Head erakonnakaaslased!
Mida öelda 10 möödunud aasta kohta?
13. november 1994 – Liberaaldemokraatliku Erakonna (esimees Paul-Eerik Rummo), sõltumatute Riigikogu liikmete (Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ignar Fjuk. Kalev Kukk ja teised), Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu ja poliitikaga liituda otsustanud majandustegelaste ühinemisel sünnib suhteliselt kähku ja sujuvalt Eesti Reformierakond. Ootused on suured. 1995nda aasta Riigikogu valimistel saime hea tulemuse ja tugeva mandaadi majandusreformidega edasi minna, aga koalitsiooniläbirääkimistel tegime tõsiseid vigu ja jäime valitsusest välja. Olukord muutus ja juba 1995nda sügisest oleme valitsuses meile väga soodsa koalitsioonileppega.
1996nda sügisel saime kohalikel valimistel arvestatava tulemuse, aga oskasime suuremates linnades valimiskoalitsioonidest välja jääda, pealegi läksime sellel pinnal tülli oma partneriga, mis muutis meid kärsituks.
1996nda sügisel lahkusime valitsusest. See oli poliitilise loogika seisukohalt vale, puudulikult läbi mõeldud ja halvasti seletatud. Aga kes oskab öelda, mis oleks meist saanud, kui oleksime valitsuses jätkanud.
Need olid õppetunnid, mida tasub tänagi meenutada.
Algusaastate kärsitus ja kompromissivalmiduse puudumine maksis meile korduvalt koha valitsuskoalitsioonides nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil. Ei saa ka unustada, et me pole veel kordagi saanud nii head valimistulemust, et oleksime valitsust moodustav juhterakond.
1999ndast aastast oleme pidevalt valitsuses olnud. Oleme muutunud sitketeks ja oskuslikeks läbirääkijateks. Heade läbirääkimistulemuste ja valitsustegevuse taga on olnud kindlad seisukohad ja põhimõtted, mis on hästi formuleeritutena olnud aluseks meie poolt valitsusläbirääkimistel tehtud kompromissidele.
Eesti Reformierakond on olnud Eesti heitlikus poliitikas üks püsivamaid koostisosi. Me oleme olnud vankumatult turumajanduse, demokraatia ja tõhusa riigi eestvõitlejad. Meie poliitika on olnud üks kõige selgem ja kõige ettearvatavam kõikidest erakondadest. Kui on olnud valikud, keda eelistada, kas inimest või kollektiivi, oleme alati inimese poolel. Oleme ikka ettearvatult jõuliselt toetanud madalaid makse, eraettevõtlust ja majanduse avatust. See kõik on teinud meie tegevuse Eesti poliitikas selgesti arusaadvaks ja andnud meie toetajate silmis usaldusväärsuse.
Sirvisin vanu avaliku arvamuse uuringuid, mida tehti enne 1999nda ja 2003nda aasta valimisi. Üks on alati kindel olnud, meie erakonna nägu on kõige selgem olnud, meie profiil kõige selgemini väljajoonistuv, iseasi, kellele see on meeldinud ja kellele mitte. Kahes valdkonnas – majanduspoliitikas ja välispoliitikas oleme olnud kindlad arvamusliidrid.
Me pole mitte kunagi hüljanud oma valijaskonna huvisid, oleme nende eest jõuliselt – vastaste arvates liigagi jõuliselt – seisnud ja oleme sellele põhimõttele alati ka oma poliitilise taktika allutanud. Natuke nukker on lugeda poliitiliste kommentaatorite arvamusi, kes ei suuda näha poliitikas rohkemat kui ainult väikest intriigi, ainult taktikat, isegi mitte strateegiat, rääkimata ühe või teise poliitika kandepinnast, ajaloost ja tulevikust.
Kui räägitakse Eesti majanduspoliitikast, sellest majanduspoliitikast, mida sageli Reformierakonna tegevusega samastatakse, öeldakse tihti – selle poliitika tegijad hoidsid nina Friedmani raamatus ja tegid kõik tema ettepanekute järgi. See on muidugi vale. Selle väitjad pole üldse Friedmani lugenud. Mina aga oskan peast ka Keynesi tsiteerida. Keynes on teatavasti teistsuguse majanduspoliitika ideoloog. Aga see kõik pole nii mustvalge. Ei maksa üle tähtsustada erinevaid majanduspoliitilisi teoreetilisi kontseptsioone. Edukas majanduspoliitika pole kunagi mustvalge. See on tavaliselt üsna paindlik.
