Euroopa Liidu tolleaegsed liikmesriigid võtsid 2001. aastal endile raske kohustuse tagada tõhus ja kõigile arusaadav ühine koostoimimine ka pärast nelja aasta tagust suurt laienemist.
Loodi Euroopa tulevikuvisioone arutav konvent, mis asus välja töötama Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse täpseid aluseid, tagama liikmesriikide pädevuse selgemat jaotumist ning täpsustama rahvusparlamentide volituste mahtu.
Kõik need küsimused võeti kokku Euroopa põhiseaduse lepingus, mis küll 2006. aastal Eesti riigikogus ratifitseeriti, kuid Prantsusmaal ja Hollandis rahvahääletusega tagasi lükati. Siiski kiire ettevalmistustöö Euroopa Liidu toimimismehhanismide uuendamise raskel teel jätkus.
Sellest tulenevalt kirjutasidki juba 2007. aasta detsembris Euroopa Liidu liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid Lissabonis alla Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu järgsele uuele kokkuleppele. Nimetatud dokumendiga tehakse olulisi muudatusi Euroopa Liidu omaaegsetesse aluslepingutesse.
Põhjusel, et algselt kuue riigi jaoks ettenähtud süsteem ei ole vähemalt 27 liikmesriigi puhul enam sama edukalt kohaldatav.
Kindlasti oli Lissaboni lepingu ettevalmistamisel liikmesriikidel mitmete küsimuste lahendamisel erinevaid seisukohti, kuid saavutatud kompromisside kaudu lähendati ka üpris erinevad arusaamad üksteisele.
Ilmselt oli see ka põhjus, miks kõik Euroopa Liidu liikmesriigid julgesid võtta endale kohustuse ratifitseerida Lissaboni leping 2008. aasta jooksul ja jõustada see 2009. aasta juunis.
Kuivõrd meie põhiseaduse kohaselt otsustab välislepingute ratifitseerimise riigikogu, tulebki täna Lissaboni lepingu küsimus Toompeal arutusele. Huvitav on märkida, et näiteks järgmisel päeval tehakse seda Iirimaal rahvahääletuse kaudu, sest nii nõuab sealne põhiseadus.
Mis muutub? Kõige tähtsam on see, et ka pärast nimetatud lepingu jõustumist jääb Euroopa Liit riikide liiduks. Tõe huvides peab ütlema, et kokkuleppe ettevalmistustöö käigus kostis nendegi hääli, kes oleksid meelsasti näinud Euroopa Liidu muundumist föderaalriigiks.
Õnneks need seisukohad laiemat kõlapinda ei leidnud ja selles mõttes meie omariiklus ohus ei ole.
Samas ei saa kindlasti Lissaboni lepingu ja Euroopa põhiseaduse lepingu vahele mingit võrdusmärki panna. Lissaboni leping kõigest muudab osaliselt, mitte ei asenda Euroopa Liidu aluslepinguid.
Seetõttu säilib ka varasem dokumentide rägastik. Samas on suur osa ka selliseid muudatusi, mis on oma sisult sarnased sellega, mida oleks kaasa toonud Euroopa Liidu põhiseaduslepingu jõustumine.
Olulisem muudatus on see, et Euroopa Liit saab nüüd ka de iure juriidilise isiku staatuse, de facto oli tal see juba niikuinii olemas suhetes teiste, liitu mittekuuluvate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Sellega seoses kaob lõpuks ära ka nimetuse Euroopa Ühendus kasutamine.
Kui seni oli raske aru saada, mis täpselt on Euroopa Liidu ainupädevuses ja milliseid valdkondi reguleeritakse koos liikmesriikidega ning kus on liikmesriikidel endal otsustusruumi, siis nüüd on see arusaadavam. Näiteks on Euroopa Liidu ainupädevuses tolliliit ja ühine kaubanduspoliitika, samuti siseturu toimimiseks vajalik konkurentsireeglite kehtestamine.
Sotsiaalpoliitikas, energiaküsimustes, turvalisuse tagamisel ja õigusalastes küsimustes on kompetents liidu ja liikmesriikide vahel selgelt jagatud. Lissaboni lepinguga täpsustatakse ka liitu astumise tingimusi ja tehakse viide konkreetsetele kriteeriumitele, millele peab selleks soovi avaldav riik vastama. Samuti on lisatud liikmesriigil Euroopa Liidust välja astumist võimaldav klausel.
Demokraatia tõhustamise mõttes on oluline, et Euroopa Parlamendi roll ja vastutus muutub Euroopa Liidu otsuste tegemisel edaspidi suuremaks.
Euroopa Liidu Nõukogus võetakse enamik otsuseid vastu mitte enam konsensuslikult, vaid olulise häälteenamusega.
Kahtlemata välistab see mingi otsuse puhul üksiku liikmesriigi blokeerimisvõimaluse, kuid suurendab ühist kompromisside otsimise valmidust. Siiski on küsimusi, mille otsustamisel säilitatakse ka Lissaboni lepingu jõustumisel liikmesriikide absoluutse konsensuse nõue. Nii on see näiteks ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas.
Liikmesriikide jaoks üks olulisemaid täiendusi on rahvusparlamentide osa suurendamine Euroopa Liidu otsuste tegemisel. Näiteks saavad parlamendid õiguse teostada kontrolli ka selle üle, kas Euroopa Liit on mingis küsimuses oma võimu kuritarvitanud.
Siinkohal tuleb nõustuda riigikohtunik Julia Laffranque’i arvamusega, et meil tuleb edaspidi otsustada, kas ja kuidas Lissaboni lepingust lähtuvalt täiendada riigikogu pädevust Euroopa Liidu alastes küsimustes ning kuidas seda riigisisestes seadustes fikseerida.
Tuleb loota, et Lissaboni lepinguga saavad kõik Euroopa Liidu edasist edukat toimimist tagavad reformid kehtestatud.
Kuivõrd igal Euroopa Liidu liikmesriigil, nii suurel kui ka väiksel, on alati oma erihuvid, oleks selles vallas kompromisside jätkuv otsimine väga keerukas ja võib-olla isegi ummikteele viiv. Seetõttu ongi riigikogul ees vaid üks valik, mis seisneb Lissaboni lepingu kiires ratifitseerimises.