Andrus Ansipi kõne Reformierakonna üldkogul 21. novembril 2004.a

Uudis
|
21.11.2004

Kallid mõttekaaslased!

Käisin hiljuti Jaapanis. Ma olin uhke meie riigi üle. Eestis tehakse enam kui 90 protsenti kõikidest pangaülekannetest elektrooniliselt. Jaapanlased võivad sellest ainult unistada. Jaapanlased ahhetavad kui kuulevad, et Tallinnas täitis üksikisiku tuludeklaratsiooni elektrooniliselt enam kui 80 protsenti deklaratsiooni esitanutest. Maailmas ei pääse teised riigid meile ligilähedalegi. Meil on, mille üle uhkust tunda.

Üks meie äsja Armeenia reisilt saabunud erakonnakaaslane ütles, et tahtis Eestisse saabudes emmata kõiki vastutulijaid, aga ka Lennart Meri, Mart Laari ja Siim Kallast. Tänuks selle eest, mis Eestis on tehtud ja tänuks selle eest, kuidas Eestit on juhitud.

Jah, Eestil on läinud hästi. Me oleme ühegi püssipauguta saanud jälle vabaks ja iseseisvaks ning oleme osanud üles ehitada õitsva riigi. Seda on teinud eesti rahvas. Ma ühinen ajamatkalt tagasi saabunud erakonnakaaslasega ja tänan kogu eesti rahvast jõupingutuste ja ka loobumiste eest, mille tulemusel meil on nüüd selline Eesti Vabariik.

Muidugi on meie riigile oluline, et juba kümme aastat on meie riiki aidanud õigel teel hoida Eesti Reformierakond. Kallid erakonnakaaslased, õnnitlen teid Reformierakonna kümnenda sünnipäeva puhul!

Erakonna esimees Siim Kallas ütles oma kõnes mitmel korral, et erakond peab muutuma. Ütlesin meie erakonna eelmisel üldkogul, et riigi ehitamine ja arendamine on justkui romaani kirjutamine. Ei saa olla nii, et viskame ühel päeval kirjutatu kõrvale ja hakkame hoopis uute tegelastega hoopis uut romaani kirjutama. Me ootame ja loodame, et kõik siin elus oleks põhjendatud ja loogiline. Me jätkame eelkäijate alustatut ja me loodame, et meie tööd jätkatakse.

Muutuste ajal tuleb ikka mõelda, mida võtta kaasa ja mida jätta maha. Olen põhjalikult kõike kaalunud ja leian…, et millestki ei raatsi loobuda. Meie riiki ja meie erakonda on juhitud läbimõeldult. Eesti edu aluseks on olnud meie majanduse avatus, madalad maksud, edukas rahareform ja konservatiivne eelarve.
Meie valitud kodanikuvabadust austav, liberaalse turumajanduse tee on olnud õige.

Meie reinvesteeritud kasumi vabastamine ettevõtte tulumaksust on olnud toonud Eestile suurt edu. Nelja aastaga on reinvesteeritud kasumi maht kasvanud kümme korda. Riigieelarvesse laekunud ettevõtte tulumaksu kogusumma on seejuures jõudsalt kasvanud. Me kogume ettevõtte tulumaksuna kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui 40 protsendise maksumääraga Saksamaa suudab rohkete maksuerisuste tõttu koguda vaid napi protsendi SKT-st ettevõtte tulumaksuna. Maksudumpingut Eestiga pole seega vähimatki põhjust siduda.

Väike Eesti ei saa rajada oma strateegiat teistega sarnanemisele. Eesti peab erinema, muidu meid ei märgata. Meie tulumaksusüsteemi on märgatud ja see on toonud Eestisse palju investeeringuid. Me peame oma maksusüsteemi säilitama.
Euroopa Liit on õigustatult tõstatanud küsimuse, et takistame investeeringute vabadust, kui maksustame ettevõttelt ettevõttele makstavaid dividende. Me peaksime sellest loobuma.

Investeeringute tulumaksuvabastusest saame täielikult rääkida ikkagi siis, kui tulumaksu võetakse alles füüsilistele isikutele makstavate dividendide, erisoodustuste ja töötasu pealt.

