Alkoholi tarbimine Eesti inimeste seas on viimastel aastatel tõusnud. See on probleem, tõdeb riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Õnne Pillak.
On riike, kes ühe lahendusena on võtnud kasutusele kolepiltide kleepimise alkoholipudelile, nagu on suitsupakkidel. Mulle tundub selline kolepiltidega alkoholitarbimise vähendamine nagu luumurru ravimine plaastriga. Selle asemel tuleb meil rohkem tähelepanu pöörata noorte vaba aja veetmise võimalustele ja harjumustele.
Hoiatusmärkide mõju pole tõendatud
Eesti alkoholipoliitika rohelises raamatus oleme seadnud riigi eesmärgiks vähendada alkoholi kogutarbimist, et alkoholi tarbimine oleks püsivalt alla 8 liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas. 2021. aastal joodi Eestis iga elaniku kohta 9,2 liitrit puhast alkoholi. Viis aastat varem, 2016, oli see number 8,5. Eelmise aasta kohta andmed veel puuduvad. Kuid tahtmata olla pessimist, siis vaadates viimaste aastate trende võib aimata, et joomisharjumus vähenenud ei ole.
Tõsiasi on, et vaatamata alkoholi kättesaadavuse piiramisele ja reklaami keelamisele ei ole me soovitud tulemusteni jõudnud. Vastupidi. Tarbimine on tõusnud. Küllap on tõusus oma osa mänginud mõne aasta tagune alkoralli Lätti ja viimased kriisiaastad.
Olgu kuidas on, aga sellele vaatamata on loomulik, et soovitakse leida järgmiseid vahendeid, kuidas inimesi alkoholist eemale lükata. Näiteks on Iirimaa ainukese Euroopa riigina võtnud kasutusele hoiatuspiltide panemise pudelile, nagu Eestis on suitsupakkidel, ning hoiatavad need vähki haigestumise eest.
Hoiatusmärkide (mina nimetan neid kolepiltideks) kasutamine laialt levinud ei ole, sest nende mõju alkoholi tarbimise vähendamisele pole tõendatud. Puuduvad teaduspõhised uuringud, mis kinnitaks nende efektiivsust. Isiklikult ma arvan, et kolepildi kasutamine alkoholi kasutamise vähendamisel on kui plaastriga luumurru ravimine.
Ma tõsimeeli ei usu sellesse, et alkoholi püsivalt, palju ja pidevalt kasutajaid on võimalik muuta. Eriti veel kolepildiga pudelil. Küll aga ma usun noortesse ja nende käitumisharjumuste kujundamisse. Ja just noortele tuleb meil enam keskenduda, et alkoholilembust ei tekiks ja et alkoholi tarbimist ühiskonnas vähendada.
Noorte alkoholitarbimine
Alkoholitarbimine on noorte vanuserühmas 10–24 eluaastat kõige olulisem alkoholismi riskitegur, kuna teismelisena alkoholi regulaarset tarbimist alustanud inimestel on kõrgem risk nii tervist ohustavaks riskikäitumiseks täiskasvanuna kui ka alkohoolsete jookide kuritarvitamiseks. Alkohol on otseselt seoses noorukite suremuse kolme enamlevinud põhjusega: liiklusõnnetused, tahtmatud vigastused ja tapmised.
Riskikäitumise varajane ennetamine, vaimse tervise hoidmine ja parandamine, kättesaadav huvitegevus igale noorele on märksõnad, mis aitavad tagajärgede likvideerimise asemel neid ennetada. Tuleb mõelda sellele, kuidas pakkuda noortele mõtestatud tegevust ja neid käitumisviise ja võimalusi, mida saab kasutada, et vaba aega ei sisustataks alkoholiga. Noor, kes läheb huviringi või trenni, ei jäta pudelit kaasa võtmata, sest sellel on kole ja hirmutav pilt peal, vaid sellepärast, et ta ei taha ja tal ei ole vajadust selle järgi. Tal on palju põnevamad tegemised, millest ta oma elamusvajaduse kätte saab.
Teiseks juba olemasolevate tööriistade rakendamine. Alkoholi joomine noorte seas on probleem, õnneks kahanev probleem. Eesti noored tarbivad alkoholi järjest vähem ja alustavad hiljem. Kuid jätkuvalt on suur murekoht alkoholi kättesaadavus. Eestis on alkoholi müük alaealistele keelatud.
Ometi Tervise Arengu Instituudi eelmise aasta uuringust noorte alkoholi kättesaadavuse kohta selgus, et Eestis saab alkohoolse joogi vanust tõendamata kätte iga teine noor. Alkoholi osta soovivalt noortelt küsitakse dokumenti vähem kui pooltes müügikohtades. Alaealisel pole vaja isegi otsida täisealist, kes läheks ostaks talle õlle või siidri, sest ta saab ise soovitud pudeli poest kätte.
See peab muutuma. Dokumendi küsimine ei maksa mitte midagi, aga ometi seda pooltel juhtudel ei tehta. Lihtne muutus meie ühiskonnas, mis raha ei võta, aga teeb noortele alkoholi kättesaamise raskemaks. Palun hakkame küsima alkoholil müümisel dokumenti, kui vaja, siis kõigilt.
Ja muidugi vaimse tervise abi, mis mõjutab noorte elukvaliteeti ja riskikäitumist. On oluline, et ennast tõestanud vaimse tervise ennetusprogrammid oleksid rahastatud ja kättesaadavad kõigile noortele. Varajane ennetus, märkamine ja sekkumine on kõige odavam abi, mis me saame noortele pakkuda ja viis, kuidas enesehävituslikest pahedest neid eemale hoida.
Kui me teadlikult ja süstemaatiliselt tegeleme noortega, pakume neile meelepärast huvitegevust ja trenne, kasvatame nendes terviseteadlikke valikuid ja eluviise, siis on meil 20 aasta pärast õnnelikud ja terved inimesed, kes oskavad hoida paremini ennast ja oma lapsi.