Äsja 90. sünnipäeva tähistanud Eesti elab nüüd vabas maailmas. Mõiste «vaba maailm» tähendust analüüsib Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.
Sõnapaaril «vaba maailm» on oma tähendus ja oma ajalugu paljudele vanematele inimestele. Neile, kes katsid oma infovajadust, kuulates eestikeelseid välismaiseid raadiosaatjaid, eelkõige Ameerika Häält, ja kes mõnikord said lugeda mõnda väliseesti trükist.
Nõukogude ametlikule propagandamasinale oli see sõnapaar äärmiselt ärritav. Rakendati kõik propagandavahendid, et mõistet «vaba maailm» väsimatult naeruvääristada ning tõestada, et mingit läänelikku vaba maailma polegi olemas. Uudised vägivallast, inimeste diskrimineerimisest rassilistel ja muudel põhjustel, streikidest, õnnetustest, pankrottidest – kõik see oli tänuväärne sõjamoon nõukogude propagandasõdalastele.
Mis seal salata, kõik mainitud pahad asjad on meid ümbritsevas maailmas endiselt olemas. Aga ka vaba maailm, kuigi see sõnapaar on veidi lääge, on tõesti olemas. Nüüd on see vaba maailm vabam kui kunagi varem.
Meil ei pea olema tutvusi, et osta korralik kingapaar, me ei kujuta ette, et võiks olla mingeid raskusi huvitava raamatu leidmisel, me kirume valimisi, aga ei kujuta ette, et riiki võiks valitseda ilma vabade valimisteta. Vaba konkurents, vaba turumajandus – see on enesestmõistetav tegelikkus. Meie riik taastati selleks, et tagada vanad, tuntud ja tunnustatud vabadused. Need on nüüd meie elu loomulik osa.
Viimased aastakümned on toonud meie maailmas kaasa murrangulise vabaduste laienemise. Vabaduste laienemine seondub eelkõige Euroopa Liiduga, mille justkui iseenesestmõistetavad liikmed me oleme, aga ka murranguga tehnoloogias, mille märksõnaks on internet. Kõik see uus vaba maailma laienemine on piiriülene, riigiülene laienemine.
ELi suuremad saavutused on seotud igasuguste kitsenduste ja takistuste kaotamisega. Õieti ongi EL üks vabaduste arendamise musterkava. Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil
Euroopa ühisturu aluseks oli ja on neli vabadust – inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali liikumise vabadus. Ühtse Euroopa akti alusel võtsid liikmesriigid ühehäälselt vastu üle 300 seadusandliku akti, mis kaotas suure hulga piiranguid nelja vabaduse teelt. Eelkõige kadusid riikidevahelised tollipiirangud ja piirangud kapitali liikumisele, aga loodi ka alused inimeste ja teenuste vabaks liikumiseks ELi piires.
Euroopa ühisraha kehtestamine pole midagi muud kui raharinglusalaste kitsenduste ja takistuste kõrvaldamine eelkõige kaubanduse ja ettevõtluse teelt. Riigid ei saa teiste riikide majandusele enam vahetuskursi manipuleerimisega kahju tekitada, ettevõtted ja reisivad inimesed on vabanenud tülikast rahakursside arvestamisest ja erinevates rahaühikutes väljendatud hindade arvutamisest. Kui mugav see on!
Inimeste vaba liikumise kohta on öeldud, et vaba liikumisega hingatakse sisse vabaduse õhku. Ja sellest ei taheta enam loobuda. Kodanike vaba või ka vabam liikumine toodab turvalisust ka naabritele, mitte ei suurenda sõjaohtu.
Kõik see on ju väga tore.
Aga vabadusi on vaja kaitsta ja hooldada. Vabadus ja turvalisus peavad käima käsikäes. Vabadusi on vaja korraldada. See on suur probleem. Ilma korraliku hoolduseta lagunevad kõik vabadused. Väljakutsed piiriüleste, riigiüleste, rahvusvaheliste vabaduste korraldamisel on uued ja suured.
Kõigepealt küsime, kas demokraatia on tõesti kindel valitsemisvorm, mis on iseenesestmõistetav ja igavesti kestev. Ja praegu – kuidas korraldame demokraatliku otsustusprotsessi kaudu riigiüleseid vabadusi?
Mainin kahte ajaloolist kuupäeva. 7. novembril 2007 möödus 90 aastat bolševike võimuhaaramisest Venemaal. 30. jaanuaril möödus 75 aastat Hitleri võimuletulekust Saksamaal.
Mõlemat sündmust on põhjalikult analüüsitud, küsides lõputult – miks ometi sellised sündmused aset leidsid? Mis läks viltu? Miks mõlemas riigis võimalik olnud demokraatlik areng äpardus?