Reformierakond kaitseb ka tulumaksu määra alandamist. Nii seda kui maksuvaba miinimumi tõusu 2000 kroonini lubasime 2003.a. ka valijale. Kahetsusväärselt on neid kaht asja vastandatud kui jõukate ja vaeste soosimist. Tõepoolest, maksuvaba miinimum on olulisem neile, kellele iga lisakroon on suurema väärtusega. Kuid sellest ei piisa, kõigile on oluline maksumäära alandamine, sest see on sügavama mõjuga majandusarengule ning pakub suuremaid valikuid enese teenitu suhtes.

Siim Kallas ütles äsja, et Euroopa moderniseerimise kavast tuleks meil võtta üks idee ja suunata sellele kõik jõud. Olen Siimuga nõus. Me peame suunama kõik jõud teadmistepõhise Eesti ülesehitamisele. Me peame suurendama teadusele ja arendustegevusele suunatud ressursse, nii inim-, administratiiv- kui rahalisi ressursse. Teadmistepõhise Eesti ülesehitamine on see suur eesmärk, mille saavutamiseks peaksime andma kogu oma jõu ja oskused järgneval viieteistkümnel aastal. Investeeringuteta teadus- ja arendustegevusse ning haridusse pole meil tulevikku ei riigi ega rahvana.

Liberaalid on alati tähtsustanud üksikisiku vabadust ise oma elu korraldada. Me oleme seisnud vabaduse eest, oleme seisnud ka ettevõtlusvabaduse eest. On meie võitlus edukas olnud?

Majandusvabaduse indeksi järgi asub Eesti Hong Kongi, Singapuri, Uus-Meremaa, Luksemburgi ja Iirimaa järel kuuendal kohal maailmas. Tore, kuid Maailmapanga andmetel võtab uue ettevõtte asutamine Eestis ebaloomulikult kaua aega. Asutamisprotsessi pikkuse järgi asub Eesti 115 kohal 145 võrreldud riigi hulgas. Võrreldes Taaniga, kus ettevõtte asutamiseks kulub neli päeva, on 72 päeva keskmise suurusega ettevõtte asutamiseks tõesti liiga pikk aeg.

Ka kinnisvara registreerimise oleme osanud teha ebamõistlikult aeganõudvaks. Ühe laohoone ostmine võttis Eestis Maailmapanga andmetel aega 65 päeva, seevastu Norras saab sama tehingu ühe päevaga tehtud. Miks saadab meie endi kirjutatud seadus meid ikka ja jälle notarijärjekordadesse? Miks üldse peaks digitaalallkirja ajastul nii tihti notari poole pöörduma? Ja miks neid notareid nii vähe on? Tunnistagem – me pole võitlust ettevõtlusvabaduse eest veel võitnud.

Me räägime kirglikult efektiivsusest ja raiskame samal ajal rahulikult ressursse. Linnades on hektarite, mõnedes isegi sadade hektarite viisi reformimata riigimaid tühermaadena seismas. Samal ajal kerkib linnade ümbrusesse kõrge mullaviljakusega maadele elamuid nagu seeni peale vihma. On see ühiskondliku rikkusega heaperemehelik ümberkäimine? Riigikontrolli aktist selgub, et riigil on tuhandeid hooneid või hoonete varemeid, mida riigi valitsemiseks vaja pole. Miks me ei suuda neid kinnistuid ühiskonna hüvanguks kasutada? Eesti vajab uut maapoliitikat. Eesti pole see riik, kus võiks ressurssidega priiskavalt ümber käia.
Võibolla oleme kusagil alahinnanud riigi tähtsust? Ehk on meil aegajalt ikka riiki vähem kui vaja?

Mind häirib väga kui riiki samastatakse äriühinguga ja riigi kodanikke peetakse lihtsalt klientideks. Riigi äriühingud pole lihtsalt äriühingud, mille ülim eesmärk on kasumi teenimine. Riik peab oma strateegiliste ettevõtete kaudu teenima riigi, mitte pelgalt kapitali huvisid. Riik peab teostama ja teostab talle kuuluvate äriühingute kaudu riiklikku poliitikat. Kui ta seda ei tee, pole tal mõtet neid äriühinguid omada. Riik ei ole halb peremees. Mõnedel juhtudel on riik ainus mõeldav ja parim peremees.
Ja riigi kodanikud pole vaid kliendid. Klient ei vastuta kunagi, kodanik vastutab oma riigi ja rahva ees. Igal inimesel peab olema riigiga südamega suhe. Kui inimeste silmis on loid ükskõiksus, on meie riik ohus.

