Europarlamendi liige Urmas Paet kirjutab tänases Eesti Päevalehes, et mõni kuu tagasi ennustatud Euroopa põgenikekriis on kätte jõudnud. Kriis, mis ähvardab vale või aeglase tegelemise korral Euroopa Liidu lõhestada. Tegemist on Euroopa suurima põgenikelainega pärast Teist maailmasõda ja Euroopa Liidu viimaste kümnendite kõige keerulisema kriisiga.
Paljud on näinud mõne päeva tagust fotot kolmeaastasest väikesest Süüria poisist Aylan Kurdist, kes lebas üksi ja surnuna Türgi rannal. Merre jäid ka ta paar aastat vanem vend ja ema.
Austria maanteeveerelt leiti kaubik kümnete lämbunud põgenikega, sealhulgas lastega.
Need on ainult kaks maailma ette jõudnud traagilist näidet katastroofist, mis hargneb lahti siinsamas Euroopa vahetus naabruses ja nüüd juba ka Euroopas. See on katastroof, mille põhjustega pole siiani suudetud toime tulla, ehkki ainuüksi Süüria kodusõja tagajärjel on hukkunud sajad tuhanded ja üle kuue miljoni inimese jäänud koduta.
Jah, rahu saavutamiseks tuleb teha senisest palju rohkem. Tuleb Lähis-Ida põgenikelaagreid paremini varustada, inimsmugeldajatest kurjategijatega võidelda ning otsida põgenike kohtlemiseks humaansemaid ja turvalisemaid viise. See võtab aega ja mõju on aeglane, aga inimesed on hädas ja meeleheitel nüüd ja praegu. Nad loodavad päästa oma lapsi ja ennast ning alustada kuskil uut elu, mis poleks täis vägivalda. Ja tulevikus sooviksid nad võimaluse korral kodumaale tagasi pöörduda. Enne Süüria sõja puhkemist oli ju sealt pärit nn majanduspagulasi väga vähe. Põgenikelaine kaasnes otseselt sõjaga ehk inimeste põgenemisega, et säästa oma laste ja enda elu.
Aeg on otsas
Väikese Aylani elamata elu andis karmilt märku, et aeg on otsas. Euroopa liidritel pole otsustamist ja tegutsemist võimalik enam kuhugi lükata. Tegelikult pole ka mingit selget põhjust, miks EL-i riikide sise- ja justiitsministrid kogunevad alles 14. septembril ning valitsusjuhid veelgi hiljem. Põgenikekriis vajab kiiret reageerimist, sest peale selle, et sõjapõgenikud kannatavad, kahandavad pildid Vahemerre uppuvatest inimestest, kaubikus lämbunutest ja Budapesti jaama meeleheitel rahvast EL-i kodanike usku ühenduse võimesse tagada Euroopas inimõiguste kaitse.
Euroopa Liidule pole kiire tegutsemine paraku loomuomane, sest EL pole loodud kiiresti arenevate kriisidega toime tulema. EL soovib leida konsensust 28 liikmesriigi vahel ja see võtab aega – sedagi eeldusel, et kõik liikmesmaad on valmis otsustama ehk on piisavalt tahet. Selle hulka kuulub ka eeldus, et mõned Ida-Euroopa riigid lõpetavad „põgenikud pole meie asi” koalitsioonide loomise ja on valmis panustama humanitaarkatastroofi ohvrite abistamisse, mitte ei piirdu formaalsete valvelausetega. Sõjapõgenike abistamisest keeldumine käib paljude eurooplaste inimväärikuse pihta.
Edasine põgenikekriisi süvenemine on paljudes riikides vesi nii natsionalistlike kui ka Euroopa Liidu vastaste poliitiliste jõudude veskile. Seega muudab venitamine otsustele jõudmise juba lähitulevikus veelgi keerulisemaks.
Schengeni lõputuled
Põgenikekriisi venimine kätkeb endas muidki riske. Õige pea paistavad Schengeni vaba liikumise ruumi lõputuled. Formaalselt ja tuimalt on võimalik suhtuda ka vaesemate EL-i liikmesriikide eelarvesoovidesse, tööjõu vabasse liikumisse EL-is, aga ka Venemaa edasistesse möiretesse. Ent ükskõikne suhtumine sõjapõgenike kriisi lahendamisele aktiivselt kaasa aitamisse mängib pigem varem kui hiljem valusalt kätte kogu Euroopale. Ka Eestile.
Ungari peaministri küünilised sõnad, et põgenikeprobleem on ainult Saksamaa mure, on pikk samm EL-i seesmise lõhkumise poole. Lisaannuse küünilisust annab väide, et põgenikud tahavadki Saksamaale minna, mitte Ungarisse jääda. Ungari on ametlikul tasandil teinud kõik, et anda teada: sõjapõgenikud pole riigis teretulnud. Ungari suhtumine niigi palju läbi elanud inimestesse on pehmelt öeldes vaenulik. Miks siis peaksid need inimesed tahtma sinna jääda? Kui lapsed magavad Euroopa Liidu liikmesriigi pealinna Budapesti raudteejaamas päevi ja päevi põrandal, ei saa rääkida liigsest abivalmidusest ega laste õiguste konventsiooni täitmisest.