Muidugi, pole mõtet maailmalõpuga ähvardada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal ja Hitleri võimuletulek Saksamaal osutusid võimalikuks siiski väga erakordse hulga halbade asjaolude kokkulangemise tõttu.
Aga osa asjaolusid on täiesti tavalised, olemas ka tänapäeval.
Esimene küsimus on demokraatliku valitsemise võimekus. Saksamaal oli palju neid, kes demokraatlikel valimistel hääletasid demokraatia hävitamise poolt. Venemaal oli demokraatia nõrk ja arusaamatu.
Demokraatlikud jõud olid omavahel tülis.
Igas ühiskonnas on olemas radikaalid, poliitiliselt radikaalsed rühmad. Noorena oleme tõenäoliselt kõik olnud vastuvõtlikud radikaalsete hoiakute suhtes, mille üheks põhielemendiks on alati kehtiva ühiskonnakorralduse kriitika. Nii mõnigi kord on see ajaloos üle kasvanud täielikuks eitamiseks. Saksamaal leidis radikaalne, demokraatia eitamisele suunatud mõttevool laia kandepinna, millele keegi ei suutnud luua mõistlikku, sallivat, mõõdukat poliitilist vastukaalu.
Alati on olemas mõned äritegelased, kes loodavad mittedemokraatlikust valitsemisest suurt isiklikku kasu.
Ja alati on ilmunud ka intellektuaalid, kes oma mõttejõu ja ande annavad demokraatiavastaste jõudude teenistusse.
Ohuks demokraatiale on tema enda jõuetus, teovõimetus, otsustusvõimetus. Viimastel aastatel on Euroopas palju valimistulemusi, mis ei ole andnud teovõimelisi lahendusi. Valitsuskoalitsioonidel kas pole selget ülekaalu või ei suudetagi seda moodustada, või tehakse nii kummaline koalitsioon, et põhiliseks ei muutu valitsemine, vaid pidev sisetüli.
Otsused tuleb mingil ajal langetada ja siis ka need otsused ellu viia. See viimane ei ole mitte vähem keeruline kui otsustamine ise. Esiteks peavad otsused olema teostamiskõlblikud.
Üks tänapäeva demokraatliku valitsemise nõrku punkte on tema muutumine aina lühivaatelisemaks. Pikaajaline kavandamine koos ajaloolise kogemuse arvestamisega on aina raskem.
Muidugi on ka demokraatia ebakindluse tasakaalustamiseks mehhanisme ja võimalusi. Üheks selliseks on tugev, mõneti autonoomne, missioonitundega ja motiveeritud avalik teenistus, ametnikkond. Riikides, kus on tugev ametnikkond, kus ametnikke edutatakse vastavalt võimetele ja töökusele, on ka märksa stabiilsem poliitika. Need riigid etendavad ka rahvusvaheliste otsuste kujundamisel tähtsat osa isegi siis, kui poliitilist tasandit kurnab valitsuskriis või kui koalitsioonide sisevastuolud takistavad otsuste langetamist.
Demokraatlik otsustusprotsess piiriüleste vabaduste korraldamisel peab samuti olema tõhus, teovõimeline, arusaadav, usaldusväärne. Õiguskeskkond peab tagama piiriüleste vabaduste puhul reeglitest kinnipidamise ja turvalisuse.
Oleme neile uutele väljakutsetele vastuste leidmisel võrdlemisi ebakindlad ja kobavad. Oleme väga alguses. Meil on palju süsteemset mittevastavust.
Piiriüleste vabaduste probleeme lahendatakse kohaliku poliitika vaatenurgast lähtudes. Piiriüleste vabaduste tagamine saab toimuda ainult pikaajaliste kokkulepete, kaugele ettevaatava poliitika alusel. Aga kui kohalik poliitika muutub aina lühivaatelisemaks, kuidas seda vastuolu ületada?
Muide, ELi kui pikaajalise rahu ja vabaduste projekti teostamisel on vastuolu kohaliku vaate ja pikaajalise poliitika vahel alati olemas olnud. Murranguhetkedel, aastail 1957–58 ja 80ndail aastail, olid olemas suured riigimehed – Adenauer, Guy Mollet, Kohl, Mitterrand, kes suutsid näha kaugemale, kui ainult nende kohalikud poliitilised lühivajadused nõudsid. Aga kui selliseid riigitegelasi pole? Ei saa loota ainult riigimeeste isikuomadustele. Peab olema otsustusmehhanism, süsteem, mis on võimeline kaugele ette nägema, mis on võimeline langetama tõhusaid, teostatavaid ja aja vaimule vastavaid otsuseid, et vabaduste maailma kaitsta, hooldada ja edasi viia. Praegu oleme veel üsna abitud.