Jah, kapital on jätkuvalt kõige olulisem märksõna meie erakonna jaoks. Oleme jõudnud ajajärku, kus inimkapital on muutunud ka meie erakonnale järjest olulisemaks. Sellepärast tegeleme me iibeprobleemidega, perekonnaväärtuste, hariduse, kultuuri ja teadmiste mahuka tootmisega. Sellepärast peaksime me hoopis rohkem tegelema rahva tervisega.

Ma pean küll kurvastama neid oponente ja ajakirjanikke, kes ootavad minult nüüd uute ja mahukate ning seejuures muidugi kulukate sotsiaalprojektide esitamist. Minult ei maksa oodata ühtegi ettepanekut, mis raskendaks praegusel võimukoalitsioonil koalitsioonilepingu täitmist. Praegu peaksime enam keskenduma probleemidele, mille lahendamine ei nõua suuri summasid. Peaksime keskenduma hoiakute muutmisele, mis küll ei nõua suuri summasid kuid mis vahel nõuab väga suuri pingutusi.

Me kõik peaksime tegema märksa enam koostööd. Eestis napib ressursse. Ka inimkapitali on vähe. Eesti erakonnad võiksid ühendada oma jõud erakonnaülese poliitika väljatöötamiseks mitmetes eluvaldkondades. Haridus, teadus, tervishoid, riigikaitse ja välispoliitika põhisuunad võiksid olla erakonnaülesed ja kesta kauem kui üks valitsus. Eesti elu on liialt ülepolitiseeritud. Ka meedia seletab tihti ühiskonda vaid erakonnapoliitiliselt. Niigi nappide ressursside killustamine erakondlikkuse alusel tõrjub otsustamisest kõrvale suure osa eesti ajupotentsiaalist.

Me ei pea pidama normaalseks eelarveauteluga kaasnenud vastasseisu Riigikogus. Koalitsioon peab opositsiooni eelarveettepanekutega arvestama sedavõrd, et opositsioonil oleks võimalik säilitada oma nägu. Eesti poliitikas võiks olla märksa vähem rõõmu uljast ärapanemisest. Me peaksime rõõmustama õnnestumiste, mitte ebaõnnestumiste üle. Me peaksime üksteisega rohkem arvestama, mitte üksteist veelgi jäigemalt ignoreerima. Seesmiselt tugev erakond ei pea ammutama jõudu üksnes teistele vastandumisest.

Reformierakond on tugev erakond. Meil on kindel valijaskond. Meid on kogu aeg toetanud viiendik kõigist valijatest. Mõnel pool, näiteks Tartus, toetab meid koguni 40 protsenti valijatest. Need, es nimetavad Reformierakonda nišierakonnaks, peavad tunnistama, et meie erakonna nišš on üks väga suur nišš. Reformierakond on nii tugev, et ta ei pea end iga hinna eest teistest eristama. Reformierakond võib otsida rahulikult teistega ühisosa ja me ei pea kartma, et meie enda nägu satuks ohtu. Seda peavad kartma noored erakonnad, kel on nägu alles kujunenud. Või need, kes on lihtsalt näotud.

Vale on arvata, et erakondade liikmed on ainsad, kes ühiskonnaelu parandada püüavad. Peame liitma kogu ühiskonda, mitte mõtlema vaid oma erakonna liikmete arvu suurendamisele. Meie eesmärk pole pelgalt suur erakonna liikmete arv, vaid võimalikult suur meie moodi mõtlevate inimeste hulk.