Aegunud Dublini mehhanism
Mida peaksid EL-i valitsusjuhid siis tegema? Muuta tuleks nn Dublini mehhanismi, mis ütleb, et põgenikuga peab tegelema see liikmesriik, kuhu põgenik esimesena saabub. See ongi olnud EL-i sisese probleemi suur osa, sest Kreeka ja Itaalia vajuvad põgenikelaine all lihtsalt kokku. Samuti on selge, et kaua ei saa kesta olukord, kus viis EL-i liikmesriiki annavad varjupaiga 75% sõjapõgenikele, samal ajal kui teised üritavad Euroopa ühisest probleemist mööda vaadata.
EL-i juhtidel tuleb lõpuks leida toimiv lahendus, kuidas sõjapõgenikke EL-is inimlikult paigutada. On selge, et Euroopa Ülemkogu eelmise kokkusaamise otsused ei toimi, sest kõigest mõne nädalaga on sõjapõgenike hulk kiiresti suurenenud ja lisandunud ka mõne liikmesriigi ebainimlik ümberkäimine põgenikega.
Ent silme ees võiks hoida ka arve, millest räägime. Euroopas on 500 miljonit inimest ja sel aastal on Euroopasse jõudnud 320 000 sõjapõgenikku. See pole isegi 0,1% Euroopa elanikkonnast. Saksamaa on teatanud valmidusest võtta vastu 800 000 sõjapõgenikku ehk 1% oma rahvaarvust. See tähendab, et Euroopa saab tegelikult sõjapõgenike aitamisega hakkama. Kui tahetakse.
Eesti puhul on seni räägitud, et abistatakse sellist sõjapõgenike hulka, mis moodustab Eesti elanikkonna suurusest 0,01%. See on ühe suurema lõõtsaga liinibussi või lennukitäie jagu. Eesti saab nende inimeste aitamisega ja neile uue alguse võimaldamisega hakkama. Saab hakkama ka mitme bussi- või lennukitäie inimestega. Eelolevatel EL-i ministrite kohtumistel peaks Eesti lähtuma oma tegelikest võimetest.
Ühtlasi tuleb silmas pidada seda, et EL-i läbikukkumine põgenikekriisi lahendamisel annab tagasilöögi ka valdkondadesse, mis on Eestile väga olulised. Kõik on omavahel seotud ja valikulisel solidaarsusel pole pikka iga.
Eesti poliitikud ja teised ühiskonnaliidrid peavad võtma initsiatiivi, lähtudes sellest, et Eesti on südametunnistusega ja inimõigusi austav riik. Kaotada tuleb eelarvamused ja hirmud, et koos võimalike väheste sõjapõgenikega saabub apokalüpsis.
Valitsus peab aitama kohalikel omavalitsustel leida parimad toimivad lahendused, et võimalikud Eestisse tulevad sõjapõgenikud saaksid oma elu võimalikult kiiresti jätkata ning minna tööle ja kooli.
Sõbralik hoiak
Oluline on ka see, millise hoiakuga me Eestisse saabuvaid sõjapõgenikke vastu võtame. On elementaarne, et inimene on motiveeritum võimalikult kiiresti sulanduma ja tööd leidma, kui ta tunneb, et temasse suhtutakse sõbralikult. Vaenulik vastuvõtt tekitab hoopis midagi muud. Sõbralikkus on inimlik.
On oluline, et tõmbaksime joone ebaselguse tõttu tuleviku pärast mures inimeste ja vihakõne teadlikult levitajate vahele.
Sest üks, mis Eesti ühiskonda võib pikaks ajaks mürgitada, on vihakõned ning avalik ja varjatud sallimatus. Eriti kehv on see, kui vihakõnede leviku eest hoolitseb mõni poliitiline jõud. Sel juhul on tegemist poliitiliste kriminaalidega. Ka karistusseadustiku vihakõnede ja ähvarduste lubamatuse punkte tuleks täiendada.
Olen kindel, et pildi selginedes ja eelarvamuste varisedes on suur osa Eesti ühiskonnast kindel, et Euroopa Liit püsib ka keerulistes olukordades, ja valmis jõudumööda sõjapõgenike aitamisse panustama. Nii nagu paljud teised ühiskonnad suhtusid meie kümnetesse tuhandetesse kaasmaalastesse, kes Eestist eelmisel sajandil vägivallahirmus lahkusid.
Väikese Aylani ja tema paar aastat vanema venna Galipi elu jäi elamata. Isa mattis oma lapsed ja abikaasa Süüriasse. Riiki, kust nad sõja eest olid põgenenud. Meie siin Eestis saame aidata, et elamata jäänud elusid oleks vähem. Kaastundeta pole me midagi väärt.