Võtame näiteks ühe inimese, kes teostab ennast rahvusvaheliselt. Ta võib olla ärimees, muusik, teadlane, ehitaja, arst, puusepp, rahvusvahelise organisatsiooni töötaja. Ta võib elada Eestis või välismaal, aga tema teenistus, tema edu, tema saavutused sõltuvad rahvusvahelisest keskkonnast. Ja eelkõige piirülestest vabadustest ja piiriülesest turvalisusest. Inimeste vaba liikumine, äritegevuse vabadus ja aus konkurents, intellektuaalse omandi kaitse jne. Selle inimese elu sõltub vabast maailmast ja selle kaitsmisest, vabaduste, sealhulgas piiriüleste vabaduste hooldamisest kõige otsesemalt.
Milline on see demokraatlik otsustusprotsess, mille kaudu selline kodanik saab näiteks rahvusvahelist vaba konkurentsi puudutavaid otsuseid mõjutada? Ei saa öelda, et üldse mitte, aga see võimalus on peaaegu nähtamatu ja väga kaudne.
Samas pole mina kuulnud, et rahvusvahelise vaba konkurentsi kaitsmine ja arendamine oleks mõne rahvusriigi sisevalimiste põhiteema. Või kui ongi, siis negatiivses mõttes – kuidas rahvusvahelist vaba konkurentsi takistada.
Muidugi, valimised peavad käsitlema kodanike enamuse ootusi, aga piirüleste, riigiüleste vabaduste korraldamise küsimused ei ole ühegi riigi ega ka Eesti kodanikest nii kaugel, kui paista võib.
Paljudest meist (kuigi kaugeltki mitte kõigist) on saanud internetiinimesed. Meil on lihtne juurde pääseda seni ette kujutletamatule hulgale informatsioonile (suhtlusele). See on tõeline, ülemaailmse ulatusega hüve, mis on andnud ka vanale heale sõnavabadusele hoopis uue sisu. Pidevalt tuleb uudiseid teatud riikidest, kes soovivad piirata võimule ebameeldivate ideede levikut internetis ja kes sellega hakkama ei saa. Kas Nõukogude võim oleks internetiajastul leidnud rohtu teisitimõtlejate vastu? Ilmselt mitte.
Avalik arvamus on demokraatlikes riikides otsuste mõjutamisel alati tähtsal kohal olnud. Vanasti oli oma arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi takistusi. Kirjatükkide autorid ei sõltu oma mõtete avaldamisel õieti millestki muust kui oma töö kvaliteedist. Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu.
Aga otsustajatele on tekkinud uued küsimused. Mis on õigupoolest avalik arvamus? Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada?
Otsustajad ei saa teha otsuseid, mis järgiksid ainult avalikule arvamusele meeldimist. See on hukatus. Mõnikord tuleb teha ka seda, mis läheb avaliku arvamusega vastuollu.
Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutnud maailma. Aga maailm võib minna kahte teed – suurema võõrandumise teed või suurema osalemise teed.
Euroopa Komisjonis konsulteerime otsuste ettevalmistamisel agarasti avalikkuse esindajatega, eri huvigruppidega. See on üks meie tegevuse juhtmõtteid. Ja näeme ka probleeme. Küsime – kas kõik arvamused on ühtviisi olulised? Kui mitte, siis kellel on suurem õigus asjas kaasa rääkida, kelle arvamust tuleks eelistada? Milline on arvamusevaldajate taust? Näeme selgesti ka katseid uut maailma ja internetivabadust kuritarvitada, püüdes konsulteerimise kaudu järgida kitsaid ja mõnikord lausa kahjulikke eesmärke.
Kuidas minna internetivabaduse kasutamisel edasi? Mainisin eespool avaliku arvamuse küsitluste tõusmist poolvalimiste seisusesse, mainisin seda negatiivse varjundiga. Aga äkki on see võimalus ühendada uus arvamuseavaldamise vabadus osalemisega otsustusprotsessis?
Muidugi on siin palju küsimusi, eelkõige – kuidas tagada selliste küsitluste legitiimsus? Kuidas tagada õiglane juurdepääs? Teiseks, milliste reeglite alusel kujundada küsimus, mida uuritakse?
Internet ja demokraatia uued võimalused, ka uued riskid – kas pole see paslik arendusteema Eesti ülikoolidele ja poliitikale? E-valimised meil juba on, kas pole siin uute avangute võimalus?
90 aastat tagasi loodi Eesti rahvusriik, 1991 taastati iseseisev Eesti Vabariik. Homse vabariigi tulevik on rohkem kui kunagi varem vaba maailma arendamises oma kodanikele, mis saab toimuda ainult piirüleseid vabadusi kasutades, kaitstes, edasi viies ja hooldades.
Artikkel põhineb Siim Kallase kõnel, mille ta pidas Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud aktusel Tallinna Ülikoolis.