Külm jaanuar muutus Riias ja Vilniuses kuumaks – valituse vastased massilised meelavaldused kasvasid üle laamendamiseks.
Kui võim on kaotanud rahva usalduse, peavadki tublid kodanikud protesteerimist alustama. Lätis toetab koalitsiooni erinevate uuringute põhjal 8-14 protsenti elanikest ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Lõunanaabri poliitiline kultuur sarnaneb rohkem Ukraina kui Eesti omale, sest võimupirukat jagavad oligarhid, korruptsioon lokkab kõigil tasanditel ning rahva arvamusesse suhtutakse ülbe ükskõiksusega.
Tuleb selgelt eristada üle kümnetuhandelise osalejaga valitsuse vastast väljaastumist ning seda, mis toimus pärast. Alkoholipoodi rüüstasid, politseinikke ründasid ja aknaid puruks viskasid vandaalid, keda Läti parem käekäik küll ei huvita. Kahjuks hävitas nende tegevus võimaluse keskenduda nendele mädapaisetele, millele rahumeelsed meeleavaldajad tähelepanu juhtisid.
Teades olukorda Lätis, aga ka teistes endises Ida-bloki riikides, tunnen siirast tänu nende isikute töö pärast, kes eelmise sajandi lõpus ja käesoleva alguses on teinud õigeid valikuid. Olgu selleks siis reservide kogumine või korruptsiooni vastane võitlus. Jah, ka meil on majanduslangus, kuid kindlasti oleme paremas seisus, kui meiega samalt joonelt 1991. aastal startinud riigid. Ning õiget poliitikat tehes tuleme kindlasti majandussurutisest kiiremini ja vähem valusalt välja.
Ülepakkumine numbritega
Majandussurutis loob viljaka pinnase populismi vohamiseks. Süüdistamise, hirmutamise ja hala tont käib ringi ka Maarjamaal. Nõutakse radikaalseid reforme, aga iga väljakäidud idee materdatakse eos mutta. See ei ole debatt, vaid selle hävitamine.
Poliitilised “majandusspetsialistid” võitlevad selle üle, kes eelarve puudujäägi ja tööpuuduse protsendi kõige suurema numbri suudab pakkuda. Numbreid on lihtsam loopida, kui konkreetseid tulevikku suunatud ideid pakkuda. Hirmutamine ja ähvardamine müüb meedias paremini, kui sisuline debatt. Kahjuks….
Selge on, et tuleb kokku hoida. Seda nii kulutuste vähendamise kui ka üksteise toetamise mõttes. Kokkuhoid inimeste vahel on vähemalt sama oluline, kui kulutuste kärpimine. Kui tahad, et sõber, tuttav või naaber Sulle vajadusel appi tuleks, pead olema valmis ka teda raskuste korral aitama. Üheskoos on probleemidest lihtsam üle saada.
Riigi hea käekäik on meie kõigi soov, seega peab rahaline kokkuhoid olema solidaarne. Üle tuleb vaadata sotsiaaltoetustesüsteem ning tagada, et abi saaksid vaid need, kes tõesti seda vajavad. Puutumata ei tohi aga jääda ka kõrgepalgalised.
Vanemahüvitis ja pensionid
2003. aastal kaotati ära Riigikogu liikmete eripensionid, praegu on kokkulepitud, et kuluhüvitisi vähendatakse 50%. Samuti jõuab juba sellel aastal Riigikokku eelnõu, mis seob järgmise koosseisu liikmete palga lahti keskmisest. Kõrgete riigiametnike palgad on külmutatud ning õiglasem palgasüsteem menetluses.
Mõistlik kokkuhoid tagab, et ei pea kärpima sealt, kus tagasilöök kõige valusam oleks. Meie eesmärk peab olema leida vahendid nii vanemahüvitise süsteemi jätkumiseks kui ka pensionite tõusuks. Esimene neist on aidanud suurendada iivet ning tagab nii Eesti rahva püsimajäämise. Ilma selleta ei oleks ju üldse mõtet tulevikku vaadata.
Pensionite jätkuv tõstmine ei ole aga mitte ainult õiglane, vaid oluline majanduspoliitiline samm. Soomes kutsub riik kampaaniaga inimesi üles rohkem tarbima ja Briti valitsus vähendas tarbimise suurendamiseks käibemaksu. Suurem tarbimine aitab säilitada töökohti ning hoida elus ettevõtteid, kes klientide vähesuse tõttu kiratsema on hakanud.
See on lühiajaline leevendus, kuid parema tuleviku (ja jumala eest, miks ka mitte koha viie jõukaima riigi seas) tagab meile vaid euro kasutusele võtmine. Selleks on meil vaja vähendada riigieelarve defitsiiti ning ükski kärbe ei tohi tabu olla.
See ongi mõistlik kokkhoid selle sõna igas tähenduses. Paremad ajad on tulemas, kuid kui valutult ja kiiresti, on iga kodaniku teha. Teiste riikide näited kinnitavad, et kivirahe või virisemine abiks ei ole. Olgem siis targemad ning säilitagem selge siht ja tasakaalukas meel.