Eesti majanduspoliitikale panid aluse Tiit Vähi ja Mart Laari valitsus ning Eesti Pank põhiliselt aastal 1992. see ei olnud mingi teoreetilise õppetunni kehastus, vaid veenva vastuse otsimine nendele küsimustele, mida rahvas esitas, rahva ootustele vastava majanduspoliitika kujundamine. See oli eitus nõukoguliku mittetõhusa riikliku reguleerimise poliitikale, meie vastus oli – majanduslik vabadus, nii vaba majandus, kui olla saab. See oli inimeste algatuse vabastamine. See oli vastus tõsise oma raha ootusele. See oli eitus nõukogude rublale (kas keegi mäletab), eitus inflatsioonile, eitus majanduse äärmisele isolatsioonile muust maailmast. See oli ka eitus raiskamisele riikliku plaanimajanduse sildi varjus (mäletate kõiki neid tutvuste kaudu hangeldamise ahelaid). See oli eitus kroonilisele puudusele kõigest.
Ja see oli edukas vastus konkreetses ajas ja ruumis. Kas keegi mõnes meie saatusekaaslastest riikides leidis paremaid vastuseid? Kui Reformierakonda peetakse seotuks nende vastustega, oleme selle üle uhked.
Maailma majandusajalugu kinnitab seda, et edukas majanduspoliitika on alati kombinatsioon headest ideedest, heast teostusest, laiast poliitilisest toetusest ja õigest ajastatusest. Teoreetiline õigeusk tuleb alati pärast. Roosevelt, Reagan, Erhard, kõik on näited samast valdkonnast.
Täna arutlevad mõned inimesed selle üle, kas ühe eduka Eesti erakonna ideoloogia peaks olema konservatiivne või mõni muu ideoloogia. Ei maksa liigselt teoreetiliselt innustuda. Valija seisukohalt on tegemist viienda järgu küsimusega. Valija annab oma hääle sellele erakonnale, kes tema arvates tema huvide eest kõige rohkem seisab ja kelle ideed ja vaated kõige huvipakkuvamad on. Ma ei taha meie tuleviku seisukohalt dogmatiseerida, jäigastada ühtki võimalust. Liberaalide kõige tugevam külg on liberaalne majanduspoliitika, aga ka inimõiguste ja demokraatlike vabaduste poliitika. Liberaalid otsivad veenvat sotsiaalpoliitikat, mõned Euroopa liberaalsed erakonnad on leidnud häid lahendusi.
Kui Reformierakond loobub majandusliberalismist, siis kes võtab selle valdkonna? Euroopa konservatiivid, eriti saksa konservatiivid (neid meil ju eelkõige kummardatakse, teistest palju ei teata) on oma sotsiaalpoliitikas lähemal vasakpoolsetele kui näiteks saksa liberaalidele.
Meie tänane väljakutse on oma kandepinna laiendamine nii, et reformierakondlased kuuluksid 2007nda aasta valimiste järel valitsust moodustava juhtpartei ridadesse.
Kandepinna laiendamise võimalikke variante oleme otsinud ja kaalunud aastaid.
Täna oleme oma majandusliberaalsete vaadetega saavutanud palju ja nende põhimõtete järgimine on kogu Eesti jaoks olnud kasulik. Ka tulevikus peame kaitsma liberaalse majanduspoliitika alustalasid – avatud majandust, ettevõtlussõbralikkust, korras rahandust. Kui meie neid ei kaitse, siis kes neid kaitseb? Oleme alati tahtnud sellele lisada ka usutava ja valjaid veenva ning valijate poolt toetatava sotsiaalpoliitika. Vanemahüvitis oli selles mõttes uus ja edukas samm. Aga me vajame enamat. Euroopas on edukad olnud need liberaalsed erakonnad, kes on veenvalt ühendanud majandusliberalismi, majandusreformide eduka elluviimise liberaalse sotsiaalpoliitikaga, mis on ka teoreetiliselt küllalt kaugele arendatud. Reformierakonna uuel juhtkonnal ja võimalikul uuel esimehel Andrus Ansipil on uue laia kandepinna loomiseks eeldused paremad kui kunagi varem.
