Paljud Vene poliitikud on vahetanud fašismi õudused ja kuritööd igapäevase poliitilise populismi tarbeks peenrahaks, andmata endale aru, mis tegelikult oli fašism ja milliste jubedustega selle ideoloogia kandjad hakkama said.
Postimees, 06.08.2007
Paljud Vene poliitikud on vahetanud fašismi õudused ja kuritööd igapäevase poliitilise populismi tarbeks peenrahaks, andmata endale aru, mis tegelikult oli fašism ja milliste jubedustega selle ideoloogia kandjad hakkama said.
Me kuuleme pea üle päeva eri Vene poliitikutelt, kellest paljud kordavad etteütlejate etteantud teksti, et Eesti heroiseerib fašismi ja siin tõstab pead uusfašism. Samas jäetakse nende jaburate süüdistuste kõrval täiesti tähelepanuta need muret tekitavad tendentsid, mis iseloomustavad Venemaal kujunevat ideoloogiat. Ja sellel kujuneval ideoloogial on ohtlikult palju sarnasusi just selle nähtusega, milles Vene poliitikud Eestit süüdistada armastavad.
Nädalapäevad tagasi mälestasid paljud venemaalased 1937. aasta massirepressioonide ohvreid. Nii pandi Moskvas lilli Solovetsi mälestuskivi juurde, millega mälestatakse Nõukogude Venemaa ja Stalini režiimi kuritegude ohvreid. See kivi asub Ljubjanka väljakul ehk samas kohas, kus asus NKVD peakorter, millest on sildivahetuse abil saanud praeguse Venemaa julgeolekupolitsei FSB peakorter.
Pisut enam kui aastaga ehk 1938. aasta novembriks oli Venemaal represseeritute nimekirjas 1,5 miljonit inimest, kellest 700 000 tapeti. Tähelepanuta ei jäetud represseeritute lapsi, keda nimetati «sotsiaalselt ohtlikeks lasteks» ning keda karistati 5–8-aastase vangistuse või orbudekodusse saatmisega.
Vaid mõni aasta pärast terrorilainet Venemaal tabas sarnane õudus okupeeritud Eestit ja eestlasi. Ja seega võib nüüd Eestil ja Venemaal nii mõneski küsimuses olla erimeelsusi, kuid meil on sarnane mälupilt rahvaid tabanud kurjusest. Mälu ei ole võimalik kustutada kõrgete poliitiliste avalduste või labase ajuloputusega. Sündmusi ei saa olematuks teha – küll saab neile anda õiglase hinnangu ja rääkida juhtunust õigete nimedega. Et hajutada mineviku varjud ja tagada kõigi represseeritute ning nende järeltulijate hingerahu. Ja luua ühiskonna moraalse arengu eeldused.
Kuid kõige selle asemel kuuleme valimatuid valesid naabrite, sealhulgas Eesti aadressil ning sellega kaasnevat üleüldist ajuloputust Vene ajakirjanduses.
Mulle teevad muret arengud Vene poliitikas. Kujutage ette, et Saksamaa juhid tähistaksid suure pidulikkusega gestaapo loomise aastapäeva. See on mõeldamatu ja midagi sellist ei juhtu. Samas on Venemaal korduvalt tähistatud 20. detsembril suure pidulikkusega ja president Putini osavõtul julgeolekutöötajate päeva. Sel kuupäeval loodi tšekaa ehk üks julmemaid ja kuritegelikumaid organisatsioone maailmas, mille järeltulijad olid NKVD, KGB ja nüüd FSB.
Venemaa presidendi Putini tsitaati «Nõrku pekstakse!» kandis hiljutises Kremli loodud noorteorganisatsiooni Naši suvelaagris üks silmatorkav loosung. Mis ideoloogia see oli, mis XX sajandi kolmekümnendatel aastatel jõudu saanuna ei sallinud teistsuguseid, sealhulgas nõrku, vigaseid ja nõrgamõistuslikke? Seesama Kremli noorteorganisatsioon Naši on kuulutanud, et just nende ridadest tuleb uus Vene eliit ehk uued poliitilised ja majandusliidrid. Samas ülistab našistide liikumine president Putinit ja tema poliitikat.
