Hiljuti ütles mulle üks poliitik, et ma olevat üks väheseid elus olevaid poliitilisi dinosaurusi. Ta ütles seda, muide, lugupidavalt. Tõepoolest – neid, kes on läbi elanud 30-aasta taguse taasiseseisvumise Jurassic Park-i, jääb poliitikas aina vähemaks.
Poliitikasse on juba tulnud mitu uut põlvkonda. Mulle näib, ka neid, kes mõistavad, mis tol ajastul toimus, miks ja kuidas sündis taasiseseisvunud Eesti riik, jääb aina vähemaks. Kusjuures, neid, kellele see Eesti pole kunagi meeldinud, on alati olnud ja on ka täna.
Mina panin koos paljude teistega selle vabariigi taasloomisse oma hinge, higi ja vaeva. Ja ma tahan, et uued põlvkonnad mõistaksid seda ajastut, neid vaidlusi ja leppimisi.
Taasiseseisvunud Eesti ülesehitamine oli ja on pikk protsess. See algas juba enne 1991. aastat ja jätkub tänaseni, aga üks murdepunkt oli 2002. aasta, kui meid otsustati võtta Euroopa Liitu ja NATOsse. Valmis oli saanud poliitiline süsteem, õigussüsteem, majandussüsteem, mis vastas Euroopa ja NATO standarditele. Et Eesti riik saaks toimida, selleks võeti 1992.aasta 28.juuni rahvahääletusel vastu Eesti vabariigi põhiseadus. Selle poolt hääletas 91,9% hääletanutest. Selleks, et riik saaks toimida!
Täna oleme ootamatus olukorras, kus parlamendi toimimist üritatakse takistada, püüdes kasutada selleks ka põhiseaduse enda sätteid. Seda ei osanud keegi 30 aastat tagasi oodata.
Google´st leiab hulga loetelusid, milles riigid on reastatud nende demokraatlikkuse astme järgi. Mõned loetelud on kuulsad, mõned vähem kuulsad. Aga Eesti on ikka liigitatud vabade ja demokraatlike riikide hulka, Venemaa aga alati kõige vähem vabade ja vähem demokraatlike hulka. Niisiis jookseb mööda Narva jõge õige mitu piiri – piir kahe riigi vahel, Euroopa Liidu välispiir ja ka piir demokraatliku riigikorralduse ja mittedemokraatliku riigikorralduse vahel.
Ühes loetelus on Eesti liigitatud 35 toimiva demokraatiaga riigi hulka. Toimiv demokraatia – see tähendab süsteemi, mis ei ole jututuba, vaid suudab otsuseid teha ja need ka ellu viia.
Meie toimiva demokraatia kood (eks ole – moodne keel) on meie põhiseadus.
Tänu EKREle ja tema liitlastele, EKREIKE-le suudeti demokraatia toimimine pärast 2023. aasta valimisi peatada. Põhiseaduse toimimise peatamisele pole mingit õigustust.
Mulle jäid eriti silma Isamaa juhi leegitsevad sõnavõtud televisioonis, mille eesmärk oli viia tähelepanu kõrvale oma valimiskaotusest ja teha ühiskonnale selgeks, et tema oma kaheksa kohaga Riigikogus peab saama vetoõiguse valitsusprogrammi üle. Isamaaga ühinesid ka teised EKREIKE rühmituse liikmed. Tänane Isamaa on sellest Isamaast, kes mängis väga suurt rolli Eesti poliitilise süsteemi loomisel, valgusaasta kaugusel.
Poola parlamendis oli kõikidel parlamendi liikmetel võimalik kasutada obstruktsiooni (liberum veto) parlamendi (sejmi) töö blokeerimiseks. Millal tehti seda esimest korda, selle üle vaieldakse, aga kindlasti vähemalt aastal 1669. Liberum veto kaotati 1791. On ajaloolaste üsna üksmeelne arvamus, et see põhjustas Poola riigi allakäigu ja võimaldas Poola kui riigi likvideerimise ja selle lõpliku jagamise 1795. aastal Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel. Venemaa ja Preisimaa olid aktiivsed parlamendisaadikute mõjutajad (altkäemaks), et liberum veto´t kasutada endale soodsate otsuste tegemiseks.
Põhiseadus ütleb, et peaministriks saamiseks on vaja Riigikogu enamuse toetust. Põhiseadus ütleb ka, et Riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ei nõua suuremat enamust (p.73). Põhiseadus ütleb ka, et riigivõimu teostab rahvas Riigikogu valimisega. Põhiseaduse loojatel ei saanud pähegi tulla, et valimiste järel hakkab valitsema vähemus. Ikka enamus.
Aga avalikkuses polegi sellest põhimõttest aru saamine nii lihtne. Üheski ajalehetoimetuses ei otsusta ajalehe sisu üle toimetuse ajakirjanike enamus. Üheski ettevõttes ei saa otsuseid langetada hääletamisel, mille teeb töötajate enamus. Aga paraku on demokraatliku riigivalitsemise aluseks valikute tegemine ja otsuste langetamine hääletamisel.
Erinevalt teistest erakondadest on EKRE eesmärk teistsugune. Praeguse stiiliga ei saa nad kunagi demokraatlikul teel võimule. Nad ei saa enamust Riigikogus, ja praegusel kujul on ülimalt kahtlane, kas suudetakse leida koalitsioonipartnereid. Niisiis – tuleb minna võitlusesse süsteemi vastu, tõestada meie põhiseaduse teovõimetust. Muidugi – kui nad tõesti peaksid võimule saama, on nad oma praeguse taktikaga endale jalga tulistanud.
Vähemuse ja enamuse kokkupõrked, mille tagajärjel võimule tuli vähemus, pole sugugi haruldased.
12. märtsil 1934 tehti Eestis riigipööre. Uue põhiseaduse järgi pidid toimuma riigipea otsevalimised. Allkirjade kogumise kampaania näitas, et vabadel valimistel ei võida tõenäoliselt ei Päts ega Laidoner, vaid hoopis vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka. Niisiis – midagi tuli ette võtta… Kõik me teame, mis edasi sai. (vt. J.Valge, Eesti parlament 1917-1940, Tallinn, 2019).
Ajaloos on hästi teada kaks juhtumit, kui vähemus võttis jõuga võimu. Hitler ja Lenin. Mõlemad viisid oma rahva kuristikku.
Väga huvitavalt on Lenini pooldajate võimuletulekut analüüsinud Richard Pipes (The Russian Revoution, New York, 1990). Hästi teatakse madrus Železnjakovi, kes ajas laiali Riigiduuma, aga tähelepanuväärne on ka see, et Vene ühiskond ei kaitsnud ega toetanud algavat ja nõrka demokraatiat üldse mitte. Maruliselt rünnati Ajutist Valitsust, omavahel võistlevaid tekkivaid demokraatlikke erakondi. Pole siis ime, et tekkis vaakum, mille hõivas Lenin oma pooldajatega.
Enamushääletus on demokraatia alus. Seda ei kasutata kusagil mujal, kui ainult seadusandlikes kogudes – parlamendis ja kohalikus omavalitsuses. Demokraatia vajab sellest aru saamist ja selle toetamist.
Muidu tekib vaakum. Kõigepealt vaakum. Ja siis…