Poliitiliste jõudude ühendamisel on meil märkimisväärne kogemus. 1994. aasta 13. novembril sündinud Eesti Reformierakond oli Liberaaldemokraatliku Erakonna, rühma iseseisvate poliitikute, osa Õigusjärgsete omanike Liidust ja majandustegelaste ühinemine. Kui alguses oligi mõningaid väikesi pingeid (meenutame osa ÕOL liikmete lahkumist), siis edasises arengus sulasime kiiresti kokku üheks ühtseks ja üsna üksmeelseks organisatsiooniks. Koonderakonna tegevuse ammendumise järel on suur hulk selle erakonna poliitikuid sujuvalt liitunud Reformierakonnaga. Suur samm oli Vene-Balti erakonna liitumine meie erakonnaga, mille tulemusena laiendasime oma kandepinda vene keelt kõnelevate kodanike seas. Kõik need liitumised on toimunud valutult, suurendanud meie erakonna poliitilist kandepinda ja võimekate tegijate hulka meie erakonnas. Meie erakonnast pole ühtegi rahuolematut rühma lahkunud, et kas uut parteid moodustada või kellegi teisega ühineda. Ikka oleme olnud sarnaste poliitiliste vaadetega rühmade integreerijad, mitte lahutajad.
Viimastel nädalatel on kõvasti olnud kõneaineks meie võimaliku liitumise idee Res Publicaga. Sündmused on seni olnud igati loogilised ja arukalt korraldatud. Jaanuaris 2004 jõudsime konkreetsete lahenduste väljamõtlemisel väga kaugele. Mida kinnitasime ka kavatsuste protokolliga, ühismemorandumiga. Seda dokumenti ei saa ei üle- ega alahinnata. See polnud leping, mingi protsessi lõpp. Samas oli see selle hetke soovide ja veendumuste kinnitus, milledest paljudele, eriti ideele enesele, kirjutaksin alla ka täna.
Samas oli kõigile siis selge ja on täna selge, et see sai olla vaid üks etapp keerulises läbirääkimiste ja kompromisside otsimise protsessis. Selles protsessis olid kõige olulisemateks osadeks kavatsuste esitamine erakonna volikogudele ja üldkogudele, millele saaksid järgneda tõsised läbirääkimised selleks volitatud delegatsioonide osavõtul.
Mis on eesmärk? Eesmärk on suure võiduka paremerakonna loomine, kes suudaks valimistel saada nii palju hääli, et moodustada valitsus kas üksi või vaid ühe väiksema partneri osavõtul. See on eesmärk, mida mina pean ikka oluliseks. Kui mitte seekord, siis võib-olla tulevikus.
Erakond on nagu jalgratas, selleks, et ta püsti püsiks, peab ta kogu aeg edasi liikuma. Täna tahaksin teiega jagada mõningaid mõtteid, mis mul on tekkinud rohkem kui pool aastat eemal viibides ja hoopis ühe teise koosluse – Euroopa Liidu – probleemidega tegeldes.
Kuidas paistab Eesti Euroopa keskusest vaadatuna? Millised ideed võiksid olla kasulikud ja huvitavad?
Mulle meenub Konrad Adenauer, kes on öelnud, et poliitikas on võimalik edu saavutada kahel viisil – kas teistest mööda minnes või teiste tee peale põiki ette asetudes. Üks inglise asjatundja on kirjeldanud kolme põhipunkti, kuidas üks väike liikmesriik saab edukas olla. Esiteks – tagage, et kõik teie esindajad kõikides lülides räägivad antud teema kohta ühte ja sama juttu, teiseks, olge oma ettepanekutes teistest varajasemad, kolmandaks, saatke igale poole Euroopa võrgustikus oma parimad inimesed.
Siinkohal tulen ühe väga tähtsa poliitilise eelduse juurde, mis on tarvilik mainitud kolme punkti järgimiseks. See on poliitiline stabiilsus. Kui üks valitsus oma ministrite ja juhtivate ametnike ning asutuste juhtidega on ametis nii kaua kui võimalik ja nii kaua kui vajalik, on see eriti väikeriigi puhul väga suur eelis. Võtke näiteks Luksemburg.
Lähtudes sellest tõdemusest peaks ka Reformierakonna huvi olema stabiilse valitsuse olemasolu vähemalt ühe, aga ka eelistatavalt kahe valimisperioodi jooksul. Kogenud valitsuse liikmed, kogenud ja selget poliitikat ajavad kõrgemad ametnikud on praeguses olukorras väikeriigi jaoks suur eelis. Siit tuleb ka minu veendumus, mis on täna veel tugevam, kui varem, et Eesti vajab lihtsamat ja arusaadavamat poliitiliste parteide rühma, kes suudaksid moodustada tugevaid ja püsivaid valitsusi.