Me räägime koostööst, kuid ometi loobusime koostööst Keskerakonnaga Tallinna volikogus. Kuidas see juhtus ja miks, küsivad meie erakonnakaaslased. Edgar Savisaar on mulle kinnitanud, et Siim Kallase juhitud Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonist võitis Reformierakond ja kindel kaotaja oli Keskerakond. Ma pole sellega nõus. Viimastel Riigikogu valimistel sai Keskerakond läbi aegade kõige parema valimistulemuse kuid jäi opositsiooni. Ühes riigi tasandil opositsiooni jäämisega muutus kohe ka Keskerakonna suhtumine reformierakondlastesse Tallinna võimukoalitsioonis. Linnavalitsuses taheti otsustada asju mitte konsensuse alusel, vaid hääletades. Või usaldati vaidlusalustes küsimustes otsuste langetamine volikogule, kus Keskerakonnal oli absoluutne häälteenamus. Riigikogu Keskerakonna fraktsioonist lahkus kaheksa liiget, kellest Reformierakond on alati lugu pidanud ning keda me jätkuvalt hindame. Keskerakonna lagunemine jätkus ka Tallinna volikogus. Koalitsioon lagunes, sest see polnud enam see keskerakond, kellega omal ajal koalitsiooni mindi. Muidugi soovib Edgar Savisaar rääkida tema vastu suunatud kõikvõimsast vandenõust, sest tal on raske tunnistada, et probleemid on tema enda erakonna sees.

Kuid Tallinnas juhtunu pole minu hinnangul märk heast poliitilisest kultuurist. Poliitilise kultuuri aluseks on erakondade austamine. Erakonnast lahkumine on erandlik. Ühe erakonna poolt teise liikmete ülemeelitamine peab olema taunitav. Kui erakonnad üksteist ei austa, pole ka põhjust oodata, et rahvas neid austaks.
Erilisele kultuursusele ei viidanud ka eesti erakondadega liitunud venelaste ründamine uue koalitsiooni moodustamise käigus. Venelaste integreerimine Eesti poliitikasse on võtmetähtsusega.

Kuid Tallinna võimukoalitsioon pole kõige olulisem teema, millest meie listides kirjutatakse.
Meie omavahelistes diskussioonides on viimasel ajal olnud esikohal debatt kahe suure paremerakonna tulevikust. Täna tahaksin ma panna sellele arutelule sümboolse punkti. Kas alatiseks, näitab tulevik. Aga jätkata selle üle arutelu praeguses olukorras tundub mulle sulaselge ajaraiskamisena. Meil on palju tähtsamat teha kui arutleda omakeskis teostamatu ühinemise üle. Või veelgi hullem, pidada sõnasõda omaenda koalitsioonipartneriga, kelle avalike väljaütlemistega maailma asjade üle on meil aeg-ajalt ideoloogilised eriavamused. Uskuge, Eesti riigil ja rahval on kordades tähtsamaid lahendamist vajavaid probleeme kui see, kas Euroopa Parlamendis on kõvemad mehed Euroopa Rahvapartei või Liberaalide ja demokraatide fraktsioonis. On enesestmõistetav, et paremerakonnad teevad probleemide lahendamiseks konstruktiivset koostööd. Ja seda mitte opositsioonis vaid üheskoos koalitsioonis. Meie ühisosa on kindalasti suurem kui see, mis meid eristab. Kuid kas Eesti poliitikas on ruumi tingimata ainult kahele suurele jõule – ühele parem- ja ühele vasakerakonnale? Vähemalt Eesti rahvas ei ole selliseks polariseerumiseks täna veel valmis.

Konservatiivid ja liberaalid võiksid üheskoos ilmutada leppimatust küünilise populismiga, millega püütakse valijaid lollitada. Näiteks plakatid. Iga järjekordse valimisega on meie näod majaseintel läinud aina suuremaks ja suuremaks. Mida suuremaks läksid plakatid, seda kummalisemaks muutusid poosid. Miks ei võiks me üheskoos otsustada, et me ei kasuta valijate mõjutamiseks meetodeid, mis pikemas perspektiivis viivad valimisaktiivsuse langemisele ja sealt edasi võimu võõrandumisele.

Paremjõud peavad tegema koostööd. Ma kinnitan, et ma teen kõik endast oleneva selleks, et koalitsioon püsiks. Ja seda hoolimata erakondade ühinemisest või mitteühinemisest.

Samamoodi annan ma endast kõik, et Reformierakonna sees püsiks avatud, üksteist ja üksteise mõtteid austav õhkkond. Just sellist õhkkonda ma täna siin saalis tajungi.

Edu teile kõigile, edu Reformierakonnale ja Eestile!


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt