja maakonna valupunkte selgitanud.
Samal ajal mõelgem, mis juhtub, kui näiteks Tallinnast valitud kõik 29 riigikogu liiget otsustaksid ühise rusikana pealinna asja ajada. Neil oleks sel juhul jõudu ja voli paljudes küsimustes Eesti arengut omal soovil muuta. Vaevalt saaksime siis juttu teha üleriiklikust mõtlemisest ja fraktsioonide koostööst.
Kui aus olla, siis ühe korra on nii juhtunud. Paar aastat tagasi oli riigikogus arutusel Tallinna pedagoogikaülikooli muutmine Tallinna ülikooliks. Kõrgkooli uue nime poolt olid erakondlikule kuuluvusele vaatamata kõik parlamenti valitud tallinlased ja enamik seal kunagi hariduse omandanud saadikutest. Vastu olid need vähemusse jäänud riigikogu liikmed, kes pidasid ülikooliks vaid alma mater’it Tartus.
Olen kindel, et Pärnumaalt järgmise riigikogu koosseisu valitud liikmed esindavad oma valimispiirkonda igati vääriliselt ja oskavad üleriiklikul tegutsemistasandil kaitsta meie regiooni huve.