1930ndate ja 1940ndate esimesel poolel oli fašistlikul Saksamaal Napola-koolide võrgustik, kus kasvatati, arendati ja hariti uut saksa eliiti, nii poliitilist kui majanduseliiti, kes pidas loomulikult ainuõigeks suure juhi ideid.
Meenutan siinkohal, et needsamad našistid piirasid ja ründasid aprillis-mais ka Eesti Moskva saatkonda.
Eelmisel aastal saadeti Venemaalt rahvustunnuse alusel välja tuhandeid grusiine ning nüüd pärast massiivseid Eesti-vastaseid aktsioone võib näiteks mõne Moskva baari uksel kohata silti «Eestlasi ja grusiine ei teenindata!». Mis ideoloogia see oli, mis sallis ligi 70 aastat tagasi äride ustel silte, et teatud rahvusest inimesi ei teenindata?
Igasugune massiline ajupesu viib ohtlike, aga ka jaburate tagajärgedeni. Nii arvas 60 protsenti venemaalastest juuni algul, et 140 miljoni elanikuga Venemaa suurim vaenlane on 1,4 miljoni elanikuga Eesti. Selliseid tulemusi võib anda süsteemse ajupesu ja kriitikavaba meele sümbioos.
Ma sooviksin, et Vene poliitikud mõtleksid enne Eestile järgmiste fašismisüüdistuste pildumist tõsiselt, mida see sõna, mida see ideoloogia tegelikult tähendab. Ja kas tänapäeva Venemaalt ei leia liiga palju liiga sarnaseid nähtusi.
Eesti soovib naabrina näha vaba ühiskonnaga demokraatia poole pürgivat Venemaad, kus ei räägita tõsise näoga mingist Venemaale ainuomasest «suveräänsest demokraatiast». Tegelikult väljendub see aga Venemaa asetsemises Freedom House’i meediavabaduse indeksi järgi 160. kohal ehk samal tasemel Põhja-Korea ja Kuubaga. Rääkimata sellest, et Ajakirjanike Kaitse Komitee andmetel on Venemaa üks ohtlikumaid riike ajakirjandustegevusele. Alates 1993. aastast on Venemaal hukkunud 44 ajakirjanikku, millega on Venemaa ohtlikkuse poolest 3. kohal maailmas.
Našistide suvelaagris rippus ka loosung, et «Eesti fašism ei lähe läbi». Vastab tõele, sest millelgi pole läbi minna. Samas oleks kena, kui see tulevane Vene eliit muretseks vähemalt sama palju Venemaa enda arengute pärast.
Lisaks mõne ajalooseiga üle uhkuse tundmisele tuleks ajaloost ka õppida. Ehk kuidas ikkagi sai juhtuda, et Nõukogude Venemaad valitsenud režiim sai aastatega tappa ja küüditada 1,5 miljonit oma kaasmaalast ning represseeritute lapsi vanglatesse ja orbudekodudesse saata. Või kuidas paar tuhat kilomeetrit lääne pool sai tekkida režiim, mis hävitas miljoneid nõrku, teisitimõtlejaid ja muust rahvusest inimesi.
Ühes riigis on NKVD eelkäija tšekaa sünnipäev ka riigijuhtide seas au sees. Teises võrduks gestaapo sünnipäeva tähistamine vähemalt poliitilise enesetapuga. Nii fašismi kui kommunismi kuritegude all kannatanud Eesti mõistab hukka kuritegelike ja inimvaenulike ideoloogiate ilmingute taastekke ükskõik kus ja ükskõik mil moel. Ja ma soovin, et see oleks seisukoht, kus meil Venemaaga poleks erimeelsusi. Vähemalt teoreetiliselt ei saa neid erimeelsusi lubada sarnane mälupilt meie rahvaid XX sajandil tabanud kurjusest.