Ka tuleb sellest tõdemusest minu veendumus, et valitsuskoalitsiooni koospüsimine peab olema meie erakonna tõsine eelistus. Muide, eemalt vaadates tunduvad need asjad, mis koalitsioonis mõnikord pingeid tekitavad, neetult väikesed. Kui läheb põhiseaduse muutmiseks, tuleks kaaluda ka valimisperioodi pikendamist neljalt viiele aastale, nagu see on Suurbritannias. Kui suur riik heitleb koalitsioonivalitsuste kriisides, on see muidugi suur probleem, aga kui väikeriik sisustab oma poliitilise elu vaid sisepoliitilise võitlusega, siis seda riiki ja tema tahet lihtsalt pole olemas.
Euroopas jookseb mitu suurt eraldusjoont. Kummale poole asuda, see on nii väga üldisel tasemel kui ka konkreetsetes asjades oluline küsimus. Üks suurem nendest on – kas Euroopa areneb kui riik või kui valitsustevaheline organisatsioon. Kaks leeri põrkusid teravalt hiljutiste sündmuste käigus, kui Euroopa Parlament ei kiitnud heaks uut Euroopa Komisjoni.
Teine suur eraldusküsimus on – vaba konkurents või riiklik protektsionism ja majanduse subsideerimine.
Mida peaks üks väikeriik tegema, kui üle poole rahvusriikide seadusandlusest pole enam nende endi käes, kui suur osa otsustamisest on antud riikide liidu – Euroopa Liidu pädevusse? Mida peaks tegema ühe väikeriigi poliitiline erakond? Milline suund valida? Üks võimalus on kindlasti valida Euroopa Liidu suhtes kui mitte just eitav, siis vähemalt eemalolev suund, distantseeritud suund. Suhtuda igasse algatusse, mis Brüsseli poolt tuleb, umbusuga või vähemalt äraootavalt või ka kriitiliselt. Ei maksa unustada, et kõige suurem võim Euroopa Liidus on endiselt liikmesriikide valitsuste käes. Nendele kuulub viimase sõna õigus kõikides olulistes asjades. Ka Eesti-suguse väikeriigi jõuline seisukoht mistahes küsimuses on arvestatav Euroopa Liidu poliitika kujundaja. Niisiis – võimalik on valida erinevaid lähenemisi. Ka kõige vastu olles võib silma torgata. Aga kui lõpuks idee x ikkagi läbi läheb, siis on väikeriik kaotanud aega ja peab selle kaotatud aja paratamatult tagasi tegema. Tähtis on leida idee x, mis lõpuks liikmesmaade toetuse leiab ja mis ka elu edasi viib.
Euroopa on tujust ära. Asjad ei lähe nii, nagu kavandatud. Stabiilsuspakti ümber on vaid keerutamine, majanduskasv toppab, moderniseerimiskavad kipuvad jääma paberile. Parlamendi ja komisjoni ning nõukogu kokkupõrge komisjoni ametisseastumise üle tekitab vastuolulisi hoiakuid.
Palju räägitakse Euroopa moderniseerimise kavast, mida ka Lissaboni strateegia nime all tuntakse. Olen selle kava suhtes üsna kriitiline. Olen kriitiline ka äsjaavaldatud selle kava täitmise kohta käiva nn. Wim Koki ettekande suhtes. Kokkuvõttes näib mulle, et paljude riikide jaoks on mõlemad dokumendid millegi lõpp ja lahendus probleemidele iseeneses, samal ajal kui probleemide lahendamine peaks just nendest kavadest lähtuma. Aga Lissaboni kava on iseendast õige kava ja seda ignoreerida ülimalt kahjulik.
Minu arvates tuleks kogu Euroopa moderniseerimise kavast võtta üks idee ja suunata sellele kõik jõud. Seda nii Eestis kui ka Euroopas. Jätame kõrvale pakutud neliteist indikaatorit ja võtame ühe. Jätame kõrvale majanduskasvu kui indikaatori, võtame seda kui referentsväärtust, mitte kui operatiivset eesmärki. Suuname kõik jõud ühele eesmärgile – suurendada teadusele ja arendustegevusele eraldatavaid ressursse, nii inim-, administratiiv-, kui loomulikult eelkõige rahalisi ressursse. Muide, üks minu kolleeg mõtleb üleeuroopalise teadmistepõhise majanduse pakti peale… kas meil tuleb midagi meelde? Kokkulepe teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks?
