Meie Eesti riik ei ole magavale kassile suhujooksnud hiir – see on sajanditevanune püüe ning palju inimelusid maksnud töö. Töö, mis ei lõpe iialgi, sest oma riik vajab pidevat hoolt.
Koit, 01.03.2007
Peatun põgusalt Põlvamaaga seotud suurmeestel, kes on andnud kõneka panuse eestluse arengusse.
Jakob Hurt. Rahvusliku ärkamisaja üks liidreid, eestlaste ärataja. Pärit Põlva kihelkonnast Himmastest. Temast teame arvatavasti kõige rohkem.
Nikolai Päts. President Konstantin Pätsi vend, Räpina õigeusu koguduse preester, kelle lapsed puhkavad Räpinas õigeusu kiriku käimistul, kirikuaias. Nikolai Päts oli sügavalt austatud vaimulik. Suuliste teadete järgi toimus üks Eestimaa Päästekomitee koosolekuid just nimelt Räpinas preestri juures, Konstantin Pätsi venna pool, hilisema riigipea osalusel.
Heinrich Mark. Eesti Vabariigi peaminister ja presidendi kohusetäitja eksiilis. Mees, kes hoidis Eesti Vabariiki maailma riikide nimekirjas ja andis presidentuuri üle vabariigi presidendile Lennart Merile. Heinrich Mark on sündinud Otsa talus, mis asub Kõlleste vallas Ihamaru külas Vana Postitee läheduses.
Otto Tief. 1944. aasta tormiste sündmuste ajal Jüri Uluotsa lähim kolleeg püüdlustes taastada Eesti iseseisvus. Otto Tiefi idee oli ära käsutada Saksa vägede taandumist ning Nõu-1 kogude vägede pealetungile eelnevat võimuvaakumit ja deklareerida Eesti Vabariigi edasikestmist. Peaminister Otto Tief naasis oma elu lõpul Eestisse ja tema viimased elukuud möödusid meie maakonnas Ahjal. Ahja haiglast viis infarkt 5. märtsil 1976. aastal Eesti Vabariigi valitsusjuhi manalateele.
Karl Ast Rumor. Eesti Maapäeva, Asutava Kogu ning Riigikogu liige, Eesti Vabariigi diplomaat, hiljem eestlaste pagulasorganisatsioonide üks juhte, nimekas kirjanik. 1971. aastal New Yorgis surnud teenekas eestlane sündis 1886. aastal Orava vallas Päevakeste talus ja veetis seal oma kujunemisaastad.
Me peame järele mõtlema, kuidas tõsisemalt jäädvustada Põlvamaaga seotud Eesti suurmeeste mälestust siin, meie kodumaakonnas. Mäletamine ei pea tähendama üksi rasket betooni või suurt kivi. Peaksime alustama sellest, et räägime Põlvamaaga seotud väljapaistvate inimeste tegudest. Nende elu ja teod võivad kajastuda kodu-uurimisalastel kortkurssidel, tähtpäevade tähistamises ja ka reisijuhtides.
Nii nagu riigil on omad suurkujud, on nad olemas igas maakonnas, vallas, linnas, külas, asutuses, ettevõttes, koolis. Inimesed, kes on näidanud teed, sõltumata aegadest. Meie ülesanne on nende töö ja mälestuse austamine, põlvkondade järjepidevuse ning oma kodukoha väärtustamine.
Kunagised vallavanemad, koolmeistrid, arstid, tublid taluperemehed, kirikuõpetajad, rahvamajade juhatajad, raamatukoguhoidjad – kui palju me neist teame?
Oma riik on täna enamiku jaoks iseenesest mõistetav nähtus. Kuid ta ei ole igavene, kui arvame, et nüüd on kõik valmis. Sama lugu on maakonna ja valla või linnaga.
Riik – see oleme meie. Põlvamaa, see oleme meie kõik, üheskoos. Ja need ei ole mänguasjad, millega palagani ja tsirkust teha. Tahaksin sügavalt tänada meie maakonna arvukaid seltse ja seltsinguid, klubisid, mittetulundusühinguid, töötagu nad küla või eakate seltsi, spordiklubi või näiteks rahvatantsurühmana.
Nii tugevad kui on meie seltsid, on meie riik. Miski ei arenda tugevamalt kodanikuühiskonda, kodaniku vastutustunnet, ei ehita sildu inimestevahelises suhtlemises kui suhtlemine ja tegutsemine seltsides. Kodanike algatus-ja vastutusvõime areneb seltsitegevuses ning see on demokraatliku ühiskonna tähtsaimaks alustalaks.
Riik on edukas, kui tema majandusel läheb hästi. Meie heaolu olulisim allikas on ettevõtlus. Rohkem ettevõtlust ja ettevõtlikku meelt tähendab paremat elu kõigile, vastsündinuist eakateni.
Paremad töökohad toovad parema elu. Näen jätkuvalt meie ülesannet selles, kuidas süstida ettevõtlikku vaimu meie inimestesse. Alustada tuleb noortest. On heameel, et majandusõpetus on täna esindatud kõigis meie maakonna gümnaasiumites ning keskkoolides, enamikus neis tegutsevad ka õpilasfirmad.
Meid ei ole siin Maarjamaal palju – kõigest üks miljon ja kolmsada tuhat. Põlvamaal 32 000 inimest. Me loeme sünde ja peame arvestust lahkunute üle. Kuid kas näeme piisavalt selgelt ka arvude taha?
Väljalangevus koolidest, noored alaealiste asjade komisjonis või politseiuurija laua ees – need ei ole tulnukad teiselt planeedilt, need on noored inimesed meie keskelt. Keda või mida me peame kõige tähtsamaks? Vastame loodetavasti kõik, et inimest. Ei saa olla midagi tähtsamat ei riigi ega omavalitsuse jaoks, kui meie inimesed. Kõigi otsuste mõõt saab olla vaid inimeste heaolu.
Ühiskond ei saa olla edukas, kui me ei näe oma isiklikust söögilauast kauge-male. Solidaarsus ja üksteise toetamine sidustavad ühiskonda. Ütleme täna aitäh kõigile neile, kes teevad oma igapäevast tänuväärset tööd meie noortega ja sotsiaalsfääris: meie õpetajad, lasteaednikud, noortejuhid, meedikud, sotsiaaltöötajad, koguduste vaimulikud, Kaitseliit.
Kingituse vabariigi aastapäeva peoõhtust osavõtjatele tegid 400 Põlvamaa kooliõpilast, kes osalesid maavanema joonistusvõistlusel «Põlvamaa – minu kodu». Nii palju osavõtjaid, nii palju värve, soojust, rõõmu, lootust ja sõbralikku meelt vaatab vastu neist piltidest. Joonistusvõistluse lõpuüritusel joonistasime vabariigi sünnipäevale mõeldes üheskoos suure pildi, millele panime nimeks «12 päikest».
Tahan väga loota ning teiega üheskoos tegutseda selle nimel, et nende ja kõigi teiste Põlvamaa laste püüdlused täituksid, et neist kõigist kasvaksid südamega kodanikud. Et me kõik võiksime elada paremat ning rõõmsamat, üksteist hoidvat elu Eestis laiemalt ja ka siin, Põlvamaal.