Alustan seda kirjutist samade sõnadega nagu minu eelkäija välisministriametis Toomas Hendrik Ilves ühte kirjatükki aastaid tagasi, selles sisaldus mõte, et raha võib teenida igaüks, kuid riiki saavad teenida ainult parimad.
Ma olen mõnda aega olnud arvamusel, et Eesti ühiskonna arengutase on nüüdseks küll nii kaugel, kus lahmiv ametnike sõimamine pole enam popp, sest järjest enamad mõistavad, et professionaalse ja ausa ametkonnata poleks ka korralikult toimivat riiki. Aga näib, et olen olnud pisut ennatlik ja idealistlik. Koos majanduskasvu aeglustumisega on kiiresti tekkinud ideid, et suur osa hädast peitub laiskades ja rumalates ametnikes, kes tuleb kiiresti lahti lasta.
Kindlasti saab siin ja seal mõne ametikoha koondada, kuid mingit üleüldist ja suurt lõikamislainet pole eriti võimalik ette võtta. Nii üllatav kui see ka ei tundu, aga Eesti on Euroopa Liidus ka suhtarvude järgi üks kõige väiksema avaliku sektori kuludega riik. Ehk õhuke riik, nagu me armastame öelda. Ja see tähendab ennekõike ka Euroopa üht tõhusaimat ametnikkonda, kus väiksemate kuludega tehakse märksa enam kui Euroopas keskmiselt.
Aga tagasi ametnike sõimamise juurde. Ma olen alati olnud lahmivate ja ebaadekvaatsete üldistuse vastu – a la kõik poliitikud on vargad, kõik ametnikud on laisad jne. Jah, kindlasti on võimalik leida mõnd juhmi ametnikku, aga kindlasti ka saamatut arsti või käpardist taksojuhti ja muuseas isegi rumalavõitu poliitiku otsa võib sattuda. Aga ükski üksikjuhtum ei saa olla piisav alus, et öelda midagi üldistavalt halba kõigi ametnike, arstide, taksojuhtide või poliitikute kohta.
Seetõttu ei ole ma nõus oma teise eelkäijaga välisministriametis Kristiina Ojulandiga, kes mõni aeg tagasi sama lehe veergudel kurtis, et ametnikud ei viitsi enam suurt midagi teha.
Ma olen töötanud koos nii munitsipaal- kui ka riigiametnikega viimased üheksa aastat. Ja enamik tollase Nõmme linnaosavalitsuse, kultuuriministeeriumi ning praegu välisministeeriumi ametnikke on väga head ametnikud. See tähendab, et need inimesed hoolivad Eesti riigist, nad teavad, mida nad teevad ja samas on jätkuvalt õppimisvõimelised.
Mõtlesin, aga ei suutnud meenutada, et oleksin koos töötanud mõne põhimõtteliselt laisa, rumala või ahne ametnikuga. Ja mul ei ole mingit alust eeldada, et need ametkonnad on erandid. Olen täiesti kindel, et Eestis on kujunenud välja tugev, professionaalne ja meie riigist hooliv ametnikkond. Ja seda mitte ainult eespool nimetatud asutustes.
Kõige paremini kinnitavad seda tunnet faktid ja tegelik elu. Eesti kiire areng on paljuski tänu võlgu meie liikmesusele Euroopa Liidus ja NATOs ning sellele tööle ja pühendumisele, mis tuli teha, et ELi ja NATO liikmeks saada. Kõikvõimalike reformide elluviimine, liitumiskõnelused Brüsseliga, sadade seaduste analüüsimine ja kirjutamine ning palju muud. Tööka ja nutika ametnikkonnata ei oleks me nii kaugel, kus oleme. Samuti ei maksa unustada, et Eesti on kõigist uutest ELi liikmesriikidest kõige vähem korrumpeerunud riik. Laiskade, lollide ja ahnete ametnikega poleks see lihtsalt võimalik.
Hästi, võib ju ka väita, et see kõik oli enne meie liitumist ELi ja NATOga, et pärast suure eesmärgi saavutamist on hoog raugenud. Ka see pole õige. Nelja aasta jooksul ELis on Eesti positsioon oluliselt tugevnenud kõigis valdkondades, jätkuvalt on tulnud teha uusi seadusi ja seadusemuudatusi, mis võimaldavad meil elada samalaadses õiguslikus keskkonnas kui teised Euroopa riigid. Me oleme Schengeni viisaruumi liige, me liigume elatustasemes päris kiiresti järele nn vanadele ELi liikmesriikidele.
See kõik poleks võimalik, kui ametnikud nagu üks mees läheksid kell pool viis tassi pesema, et hiljemalt kell viis välisukse pauku selja tagant kuulda. See kõik poleks võimalik, kui suurema osa tööpäevast moodustaksid kohvipausid, pikad lõunad ja lehelugemised. Siis me ei saaks olla tõhusalt ja edukalt toimiv riik, kus avaliku sektori osakaal on võrreldes teiste ELi riikidega kõige väiksem.
Üks päris suur viga oleks vastandada poliitikuid ja ametnikke ning avalikku sektorit ja erasektorit. Parim tulemus meie riigile tuleb koostöös. Kui poliitik usaldab ametnikku ja vastupidi, ettevõtja riigiteenistujat ja vastupidi. Üks ilma teiseta hakkama ei saa, sest siis poleks ka Eesti riiki tema praegusel kujul.
Minu isiklik kogemus nii Nõmme linnaosavalitsuse, kultuuriministeeriumi kui välisministeeriumi juhina on see, et hea ametniku tunnus on eelkõige lojaalsus Eesti riigile ja mitte ühele või teisele parteile. Isegi kui ametnik kuulub mõnda parteisse. Mul on olnud ametnikest kolleege, kes on kuulunud erinevatesse parteidesse. Ja nende tegevuse sisu ega kvaliteeti pole määranud nende maailmavaade, vaid soov aidata kaasa linna või riigi arengule.
Minu soov on, et ka majanduskasvu aeglustumise perioodil iseloomustaks avalikku sektorit eelkõige lugupidamine üksteise vastu ning üksteist toetav tegevus Eesti kärme arengu jätkumisel. Vaid sel juhul saab Eesti avalik sektor olla hea partner erasektorile.
Üks Eesti edu jätkumise võtmest on tegus, professionaalne ja aus ametnikkond ning professionaalsele ja ausale ametnikule tuleb seda ka öelda. Tuleb öelda, et riik vajab teda. Ja õigeim sõnumiedastaja ametnikule on poliitik.