Suunata jõud teadmistepõhise Euroopa arendamiseks – see on võimalik. Ja Eesti saab siin ka esirinnas olla, sellesama rahvusliku kokkuleppe edasiarendamise teel ja teadus- ja arendustegevuse rahastamise kiire kasvu tagamisel. Euroopa ulatuses on võimalik paisata sellesse valdkonda ka rohkem ühiseelarveraha, vähendades näiteks põllumajandustoetusteks minevat summat.
Väikeriigil nagu Eesti on väga oluline taibata, millised on üldised suundumused Euroopa Liidus. Ei ole mõtet innukalt arendada asju, mida Euroopas tahetakse tagasi tõmmata, mille osakaalu tahetakse vähendada. Me teeme endale ise elu raskeks, kui võitleme ühtse põllumajanduspoliitika täiemahulise rakendamise eest, samal ajal, kui kogu Liit otsib võimalusi selleks kuluvaid summasid kahandada.
Samasugune vastuoluline valdkond on seotud tööturuga, kus Euroopa Liidu soovi kehtestada jäiku normatiive kõikjal kritiseeritakse. Tuleb vaadata, mida võtta, mida jätta.
Sellel nädalal avalikustati Euroopa Komisjoni ettekanne riigiabist uutes liikmesriikides. Selgituseks niipalju, et Euroopa ühisturu arendamise üks põhipoliitikaid on võitlus nn. sektoraalse riigiabi vastu. See on riigiabi ettevõtetele, kes on oma tööga jänni jäänud ega tule enam turul toime. On seletamatagi selge, et selline riigiabi rikub ausa konkurentsi reegleid, ahendab tõhusa majanduse võimalusi.
Eestis on mainitud riigiabi null, ainsana, muide, samas kui mõnes riigis on rohkem kui kolmveerand antud justnimelt sellist riigiabi. Ilma oluliste tulemusteta, muide.
Meil on palju asju, millega oleme nii-öelda peavoolu eesotsas, muide ka näiteks minu valdkonnas, avalikustades andmeid Euroopa abirahade saajate kohta, mida mõned riigid kiivalt saladuses peavad.
Eesti ajakirjanduses on hea meelega räägitud sellest, kuidas suured Euroopa riigid on rahulolematud Eesti madalate maksude poliitikaga ja kuidas selle muutmist nõutakse. See on ühekülgne pilt. Vaadakem ka teist poolt. Täna on Slovakkia, Eesti ja veel mõni uus liikmesriik oma investeerimissõbraliku rahanduspoliitikaga pannud liikuma protsessi, kus paljud riigid on sunnitud oma majanduspoliitikat ettevõtlussõbralikumaks muutma. Kuigi selle ümber on palju kurjustamist, on Eesti koos mitmete teiste uute liikmesmaadega käivitanud muutused, mis on kuulsat Lissaboni strateegiat silmas pidades ju kogu Euroopa Liidu jaoks paratamatud, kui tahetakse võistluses USA kannul püsida. Eesti on selles vallas endale vaieldamatult initsiaatorina nime teinud ja selle puhul on põhjust mitte kahetseda, vaid uhkust tunda.
Kallid sõbrad!
10 aastat erakonna eesotsas on olnud erakordsed, õnnelikud aastad. Erakond on olnud ühtne, see on tema tugevuse üks alus, ma loodan, et see on nii ka tulevikus. On olnud palju õnnelikke ja teotahtelisi inimesi, on olnud palju suuri tegusid ja üritusi, mida meenutada. Ma ütlen teile kõigile suur aitäh, kõigest südamest, kõikide nende toredate aastate eest.
Eriti sellel aastal olen mõistetavatel asjaoludel saanud aru, kui jubedad on need ajad, kui pole palju tööd, pole uusi ja selgeid väljakutseid.
Paigalseis on tagasiminek, armastas Toomas Vilosius tsiteerida Ants Lauterit filmist „Mehed ei nuta“. Ja paigalseis on, tõepoolest, tagasiminek. Tööd on, õnneks, kuhjaga. Nii majanduse edendamisel, kui välispoliitikas, kui uuteks valimisteks valmistumisel.
Niisiis, erakonnale palju, palju edu ja uusi saavutusi.